Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
21 juuni 2007, Tallinn
Kriminaalasja number
1- 05-1320
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Igor Amann
Kohtuistungi sekretär
Alina Koop
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
12 juuni, 2007 Tallinnas, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
Otto Niine süüdistuses KarS § 114 p 4, § 199 lg 2 p 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 06 märtsi 2007 üldmenetluse otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav O.Niine ja kaitsja N. Lausmaa
Prokurör
Ringkonnaprokurör Ainar Koik
Süüdistatav
Otto Niine, ik: 34501022279, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vahistatud 09.12.2005
Kaitsja
Vandedavokaat Natalia Lausmaa
Tühistada Harju Maakohtu 06 märtsi 2007 kohtuotsus Otto Niine süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja liitkaristuse mõistmises KarS 64 lg 1 järgi. Uue otsusega:
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 22 juunist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 22 juunist 2007.
päeva kantud karistuse hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks luges 13 aastat 9 kuud ja 5 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 09.12.2005.
Prokuröri arvamuse kohaselt kuulub kohtuotsus tühistamisele O.Niine süüdimõistmises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi seoses 15 märts 2007 jõustunud seaduse muudatustega ning O.Niine tuleb varguse süüdistuses õigeks mõista. Sellega seoses kuulub kohtuotsus tühistamisele ka KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas. KarS § 114 p 4 järgi süüdimõistmises ja karistamises palus prokurör jätta kohtuotsuse muutmata.
tühistamisele O.Niine
Alates 15 märtsist 2007 on jõustunud karistusseadustiku muudatus, millega loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus on alla 1000 krooni. Kui puuduvad KarS § 288 lg 1 sätestatud asjaolud, mis toovad kaasa kriminaalvastutuse, ei ole tegemist kuriteoga vaid nimetatud varavastase süüteo eest on ette nähtud vastutus väärteokorras. Apellatsioonikohtu istungil prokurör asjakohaselt loobus ülalnimetatud osas süüdistuse toetamisest ja taotles O.Niine õigeksmõistmist KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kuna tekitatud kahju väärtuseks oli 250 krooni. KrMS § 14 lg 2 ja § 301 sätestatud põhimõtte kohaselt riikliku süüdistaja poolt kohtuistungil süüdistusest loobumine toob endaga kaasa loobutud süüdistuses õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Seega kuulub selles osas süüdimõistev kohtuotsus tühistamisele ja O.Niine KarS § 119 lg 2 p 4 järgi õigeksmõistmisele, mis omakorda toob endaga kaasa ka kohtuotsuse tühistamise KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.
ütluste andmise tõttu, mida süüdistatav ei osanud loogiliselt ja mõistlikult selgitada, on kohus tulnud järeldusele, et süüdistatava ütlused ei ole tõepärased ja jätnud need tähelepanuta. Seega on kohus hinnanud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ning tõendite kogumist need välja jätnud. Samas aga oma edasistes järeldustes toetub kohus jällegi süüdistatava poolt erinevates menetlusstaadiumites antud ütlustele. Kohtukolleegium, pidamata vajalikuks uuesti esitada süüdistatava poolt antud ütlusi, need on maakohtus ristküsitluse käigus avaldatud/ 3 kd. t.lk. 73-76/ ja kohtuotsuses kajastamist leidnud, soostub maakohtu järeldusega, et süüdistatava poolt antud ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseteks ning tõendite kogumist välja jätta. Selline järeldus toetub Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale/ otsused 3-1-1-111-06, 3-1-1-113-06/, et KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama süüdistatava vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist süüdistatavat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse süüdistatava ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Asjakohatud on ka süüdistatava poolt tehtud etteheited kohtueelse uurimise läbiviimise osas. Vastastamine on menetlustoiming mille vajaduse otsustab menetleja ning KrMS § 77 annab selleks võimaluse, mitte ei kohusta menetlejat sellist toimingut läbi viima. Asjaolu, et tunnistaja J.M osas on menetlus lõpetatud ei sea iseenesest kahtluse alla tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja ütluste usaldusvääruse kontroll viiakse läbi poolte taotlusel ristküsitluse käigus ja tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärseteks tunnistamine ning tõendina kasutamine tuleneb just ristküsitlusel antud ütluste sisust. Vastuolus kriminaalasja materjalidega on süüdistatava poolt apellatsioonis väidetu nagu ei oleks tunnistaja J.M kohtuistungil küsitletud. Vastavalt kohtuistungi protokollile on tunnistaja J.M kohtuistungil oma ütlused andnud ja teda on olnud võimalik küsitleda kõikidel menetlusosalistel, kaasa arvatud kaitsjal ja ka süüdistataval. Asjaolu, et menetluspooled ei taotlenud kohtul avaldada tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, ei ole etteheidetav kohtule ega sea tunnistaja poolt antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla vaid vastupidiselt osundab, et menetluspooled ei ole tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud/ 3 kd. t.lk. 53-59/. Seega oli kohus õigustatud ühe tõendina arvestama tunnistaja J.M poolt kohtuistungil antud ütlustega. Küll aga on kohus ebaõigesti toetunud oma järeldustes tunnistaja J.M kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Selleks kohtul seaduslikud alused puudusid ning seega tuleb J.M poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused tõendite kogumist välja jätta. Samas aga kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud tõendi mittearvestamine ei sea kahtluse alla kohtu järeldusi O.Niine süüditunnistamises ega ka anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja O.Niine õigeksmõistmiseks. Meelevaldne on süüdistatava väide, et kindlaks pole tehtud E.R surnuks peksmise aeg. Vastavalt esitatud süüdistusele on tapmise toimepanemise ajaks öö vastu 03.06.2005. 06.06.2005 algusega kell 9.30 läbiviidud arstliku ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt võis E.R surm saabuda 70-82 tundi enne kohtuarstlikku lahangut/ 1 kd. t.lk. 37-44/, seega puudub vastuolu süüdistuse ja kohtuarstliku ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt surma saabumise võimaliku aja kohta. Süüdistatav apellatsioonis leiab, et kohus, üle kuulates ja toetudes ühe tõendina tunnistajana ülekuulatud S.T ütlustele on rikkunud menetlusnorme, kuna tegemist oli menetlustoiminguid läbiviiva politseitöötajaga. Kohtukolleegium sellise väitega ei nõustu. Riigikohtu lahendis nr 1-1-1-142-05 on selgitatud, et ei ole välistatud, et kriminaalasja uurimisel võivad tõusetuda
selle uurimise käiku puudutavad küsimused - näiteks küsimus sellest, kas mingi menetlustoiming ka tõepoolest leidis aset nii, nagu see on fikseeritud menetlustoimingu protokollis. Selliste - mitte kriminaalmenetluse eset vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate küsimuste tõusetumisel võib tekkida vajadus kuulata nende asjaolude osas üle ka menetleja - uurimisasutuse ametnik, prokurör või kohtunik. Kokkuleppeliselt nimetatakse ka kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude osas asetleidvat menetleja ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes. Antud juhul pole S.T menetluses kriminaalasja olnud ja kohus on arvestanud tunnistaja ütlusi vaid menetlustoimingu, kus tunnistaja osales, läbiviimise asjaolude kohta, seega ei ole S.T tunnistajana ülekuulamine ja tema tunnistuse arvestamine vastuolus KrMS §66 lg 2. Kohus on kummutanud juba otsuses kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited, et süüdistatav haige jala tõttu ei saanud tapmist toime panna. Asjaolu, et süüdistatavale oli varem tehtud jalaoperatsioon ja menetlustoimingu käigus kukkumise vältimiseks haaras S.T tema paremast jalast, kusjuures süüdistatav seisis ise siis vasakul jalal, millele oligi tehtud operatsioon/ 3 kd. tlk. 78/ ei anna alust tuvastada, et tal ei olnud eelneva vigastuse tõttu võimalik E.R ekspertiisiaktis tuvastatud vigastusi tekitada. Kannatanuna ülekuulatud I.A, kes süüdistatava koos J.M venna korteris avastas ja nad sealt minema ajas ning neile ka järgi läks, on andnud ütlusi, et süüdistataval kõndimisega probleeme ei olnud, ta isegi ei longanud/ 3 kd. tlk. 76/. Vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis antud arvamusele / 1 kd. t.lk. 37-44/ oli E.R tekitatud eluohtlikud tervisekahjustused, nii kehatüve kinnine tömptrauma, mõlemapoolsete hulgaliste roidemurdude, siseorganite põrutuste, rebendite, osaliste lömastuste, verevalumite jt vigastustega ning ka pea kinnine tömptrauma ilma koljuluude murdudeta. Vigastused võisid olla tekitatud nii hulgalistest löökidest kõvade tömpide esemetega, näiteks rusikas, kängitsetud jalg jm. Pea vigastused võisid olla tekitatud löökidest piiratud pinnaga või teravat serva omava tömbi esemega. Kohus on õigesti tuvastanud, et O.Niine poolt E.R peksmise, temale eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise ja vigastuste tagajärjel surma saabumise vahel on põhjuslik seos ning kõigi objektiivsete tunnuste suhtes on tuvastatav O.Niine tahtlus. Seda näitab nii tekitatud vigastuste iseloom, asukoht kui rohkus. Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioonid sellist kohtu järeldust ümber ei lükka ja kuna O.Niine oli varem toime pannud KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo, on maakohus õigesti kvalifitseerinud O.Niine poolt toimepandu KarS § 114 p 4 järgi , so tapmine, mis on toime pandud isiku poolt kes on tapmise toime pannud vähemalt teist korda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.