1-07-2039
Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus
Harju Maakohtu 30. oktoobri 2007.a otsus I.L-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 4. veebruaril 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
kergem karistus, so Harju Maakohtu 25. jaanuari 2006.a otsusega mõistetud karistus 7 kuud vangistust, kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. Liitkaristusest arvati maha Harju Maakohtu 25. jaanuari 2006.a otsusega mõistetud ja ärakantud 7 kuud vangistust ning ärakandmata karistuseks loeti 5 kuud vangistust. Lisaks sellele mõisteti I.L süüdi seitsmes 2006.a toime pandud kuriteoepisoodis KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi ja karistati 2 aasta vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega, so Harju Maakohtu 25. jaanuari 2006.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa so 5 kuu võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 5 kuud vangistust.
2(4)
olevate tõendite ümberhindamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta arvestab kannatanu T. S kohtueelsel uurimisel kannatanuna antud ütlustega ning suhtub kriitiliselt süüdistatava I.L-i kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustesse. Kuna kannatanu T. S oli kohtuistungi toimumise ajaks surnud, siis võis kohus KrMS § 37 lg 3 ja § 291 p 1 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel määrata tema kohtueelses menetluses kannatanuna antud ütluste ja kannatanu T. S I.L-i äratundmiseks esitamise protokolli avaldamise. Kohus avaldas need kohtueelses menetluses kogutud tõendid prokuröri taotlusel (VI kd tl 146). Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et kohtueelne menetlus oli tavapärasest pikem seetõttu, et kannatanu T. S ja tunnistaja S.-M. R elasid Soomes, mistõttu nende täiendavaks ülekuulamiseks pidi Eesti Politsei õigusabipalve korras pöörduma Justiitsministeeriumi kaudu Soome Politsei poole (IV kd tl 20-47). Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
3(4)
arvamine teises kriminaalasjas ei ole seaduslik. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustega nr 3-1-1-80-99 (RT III 2000, 3, 27) ja 3-1-1-121-00 (RT III 2001, 4, 37) arvestatakse KarS § 68 alusel karistusaja hulka üksnes arutatava kriminaalasjaga seonduv eelvangistuses viibitud aeg.
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Ene Randmäe
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.