Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
U.N-i tegemise aeg ja koht
3. september 2007. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-06-7425
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Erlike Karjus
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
27. august 2007. a, Tallinn
Kriminaalasi
L.L-i süüdistuses KarS § 294 lg 1 ja M.Z-i süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 1. novembri 2006. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Prokurör Jüri Kasesalu
Prokurör
Ringkonnaprokurör Jüri Kasesalu L.L isikukood xxx, eesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, a/s x autojuht, Varem kriminaalkorras karistamata
Süüdistatavad
Kaitsjad
elukoht x.
M.Z isikukood xxx, eesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, kesk-eriharidus, OÜ x ehitaja, elukoht x. Varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Martin Triipan ja advokaat Merike Borunova
1.Tühistada Harju Maakohtu 1. novembri 2006. a otsus osaliselt, s.o L.L-i õigeksmõistmises KarS § 294 lg 1 järgi ja M.Z-i õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3 (7. mai 2005. a episood) järgi.
jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Välja mõista L.L-ilt teise astme kuriteo toimepanemise eest sundraha 1,5 palga alammäära, s.o 5400.- (viis tuhat nelisada) krooni riigituludesse. L.L tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „L.L, 1-06-7425, sundraha“. Karistusseadustiku § 831 lg 1 (teo toimepanemise redaktsioonis KarS § 83 lg 1) alusel mõista L.L-ilt välja tahtliku süüteoga saadud vara 3000.- (kolm tuhat) krooni riigituludesse. L.L tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „L.L, 1-067425, konfiskeerimine“. Sundraha ja konfiskeerimisele määratud summa tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Kohtu hinnangul ei leidnud kriminaalasjas tõendamist, et L.L oleks võtnud J. V altkäemaksu – seda eitas süüdistatav, altkäemaksu andmist eitas ka J. V. Kohus ei lugenud J. V poolt telefonikõnes lausutud väljendit „maksin kolm tonni“, millest ei selgunud, kellele ja mille eest, ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, et L.L võttis J. V 19.10.2004 altkäemaksu. Samuti puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber või kinnitaksid tunnistaja J. V ütlusi, mille kohaselt ta tahtis selle lausega ennast põnevamaks teha. Samuti ei nähtunud kohtu arvates J. V ja F.V vahelisest telefonivestlusest 20.10.2004, et J.V oleks konkreetselt mõnele politseinikule altkäemaksu andnud. Telefonivestluses kasutatud väljend „jäi eile mendile vahele“ ei kinnita altkäemaksu maksmist. Kohus luges küll viitega 6.12.2005 ekspertiisiaktile tõenäoliseks, et CD-plaadil märkega „19.10.2004 J. V“ failist 5014964_19102004_234047.Wav eraldatud kõnelõikudes 1 kuni 4 on kõnelejaks sama isik, kelle häälenäidised on salvestatud CD-plaadil märkega „15.11.2005 L.L“ (I k tl 56-59). Samas ei lugenud kohus politseiametniku poolt telefonikõnes lausutud väljendeid „No kaugele te tahtsite sõita“, „enne napsu ka oled võtnud“ ja „keda te tunnete“ ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, et L.L võttis J.Vlt 19.10.2004 altkäemaksu. Nii süüdistatava L.L-i kui tunnistaja J.K ütlustest nähtus, et vahel võidi kinni pidada joobekahtlusega isik, kuid pärast digiaparaadiga kontrollimist selgus, et näit oli väike ja isik lasti minema. Süüdistatava ja tunnistaja J.K selline väide ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud. Nagu nähtus 19.10.2004 patrull-lehest (I k tl 41) on toimkonna jooksul kinni peetud kaks joobes juhti. Nagu nähtus süüdistatava ütlustest, andsid nemad vormistatud dokumendid rühmaülemale. Kas isikule edaspidi määratakse karistus, ei sõltu juba neist. Kohus märgib, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kes olid need 2 joobes isikut, kes kõnealusel ööl L.L-i ja J. K poolt kinni peeti. J.V karistusregistri teatisest (I k tl 39-40), ei nähtu, et teda oleks 19.10.2004 toime pandud väärteo eest karistatud, kuid ei ole välistatud võimalus, et süüdistatav või tema paarimees koostasid J.Vle väärteomaterjalid, kuid karistus jäi J.Vle määramata L.L-ist või J. Kst mitteolenevatel põhjustel. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kriminaalasjas puudub usaldusväärsete tõendite kogum, mis kinnitaksid, et L.L oleks 19.10.2004 võtnud altkäemaksu. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist ka see, et M.Z oleks võtnud J. Vlt 13.02.2005. a altkäemaksu. Süüdistatav kinnitas, et tema tol õhtul J. Vt kinni ei pidanud, nad tegutsesid paarimehega kumbki eraldi, kui üks neist kellegi kinni pidas ja politseiautosse toimetas, jätkas teine õues tööd. Süüdistatava ütlusi kinnitas ka tunnistaja Z.R, kelle ütluste kohaselt just tema pidas J. V kinni ja kutsus ta politseiautosse, olles seal temaga kahekesi – J. V ei suhelnud M.Z-iga üldse. Sama kinnitas ka tunnistaja J. V. Vestluses P.S-iga kasutas ta väljendit „nad“, sest politseinikud on alati paaris. Tegelikult ei osanud tunnistaja öelda, kas teine politseinik teadis raha küsimisest. J. V ja P.S vahelisest telefonikõnest nähtub, et J. V puutus kokku üksnes Mati või Mait nimelise politseinikuga (II k tl 1). Samuti nähtus J. V ja Z.R-i vahelisest telefonikõnest, et 13.02.2005 õhtul kohtus J. Vga üksnes Z.R (II k tl 5-6). Seega leidis nii süüdistatava M.Z-i kui tunnistajate J.V ja Z.R-i ütlustega ning kirjalike tõenditega tõendamist, et J.V pidas 13.02.2005 kella 01.50 paiku kinni tunnistaja Z.R üksinda ja Z.R kohtus J.Vga 13.02.2005 õhtul üksinda. Kohus märgib, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et M.Z puutus J. Vga 13.02.2005 üldse kokku või et M.Z oleks olnud Z.R-iga kokkulepe J.Vlt altkäemaksu nõudmise kohta. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et
kriminaalasjas puudub usaldusväärsete tõendite kogum, mis kinnitaks, et M.Z oleks 13.02.2005 ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos konstaabel Z.R-iga võtnud altkäemaksu. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist ka 7.05.2005. a altkäemaksu võtmise episood. Süüdistatava ütluste kohaselt täitis Z.R joobe tuvastamise protokolli, tema hakkas täitma väärteoprotokolli. Mingil hetkel andis juht telefoni Z.R-i kätte ja viimane läks telefoniga välja rääkima. Ei tea, millest paarimees rääkis, kui ta tagasi tuli, oli temal väärteoprotokoll juba valmis. Süüdistatava ütlusi kinnitas ka tunnistaja Z.R, kelle ütluste kohaselt pärast joobe akti vormistamist hakkas M.Z väärteoprotokolli koostama. Autos anti talle telefon ja läks sellega õue rääkima. Autost väljudes oli M.Z juba alustanud väärteoprotokolli koostamist. Ka tunnistaja R.V ütlustest nähtus, et ta peeti joobetunnustega kinni. Mingil hetkel andis K. K talle telefoni. Siis helistas P.S numbril ja andis telefoni ühele politseinikest. Üks politseinikest käis telefoniga väljas pikalt rääkimas. Arutas samal ajal teise politseinikuga, palju saab trahvi. Kogu aeg kui autos istus, vormistati protokolli. Tunnistaja K.K ütluste kohaselt helistas ta P.S-ile ja palus abi, et autot parklasse ei viidaks. Maakohus leidis, et tunnistajate K.K ja P.S ütlused ei lükka ümber ega kinnita süüdistatava M.Z-i ja tunnistajate Z.R-i ja R.V ütlusi selle kohta, et M.Z hakkas kohe pärast joobeprotokolli vormistamist koostama R.V väärteoprotokolli ja tegi seda ka ajal, mil Z.R rääkis väljas P.S-iga. P.S ja M.A vahelisest telefonikõnest nähtub, et P.S ei olnud eelnevalt M.Z-iga kokku puutunud, küll aga oli talle tuttav tema paarimees Z.R (II k tl 131). P.S ja Z.R-i vahelisest telefonikõnest ei nähtu, et M.Z oleks olnud Z.R kõrval selle jutuajamise juures või mingi muul viisil teadnuks, millest P.S ja Z.R räägivad (II k tl 132-133). Seega on nii süüdistatava kui tunnistajate M.Linupõllu ja R.V ütlustega ning kirjalike tõenditega leidnud tõendamist, et pärast R.V joobe tuvastamist hakkas M.Z koostama väärteoprotokolli. Kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et M.Z oli 07.05.2005 teadlik Z.R-i ja P.S vahelise telefonikõne sisust või et M.Z oleks olnud Z.R-iga kokkulepe R.Vt altkäemaksu nõudmise kohta. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kriminaalasjas puudub usaldusväärsete tõendite kogum, mis kinnitaksid, et M.Z oleks 07.05.2005 ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos konstaabel Z.R-iga võtnud altkäemaksu.
– seal kasutatakse juba ainsuse vormi. Prokuröri kinnitusel saab sellest vaid järeldada, et siis oli vestlejatel teada, et load on ühe politseiametniku käes. Vestluses on J. V viidanud politseiniku nimele aga vaid selles tähenduses, et kelle kätte jäid tema load. Tunnistaja Z.R-i ütluste hindamisel ei ole pööratud tähelepanu asjaolule, et tema tunnistab vaid altkäemaksu saamist ühekordselt summas 1000.- krooni, samas kui on tõendatud, et tegelikkuses saadi kahes osas kokku 3000.- krooni. On tuvastatud, et patrull-lehel J. V kinnipidamine ei kajastu – prokurör väidab, et kuna selle täitis patrulli vanemana M.Z , siis soostus ta rikkumise vormistamata jätmisega. 3.3 Apellatsiooni väidete kohaselt on tõendatud ka altkäemaksu võtmine 7.05.2005. a. Kohus ei ole hinnanud R. V kohtueelses menetluses antud ütlusi, kus ta kinnitab, et vestlus P.S ja politseiniku vahel toimus autos ning seal viibis ka teine politseiametnik – ning tema sai sellest vestluses aru, et väärteoprotokolli vormistamata jätmise eest peab ta politseinike maksma raha. Sellega väljendas M.Z nõustumist saada tasu teenistusülesannete täitmata jätmise eest, millega on altkäemaksu võtmise koosseis täidetud. Samuti ütleb Z.R P.S-iga peetud vestluses, et „siin taga on mingi 500.- kroone vend“ – ka see viitab sellele, et antud kõne tehti autos, mitte aga autost väljas. Ebausutav on Z.R-i väide, et altkäemaksu võtmisest rääkides püüdis ta jätta muljet autot ümbritsevatele isikutele, et kaalutaksegi altkäemaksu võtmist. Esmalt on see äärmiselt ebaloogiline, teisalt ei haaku see H.A-ga ütlustega, kes viibis väljaspool politseisõidukit ja on öelnud, et ta ei kuulnud, millest politseiametnikud P.S-iga rääkisid.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, samuti kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Kohtukolleegium soostub apellatsiooni peamise väitega, et maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnang on ühekülgne ning tõenditel esitatavad järeldused ka osaliselt vastuolulised.
poolt. Selles vestluses sisalduv fraas „maksin kolm tonni, raisk“ viitab juba üheselt altkäemaksu maksmisele politseiametnikule selle eest, et ta lasti peale joobes juhtimiselt tabamist ilma süüteomenetlust algatamata minema (kd 1, tlk 5). Prokuröriga soostuvalt tuleb märkida, et eelnevat kinnitab ka järgmisel päeva hommikul peetud vestlus. Seal selgitab J. V, et ta jäi politseile küll vahele, kuid tal vedas seejuures äärmiselt, kinnitades ühtlasi, et „enam ei sõida ma täis peaga ka enam ühtegi meetrit” (kd 1, tlk 6). Seejuures kirjeldab J. V enda seisundit kinnipidamisel: „alguses näitasin kõik dokumendid ära, ma olin nats sassis ka/.../, asjad lendasid maha ja üles”, samuti kirjeldab joobe tuvastamise tulemust alkomeetrisse puhumisel: „ma panin kohe punaseks muidugi selle laterna seal“ (kd 1, tlk 7). Kriminaalkolleegium nõustub just viimastesse repliikidesse puutuvalt apellatsioonis esitatud väitega, et nimetatud tõenditest ei saa kuidagi tuletada, et tegemist oleks olnud nn piiripealse joobega, mis oleks pärast nn digiaparaadiga kontrollimist võimaldanud kinni peetud isiku minema lasta pelgalt suulise hoiatamisega, mida VTMS § 53 lg 2 põhimõtteliselt võimaldab. Samuti on kriminaalasjas vastuvaidlematult tõendatud, et J. Vl puudub liiklus- ehk väärteokaristus teo eest, mille ta oleks toime pannud 19. oktoobril 2004. a (kd 8, tlk 125).
asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (otsuse p 10). Kriminaalkolleegium möönab, et sellise lausekatke olemasolu üksikuna ei tõendaks tõepoolest, kellele ja mille eest J. V raha maksis. Kuid arvestades vastuvaidlematult tõendatut, et J. V peeti 19. oktoobril 2004. a joobes sõidukit juhtides L.L-i poolt kinni ning seda, et tal puudub nimetatud päevast igasugune märge liiklussüüteo kohta, ning ka seda, et vestluses F. Vga peab J. V otseselt silmas tema kinnipidamist Tabasalus L.L-i poolt, saab sellest teha vaid järelduse, et see raha maksti altkäemaksuna politseiametnikule. Kriminaalkolleegiumile jääb seejuures arusaamatuks, millise täpsus- ja konkreetsusastmega peab maakohtu arvates olema mingi info altkäemaksu andmise kohta, et seda saaks käsitleda süüstava tõendina. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on elementaarselt selge, et see ei pea sisaldama viidet politseiametniku nimele ega ka täpsele liiklusrikkumise kvalifikatsioonile. Aga et J. V juhtis joobes sõiduautot ning ta peeti L.L-i poolt kinni, saab tõendeid omavahelisse konteksti asetades järeldada vaid seda, et tegemist oli altkäemaksuga politseiametnikule. Selgitamaks enda poolt öeldu tähendust on J. V suutnud öelda vaid järgmist: „ei tea, tegin põnevamaks ennast“ (kd 8, lk 125). Maakohus on selles osas märkinud, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks või lükkaks neid ütlusi ümber. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kui isik peetakse joobes sõiduautot juhtides politseiametniku poolt kinni, enda väitel maksis ta selle eest altkäemaksu ning hilisemalt omakorda tuvastatakse, et selles osas ei järgnenud tõepoolest mingit süüteomenetlust, ei ole väide, et „tahtsin ennast põnevamaks teha“ kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitletav kahtlusena, mis in dubio pro reo põhimõttele tuginevalt saaks kahtluse alla seada ütluses sisalduva väite. Käesoleva otsuse p-s 7 viidatud tõenditele tervikhindamine ei anna mingilgi viisil sellisele hüpoteetilisele kahtlustusele tuge. Ringkonnakohus ei loe erinevalt maakohtust sellist argumenti mõistusepäraselt asjakohaseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika tähenduses (vt käesoleva otsuse p 7). Käesoleva otsuse p-s 8 esitas kriminaalkolleegium juba enda seisukoha väite suhtes, et tegemist võis olla sedavõrd väikese joobega J. Vl, et piirduti hoiatamisega ning lasti J. V minema, eitades selle võimaluse usutavust. Maakohus on enda motiveeringus kasutanud ka väidet, et välistatud ei ole võimalus, et süüdistatav või tema paarimees siiski koostasid J. Vle väärteomaterjalid, kuid karistus jäi talle määramata L.L-ist või J. Kst mitteolenevatel põhjustel (olgu veel märgitud, et sellise argumentatsiooni kaasamisel on maakohus ühtlasi tõeseks lugenud asjaolu, et J. V oli kõnealusel ajal joobes autoroolis). Kriminaalkolleegium leiab, et sellise versiooni tõesus eeldaks sellist juhuslikkuse jada, mida ei ole reaalne eeldada. Ühest küljest võiks see tõepoolest tähendada, et väärteoprotokoll koostati, seda edasiselt ka menetleti, kuid kohtuväline menetleja oleks enda otsuses hilisemalt piirdunud suulise hoiatusega. Asjade sellisest käigust ei ole J. V käesolevas kriminaalasjas aga teavet andud – tema ütluste sisuks on üheselt teave, et peale minemalaskmist oli see vahejuhtum tema jaoks lõppenud, edasisi kontakte politseiga nimetatud rikkumise osas J. V ei kinnita. Teiseks võimaluseks oleks, et J. V jääb politseile joobes vahele, ta pakub politseiametnikule altkäemaksuna raha, talle siiski koostatakse väärteoprotokoll, peale mida helistab ta korduvalt enda sõbrale ning teatab, et „maksis kolm tonni“, peale mida lähevad väärteomaterjalid omakorda kaduma või juhtub nendega midagi kolmandat, kuid taaskord – väärteokaristust ei kaasne. Seega peaks eeldama igasuguse seose puudumist raha pakkumise, „kolme tonni“ maksmise ja väärteokaristuse mittejärgnemise vahel. Kriminaalkolleegium leiab, et selline versioon ei ole käesolevas kriminaalasjas olemasolevaid ning ringkonnakohtu poolt analüüsitud tõendeid arvestades eluliselt usutav ega ka reaalne, mistõttu peab seda erinevalt maakohtust ebatõenäoliseks.
Eelpool kirjeldatud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et L.L pani 19. oktoobril 2004. a toime altkäemaksu võtmise KarS § 294 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes – L.L võttis J. Vlt vastu vara (3000.- krooni) vastutasuna selle eest, et ta enda ametiseisundit kasutades jätaks ebaseaduslikult toime panemata temalt nõutava teo (jätaks fikseerimata J. V joobes juhtimise ning laseks ta minema). Kriminaalkolleegium on kindlalt seda meelt, et antud tegu (väärteoprotokolli koostamata jätmine) oli objektiivselt ebaseaduslik, ning kõrvutades käesoleva kriminaalasja tehiolusid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 31-1-118-06 kajastatud tehioludega, leiab, et puudub vajadus edasiselt piiritleda KarS §-des 293 ja § 294 sätestatud süüteokoosseise. Kriminaalkolleegium leiab, et altkäemaksu võtmist ei pannud L.L toime kavatsetult – see ei olnud tema eesmärgiks tööülesannete täitmisel ja J. V kinnipidamisel. Küll aga pani ta selle toime võimaluse avanemisel ehk siis, kui talle seda pakuti, tegutsedes seega otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes.
M.Z-ile esitatud kuriteoepisoodide osas leiab kriminaalkolleegium järgmist.
Samas peab kriminaalkolleegium kaduvväikeseks võimalust, et M.Z tegelikkuses ei teadnud, et Z.R pani toime altkäemaksu võtmise (nimetatud teadmine ei lase aga koheselt rääkida kaastäideviimisest, kuna siis kaoks täielikult ära piir kuriteole kaasaaitamisega). Kuigi kriminaalajas on nii Z.R kui M.Z püüdnud jätta muljet, et patrullis olles tegutseti täiesti eraldiseisvalt ning omaette, ei pea kriminaalkolleegium sellist väidet usutavaks. Z.R-i ütluste kohaselt oli M.Z sel ajal, kui tema tegeles J. Vga, autost 20-30 meetri kaugusel (kd 8, tlk 102). Samaaegselt, kui tehti kõnesid P.S-ile (kd 2, tlk 1) ning lepiti kokku altkäemaksu summas, oleks võinud M.Z ilma igasuguse ettehoiatamiseta tulla autosse, tulla paarimehele appi materjale vormistama, autosse sooja (oli veebruarikuu) vms. Z.R-i sedavõrd enesekindel tegutsemine näitab kriminaalkolleegiumi arvates tema kindlat teadmist selle kohta, et M.Z ei hakka segama temapoolset altkäemaksu võtmist. Siinkohal muutub aktuaalseks prokuröri apellatsioonis viidatud jälitusprotokollidest saadav teave – J. V ütlused, et „mingid vennad võtsid mind vahele”, „nad ütlesid”, „andsin neile”, „ütle neile” on tõepoolest hinnatavad sellisena, et ka J. Vle arusaadavalt oli teine, väljaspool sõiduautot viibinud politseiametnik (M.Z ) teadlik toimunust; J. V oli samaaegselt kindel, et altkäemaksu andmise ja võtmise protsessi ei sekkuta ning vahetult sõiduauto juures seisev M.Z ei ole kuriteo toimepanemist segavaks ega seda välistavaks teguriks. Kriminaalkolleegium märgib, et kokkulepe selliseks mitteteatamiseks või mittesegamiseks võib olla antud varasemalt, aga ka samaaegselt, ning sellisel juhul ei ole tegemist mitte kaastäideviimise, vaid kaasaaitamisega kuriteo toimepanemisele. Seejuures ei ole oluline, et kaasaaitaja oleks teadlik, millal konkreetselt tema toetava teopanuse toel pannakse toime põhitegu – kaasaaitamine sellist kõigi asjaoludeni ulatuvat teadmist ei eelda (ka võltsitud eseme üleandja ei tea, millal seda eset konkreetselt kasutatakse, mis ei välista aga tema käsitlemist kaasaaitamisena – piisab teadmisest, et teatud eesmärk saavutatakse tema teopanuse toel). Vaatamata sellisele arvamusele puudub käesolevas kriminaalasjas aga võimalus edasiselt arutleda kaasaaitamisteo realiseerituse üle M.Z-i käitumises 13. veebruari 2005. a episoodis. Nimelt oleks käesoleval juhul tegemist kaasaaitamisega tegevusetusega, millist järeldust antud menetluses aga teha ei saa. Riigikohtu kriminaalkolleegium on tegevusdelikti muutmist tegevusetusdeliktiks lugenud süüdistuse radikaalseks muutmiseks, mis eeldaks uue süüdistuse esitamist (viimasena RKKKo 3-1-1-13-07). Uue süüdistuse esitamine ringkonnakohtu menetluses on aga välistatud, mistõttu puudub alus käesoleva küsimuse edasiseks arutamiseks.
väärteoprotokolli. Seejuures on kohus tuginenud esmajoones R. V ja Z.R-i ütlustele. Ringkonnakohus soostub prokuröriga selles, et R. V ütlustele tuginevalt ei saa sellist järeldust teha. R. V selgitas kohtus, et tema andis telefoni ühele politseinikest, kes võttis selle vastu ja hakkas rääkima (kd 8, tlk 106). Kriminaalkolleegiumi hinnangul viitab juba antud ütlus vähemalt sellele, et teatud osa vestlusest peeti politseiautos, kus samaaegselt viibis ka M.Z . Samuti peab R. V ütluste hindamisel arvestama tema kohtus ja eeluurimisel antud ütluste vastuolu, mis toob endaga koheselt kaasa tunnistaja usaldusväärsuse küsimuse lahendamise. Nimelt on maakohus avaldanud R. V kohtueelses menetluses antud ütlused, kuna need irdusid kohtumenetluses antud ütlustest – kohtus kinnitas R. V nimelt, et kogu vestlus peeti väljas ja tema oli samaaegselt koos teise politseiametnikuga (M.Z ) sõiduautos, kuulmata sellest midagi (kd 8, tlk 107). Vastuolu tuvastamiseks on avaldatud järgmised R. V eeluurimisel antud ütlused: „jutt oli teemal, et kuidas saaks mind vabastada karistusest. Sain aru, et kui politseinikud mind aitavad, siis pean maksma neile mingi raha...” (kd 2, tlk 151). Seega on tegemist vastuoluga tunnistaja ütlustes, mis ei võimalda tugineda tema poolt kohtus antud ütlustele (vt RKKKo 3-1-1-11306, p-d 13 jj). Kuid kui siiski leida, et R. V kohtus antud ütlused on usaldusväärsed – ning maakohus seda leidis – siis tuleb arvestada ka järgnevat R. V kohtus antud ütlustes sisalduvat: „Politseinikud ütlesid, et ei saa mind aidata, kuna Falck tegi protokolli”. Kuna kogu vestlus võimalike õigusjärelmite üle käis politseiautos, saab sellest teha vaid järelduse, et seal oli ka M.Z , kes oli teadlik Z.R-i poolt P.S-iga räägitu sisust („politseinikud ütlesid, et...“). Kuid olles tuvastanud vastuolu tunnistaja ütlustes, saab ringkonnakohus sellest teha vaid järelduse, et R. V ütlused ei ole käesoleval hetkel usaldusväärsena kasutatavad. Teiseks tuleb kriitiliselt hinnata ka Z.R-i väiteid selle kohta, et M.Z ei kuulnud vestlusest midagi, kuna ta pidas seda sõiduautost väljas, ning seda just nn elulise usutavuse seisukohalt. Nagu öeldud, on Z.R-i ja P.S vestluse sisu ilmselgelt mõistetav kui võimalik ebaseaduslik tegutsemine politseiametnike poolt. Samaaegselt on tuvastatud, et väljaspool sõiduautot viibisid R. V sõbrad, keda oli hinnanguliselt 15-20, kes Z.R-i (tema enda sõnade kohaselt) tihedalt ümbritsesid. Selgitamaks, miks ta sellise tunnistajate arvu juures hakkas kõva häälega rääkima võimalikust toimepandavast kuriteost politseiametnike poolt, on Z.R selgitanud, et „hakkasin pundi sees kõva häälega rääkima, et punt maha rahuneks”, „minu eesmärk oli selgitada kõigile kohalolijatele, et nad maha rahuneksid, et asjad liiguvad, et saaks oma töö korralikult ära lõpetada”, „ma ei oska neid teistmoodi rahustada” Samaaegselt kinnitab Z.R , et altkäemaksu võtmist polnud üldse plaaniski (kd 8, tlk 103-104). Kriminaalkolleegium peab enam kui ebausutavaks esmalt seda, et selline kõne peeti kellegi rahustamise eesmärgil, st isik, kes väidetavalt isegi ei kaalu kuriteo toimepanemist, jätab väliselt kõvahäälselt just mulje kuriteo toimepanemisest, teisalt aga seda, et selline kõne peeti 15-20 võimaliku tunnistaja juuresolekul. Kriminaalkolleegium osutab veelkord käesoleva otsuse p-s 10 tsiteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile, mille kohaselt tuleb ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. Käesoleval juhul tuleneb Z.R-i vestlusest P.S-iga üheselt, et plaanitud variandi (joobes juhtimise asemel ainult jääknähtudega juhtimise vormistamine väärteoprotokolli, vt kd 2, tlk 132) realiseerimist takistavaks asjaoluks oli just see, et teave joobes isiku kinnipidamise kohta oli saanud ametkondlikult avalikuks. Seega ei olnud kõnel mitte mingisugust kellegi rahustamise eesmärki.
Samuti ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul eluliselt usutav Z.R-i väide, et ta tegi seda hulgaliste tunnistajate juuresolekul. Kriminaalkolleegium on veendunud, et vestlus toimus sõiduautos ja seda ajal, mil seal viibis ka M.Z . Kolleegium on ka seda meelt, et kõnealuseid ütlusi annab Z.R just M.Z-i kriminaalvastutusest päästmise eesmärgil. Kuigi käesolevas menetluses ei saa anda karistusõiguslikku hinnangut Z.R-i käitumisele, on ta samas süüdistusepisoodis kohtu all teises, paralleelselt kulgevas kohtumenetluses. Tõendid, mis inkrimineerivad antud süüteo toimepanemises Z.R-i ja mis on leidnud kajastamist ning uurimist ka käesolevas kriminaalasjas, on sedavõrd otsesed, et neile on raske esitada veenvaid vastuargumente. Kriminaalkolleegium leiab, et tajudes kriminaalvastutuse möödapääsmatust, ei saa sugugi välistada võimalust, et Z.R on vaid talle teadaolevatel motiividel otsustanud võtta kogu süü toimepandud süütegudes enda peale.
peetud vestluses ütleb P.S vaid seda, et tal ei ole M.Z-i numbrit, mistõttu ei saa ta temaga ühendust võtta: „kuule, mul ei ole ta numbrit, kellega ta paaris on?” (kd 2, tlk 130). Ka vestluses Z.R-iga seletab P.S, et „ma ei teand, kellega M.Z sõidab ja mul tema numbrit ei ole ja ma just sain teada, et ta sinuga sõidab” (kd 2, tlk 132). Antud vestlustest ei ole kuidagi tuletatav, et M.Z olnuks isikuks, kellega P.S ei soovinud vestelda. Liiatigi tuleb arvestada seda, kuidas loodi ühendus P.S ja Z.R-i vahel. Nimelt tuleneb, et R. V sai enda sõbralt telefoninumbri, helistas sellele ning andis telefoni ühele ees istunud politseinikest. R. V ei olnud kummagi politseiametnikuga isiklikult tuttav (vt kd 8, tlk 103 ja 105 – Z.R tunneb R. V vaid kriminaalasja kaudu, R. V nägupidi M.Z-i ei tea), seega ei saanud R. V ka teada, kellele nimelt ta enda telefoni ulatas – selleks oleks võinud samahästi sattuda ka M.Z . Et P.S sattus rääkima Z.R-iga , oli seega juhus, mitte aga planeeritud sündmuste käik.
vabatahtlikust loobumisest KarS § 40 lg 3 tähenduses. Selle jaatamiseks peaks isik loobuma süüteo toimepanemisest ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Käesolevas kriminaalasjas on aga tuvastatud, et ebaseadusliku teo toimepanemisest loobuti põhjendusel, et teave tabatud joobes juhist oli ametkondlikult fikseeritud ning sellega kaasnenuks ülemäärane risk, mistõttu ei saa rääkida ka nn autonoomsetest motiividest loobumisregulatsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegium leiab, et altkäemaksu võtmise nõustumise tähenduses pani M.Z toime otsese tahtlusega – see ei olnud küll tema otseseks eesmärgiks, kuid ta teadis, et paneb toime süüteokoosseisule vastava asjaolu ning minimaalselt ka möönis seda KarS § 16 lg 3 tähenduses.
Mõistetavate karistuste osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.
Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (RKKKo 3-1-1-43-06). Süü suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Seega tuleb karistuse mõistmisesse vältimatult kaasata ka isikulised asjaolud. 20.1 L.L-ile tuleb mõista karistus KarS § 294 lg 1 järgi, mis näeb sanktsioonina ette üksnes vabadusekaotusliku karistuse pikkusega üks kuni viis aastat. Kriminaalkolleegium ei tuvastanud L.L-i käitumises kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kuid hinnates toimepandud tegu, ei saa mööda vaadata järgmisest. L.L-ile on etteheidetavaks teoks altkäemaksu võtmine selle eest, et ta lasi väärteoprotokolli koostamata minema sõidukit joobeseisundis juhtinud inimese. Küsimus ei ole seega mitte sedavõrd aususekohustuse rikkumises, mis on KarS §-s 294 kaitstavaks õigushüveks, kuivõrd just see toimepandud ebaseaduslik tegu, mis võimaldas liiklusesse naasta alkoholi pruukinud isikul – ning nagu kohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 8, ei olnud tegemist minimaalse, piiripealse joobega, mis võimaldanuks teha teatud mööndusi. Enda tegevusega suurendas L.L vältimatult ohtu, mis lähtub alkoholi pruukinud isikutest autoliikluses. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, lubaski see J. Vl käituda sedavõrd enesekindlalt, et ta peeti mõne kuu möödudes uuesti politsei poolt sõiduautot joobes juhtides kinni. Kriminaalkolleegium ei taha eeltooduga põhistada L.L-ile mõistetavat karistust J. V käitumise kaudu – kuid tegemist on vaieldamatult ainesega, mis aitab kohtul määratleda ettenähtud sanktsiooniliigi raames mõistetavat karistust, kuna see iseloomustab vaieldamatult ka tegu ennast ning sellest lähtuvalt ka isiku süüd. Kuid arvestades samas seda, et L.L on eelnevalt kriminaalkorras karistamata ning ka seda, et eripreventiivsest aspektist peab kriminaalkolleegium tema võimalikku uut kriminaalset käitumist vähetõenäoliseks, leiab ringkonnakohus, et L.L-ile tuleb mõista karistuseks üks aasta kuus kuud vangistust, s.t karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et arvestamisele ei tule argument, et tegemist oli ühekordselt toimepandud kuriteoga (vt prokuröri argumendid kd 8, tlk 135) – kui
tegemist ei olnuks ühekordse käitumisega, oleks võimalikuks sanktsioonimääraks juba kaks kuni kümme aastat vangistust. Kriminaalkolleegium leiab samas, et L.L-i suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid ning jätta mõistetud karistuse tingimuslikult kohaldamata. Kuriteo toimepanemisest on möödas peaaegu kolm aastat, vahepealsel ajal ei ole L.L pannud toime õigusrikkumisi, tal on olemas kindel töö-ja elukoht. Arvestamata ei saa jätta ka eelnevalt märgitut, et kriminaalkolleegium peab võimalikku uut kriminaalset käitumist vähetõenäoliseks, mis on sarnaselt mõistetud karistuse pikkuse määramisel süüdlase isikut iseloomustavaks asjaoluks KarS § 73 lg 1 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-99-06 p 16.3, mis viitab küll kuriteokoosseisu iseloomustava asjaolu kahekordse kasutamise keelule, kuid ei keela seda teha isikulistest asjaoludest lähtuvalt). 20.2 M.Z-ile tuleb mõista karistus KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, mis näeb sanktsioonina ette vabadusekaotuse kahest kümne aastani. Ka M.Z-i suhtes ei tuvastanud kriminaalkolleegium karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Soostudes koos Z.R-iga altkäemaksu andmisega, lõi M.Z isikutele vahetu kuvandi õigussüsteemi müüdavusest ning äraostetavusest. Kuigi KarS § 294 teise lõike sanktsioon on oluliselt kõrgem kui esimese lõike sanktsioon, leiab kriminaalkolleegium, et antud kriminaalasja tehiolud lubavad mõista M.Z-ile karistuse sanktsiooni miinimummääras. Grupiviisiliselt toimepandud kuritegu leiab seadusandja poolt rangemat sanktsioneerimist esmajoones seetõttu, et kaastäideviimise korral on suurem tagajärje saavutamise tõenäosus, selles ühises ja kooskõlastatud, kokkulepitud käitumises väljendub selgemalt isikute õiguskorrale vastanduv meelestatus. Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole need argumendid asjakohased, mis tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras või isegi kõrgemalt. Tegemist on formaalse deliktiga, aususkohustuse rikkumisega, mis ei eelda mingi tagajärje saavutamisele suunatud kooskõlastatud käitumist. Enda ühise käitumisega soostuti (nõustuti) neile vara pakkumisega võimaliku ebaseadusliku teo toimepanemise eest, ning sellega oli süüteokoosseis M.Z-i poolt KarS § 294 lg 2 p 3 tähenduses ka realiseeritud. Arvestades ka M.Z-i isiku puhul, et tegemist on kriminaalkorras varem karistamata isikuga, kelle võimalikku uut kriminaalset käitumist peab kriminaalkolleegium vähetõenäoliseks, leiab kriminaalkolleegium, et M.Z-ile tuleb mõista karistuseks kaks aastat vangistus, s.t karistus sanktsiooni minimaalmääras. Ka M.Z-i osas leiab kriminaalkolleegium, et tema suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid ning jätta mõistetud karistuse tingimuslikult kohaldamata. Kuriteo toimepanemisest on möödas üle kahe aasta, uusi õigusrikkumisi ei ole M.Z toime pannud, tal on olemas kindel elu-ja töökoht. Kriminaalkolleegium leiab, et tingimisi mõistetud karistus on kohane, et mõjutada M.Z-i edaspidiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest ning kordab juba märgitut, et kriminaalkolleegium peab M.Z-i edasist kriminaalset käitumist vähetõenäoliseks. Nimetatud asjaolude koostoimes leiab kriminaalkolleegium, et M.Z-ile mõistetud karistuse võib jätta tingimuslikult kohaldamata.
Paavo Randma
Julia Katškovskaja
Malle Preimer
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.