Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. mai 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung
Kriminaalasja number
1-06-5255
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Paavo Randma
Kohtuistungi sekretär
Helen Teder
Tõlk
Alo Suursaar
Kriminaalasi
Markus Pasi Pönkä süüdistus KarS § 114 p 5 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 19. veebruari
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav, tema kaitsja adv. Andres Simson, kannatanute J. S. I. S ja K.M. T-S esindaja adv. Jugans Grossmann
Prokurör
Jüri Kasesalu
Süüdistatav
Markus Pasi Pönkä
2007. a otsus
sünd 26.12.1983.a. Soome kodanik, elukoht x, töötas O OÜ-s, varem kohtu poolt karistamata Kaitsjad
Adv. Andres Simson ja Janek Valdma
Tühistada Harju Maakohtu 19. veebruari 2007.a otsus osaliselt Markus Pasi Pönkält menetluskuludena tõlgi tasu 28 657.80 krooni väljamõistmises riigituludesse ning J. S. I. S tsiviilhagi 70 000 euro, K. M. T. S tsiviilhagi 70 000 euro ja nende tsiviilhagi 640 euro nõudes tsiviilkohtupidamise korras läbivaatamiseks jätmise kohta. Teha uus otsus: Jätta J. S. I. S tsiviilhagi 70 000 euro ja K. M.T. S tsiviilhagi 70 000 euro nõudes moraalse kahju katteks läbi vaatamata.
J S. I.S ja K. M. T. S tsiviilhagi 640 euro nõudes jätta rahuldamata. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava kaitsja adv. Andres Simsoni ja kannatanute esindaja adv. Jugans Grossmanni apellatsioonid jätta rahuldamata. Süüdistatava Markus Pasi Pönkä apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagi puudutavas osas.
süüdimõistev otsus tõenditele. Tunnistaja kinnitavad Markus Pasi Pönkä sõnu, mis ei anna alust süüdimõistmiseks KarS § 113 või 114 järgi. 2.2 Kohus viitab tõendina ballistikaekspertiisi aktile, mis väidetavalt ei kinnita M. Pönkä ütlusi, vaid ei välista, et kannatanu võis tulistamise hetkel olla pikali. Apellant leiab, et kohus moonutas eksperdi arvamust. Ekspert ei ole sisuliselt välistanud mitte ühtki kannatanu võimalikku asendit tulistamise hetkel. Absurdne on kriminaalasja kontekstis, et K. S öisel ajal korteripõrandal kõhuli lamas. Loogikavastane on ka tahtliku tapmise toimepanemine kesklinna korterelamus. M. Pönkä käitumine pärast K. S surma on eelkõige põhjendatud šokiseisundiga. 2.3 Puudus omakasu motiiv. Maakohtu põhjendused selles osas jäävad arusaamatuks. Süüdistus märgib tüli Soome firmadelt väljapetetud raha jagamisel, kuid kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole võimalik aru saada, millist raha väidetavalt jagati. Kohus viitab mitme tunnistaja ütlustele, millede kohaselt M. Pönkä laenas Sile raha, maksis arveid jne. Selline käitumine välistab üheselt, et S ja Pönkäl üldse suuremaid summasid jagada oleks olnud. M, Pönkä varanduslik seis välistab võimaluse, et tal K. S midagi vaja oli. Kohus viitab veel asjaolule, et K. S ja M. Pönkäl võis olla ühine võlg AS Eesti Post ees, mis on tasumata. Seos selle võla ja võimaliku mõrva motiiviga on aga arusaamatu. Pealegi ei ole sellist motiivi süüdistatavale eeluurimise käigus esitatud ning on ilmselge süüdistuse raamest väljumine. Süüdistus ja kohtuotsus räägivad pealiskaudselt võimalikust omakasu motiivist, mis on muuhulgas üksteisega vastuolus ning erinevad. Oletuslikes motiivides puudub igasugune konkreetsus ning need ei saa olla isiku süüdimõistmise aluseks. Olukorras, kus esimese astme kohtuistungil tuleb kaitsta ühe võimaliku süüdistuse versiooni vastu ja kohtuotsuses tuginetakse uutele võimalikele motiividele, on isiku kaitseõigust rikutud. Kohus oleks pidanud piirduma prokuröri esitatud versiooni hindamisega. Kohus on väljunud kohtuliku arutamise piiridest ja rikkunud sellega KarS § 268 lg 1 sätestatut. Kuna süüdistuses toodud versioon omakasu motiivist ei ole tõendamist leidnud, taotleb apellant M. Pönkä õigeksmõistmist KarS § 114 p 5 järgi. 2.4 Apellant analüüsib omakorda anonüümse tunnistaja ütlusi, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-102-02 ning leiab kokkuvõtvalt, et ei ole tõendamist leidnud Markus Pasi Pönkä poolt KarS § 113 või 114 p 5 sätestatud süüteo toimepanemine.
KarS § 114 sanktsiooni silmas pidades ei ole kohus lähtunud selle keskmisest määrast, nagu otsuse kirjas. Keskmine karistusmäär on vähemalt 14 aastat, kuid kui arvestada, et selle süüteo eest võib mõista ka eluaegse vangistuse, siis oleks keskmine karistusmäär märksa kõrgem. 3.2 Kannatanud küll nõustuvad maakohtu põhjendustega, mis puudutavad moraalset kahju, kuid peavad vajalikuks märkida, et kohtueelse ja kohtuliku uurimisega on vastuvaidlematult tõendatud, et süüdistatav tappis kannatanute poja, tükeldas laiba, pani tükid erinevatesse kottidesse. Erilise tõenduseta peaks olema arusaadav, et tükkideks saetud surnukeha identifitseerimine, toimetamine Soome, hilisem matmine põhjustas kannatanutele tohutuid hingelisi läbielamisi. Kannatanud on esitanud mitmeid usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kannatanutele põhjustatud hingelised kannatused ja psüühilised sümptomid kestavad edasi tugevatena ja tõenäoliselt jätkuvad pika aja jooksul. J. S on käinud korduvalt töötervishoiu arsti vastuvõtul, tal on tekkinud tugevad psüühilised ja psühhosomaatilised sümptomid – masendus, ahistatus, unehäired. Talle on määratud psüühikaravim. Samuti on kriminaalasjas tõendid selle kohta, et K.M.T – S on sunnitud olnud pöörduma psühhiaatri ja psühholoogi poole. Kuivõrd ei ole võimalik nimetada kannatuste hinda, siis lähtuvad kannatanud kahjutasu nõudmisel Helsingi õigusbüroos koostatud kahjutasu nõudest, s.o kummalegi vanemale 70 000 eurot ning kannatanud leiavad, et maakohus oleks pidanud nende nõude rahuldama koos kriminaalasja arutamisega. Selle lahendamise jätmine tsiviilkohtupidamise korras toob kannatanutele üha uusi hingelisi läbielamisi ning materiaalseid kulutusi. 3.3 Ka ei ole põhjendatud kannatanute Helsinki õigusbüroos tehtud kulutuste hüvitamata jätmine, kuivõrd sel ajal ei olnud neile õigusabi andmine Eestis tagatud. Kannatanud pöördusid Helsingi õigusbüroo poole 15.03.2006.a, s.o kohtueelse uurimise ajal. Kannatanutele tagati õigusabi alles kohtuliku arutamise ajal. Lisaks märgib apellant, et psüühikaravim ite tarvitamine kannatanute poolt oli otseses seoses poja surmaga seotud hingeliste läbielamist tõttu.
4.3 Maakohus väidab, et enesekaitse on ümber lükatav tema käitumisega pärast tulistamist. Apellant viitab põhimõttele, mille kohaselt tahtlikkus pärast teo toimepanemist ei põhjusta süüd. Seda tuleks arvestada ka Eesti kohtutes. 4.4 Kohtuarstlik ekspertiis ei tee kindlaks, millise vahendiga laip tükeldati. Kohtu seisukoht selle kohta on ebaõige. Ta kasutas rauasaagi, on tegelenud jahipidamisega ning väidab, et kvaliteetne tükeldamine on rauasaega võimalik. 4.5 Väär on maakohtu väide, nagu oleks ta Soomes kriminaalasjas kahtlustatav. Kriminaalmenetlus lõpetati aga juba 2006.a, kuna tegemist ei olnud kuriteoga. Apellant soovib esitada menetluse lõpetamise määrust. S surma tõttu ei ole tal vähenenud ükski rahaline kohustus. Tegemist oli enesekaitsega, mis pole kuritegu. Seetõttu tuleb teda õigeks mõista. 4.6 Harju Maakohus pole võtnud seisukohta tema poolt esitatud tõendi – kviitung kohta. Rahast, mis on ära võetud tema korterist, kuulus 50 000 eurot ja 400 000 krooni firmale Waterloo Communications Limited. Raha on seaduslikult hoiul tema käes lepingu E-07/05 alusel. Ülejäänud raha, mis korterist leiti, oli tema oma. Nimetatud summad tuleb tagastada firma lepingulisele partnerile (apellandile), ülejäänud raha aga kohtuotsuse kuulutamisel temale. 4.7 Tsiviilhagid tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd tegemist ei ole kuriteoga. Samuti tuleb vabastada aresti alt tema pangaarved, tagastada telefonid, püstolid, sõiduauto. Maakohtu otsus auto suhtes – jätta hoiule – ei tugine seadusele. Seadus ei võimalda arestida sõiduautot äravõtmise teel tsiviilhagide katteks. 4.8 Vastavalt EIÕK 6. art lg 3 p-le e ei ole lubatud tõlkimise tasu välja mõista süüdistatavalt. Tasu tuleb jätta riigi kanda. 4.9 Apellant taotleb tõkendi – vahistamine – tühistamist ja viitab EIÕK art 5 lg 3. Vahistamine piirab tema võimalusi esitada tõendeid, tutvuda dokumentidega.
Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on Markus Pasi Pönkä süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid selle tühistamiseks alust ei anna. Süüdistatava apellatsioon tuleb rahuldada ja kohtuotsus tühistada üksnes osas, millega on süüdistatavalt välja mõistetud menetluskuluna tasu tõlkimise eest. Osaliselt tuleb maakohtu otsus tühistada tsiviilhagisid puudutavas osas.
arvamusele, mille kohaselt on vähe tõenäoline, et lasuvigastus objektidel on tekitatud rikošeti tulemusena tulirelvast tulistamisel /I tl 226-227/ . Süüdistatava versiooni tõenäosuse hindamisel pole vähetähtis ka asjaolu, et kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt lähilasu täiendavate faktorite toimele iseloomulikke tunnuseid kuuli sisenemisava piirkonnas laibal ei esinenud /I kd tl 154/. Arvestades seejuures 15.03.2006.a teostatud ballistikaekspertiisis /I kd tl 231/ tuvastatut (süüdistatava käsutuses olnud relvade puhul lähilasu tunnuste ilmnemine tulistamisel maksimaalselt 85 cm kauguselt), tuleb siiski asuda seisukohale, et tulistamine kannatanule selga ei toimunud kannatanu väidetava ründe tsoonis. Lisaks eelnevale tuleb arvestada veel seda, et ekspertide hinnangul kõige tõenäolisem kannatanu asend tulistamise hetkel (istuv, veel enam lamav) viitab samuti asjaolule, et tulistamise momendil oli kannatanu poolt süüdistatavat ohustav tegevus ebatõenäoline. 7.4 Apellatsioonist ei nähtu, millistel asjaoludel hindab kaitsja K.S korteripõrandal lamamist öisel aja absurdseks või tahtliku tapmise toimepanemist kesklinna korterelamus loogikavastaseks. 7.5 Motiivid, miks ei ole võimalik süüdistatava väidet, nagu esinenuks tal pärast sõbra tulistamist šokiseisund, on maakohus oma otsuses esitanud (lk 4). Kuivõrd šokiseisundi all mõistetakse organismi talituse tugevat häiret, närvivapustust, siis paratamatult on häiritud ka sellises seisundis isiku käitumine, selline seisund kutsub esile ebaadekvaatse või hüsteerilise reaktsiooni. Markus Pasi Pönkä tegevus pärast kuriteo toimepanemist – ohvri laiba tükeldamine ja pakkimine, tema korteris olnud asjade transpordivalmis seadmine, teda süüstada võivate esemete (kuul, padrunikest, riided, mobiiltelefonid) kõrvaldamine korterist, K. S dokumentide ja korterivõtmete endaga kaasaviimine, riiete keemilisse puhastusse viimine jms - ei viita mingilgi määral temal väidetavalt esinenud tugevale närvivapustusele. 7.6 Apellandi seisukohaga, mille kohaselt on maakohus mõrva motiivi käsitamisel väljunud süüdistuse raamest, kohtukolleegium ei nõustu. Nii süüdistus kui kohus on süüdistatavale mõrva motiivina omakasu omistades lähtunud Markus Pasi Pönkä ja K. P. M. S ühiselt toimepandud kuritegudest ja neist saadud materiaalsetest vahenditest. Kuivõrd motiiv on inimest süüteo toimepanemisele viinud sisemine põhjus, siis on võimalik seda hinnata kas isiku enda avaldatu või tuvastatud faktiliste asjaolude kogumi põhjal. Maakohus on süüdistatavale omistatud süüteokoosseisu raskendava tunnuse sellest põhimõttest lähtudes tuvastanud (lk 5-6). Silmas tuleb pidada, et reeglina ei panda tapmist toime motiivitult ning samas on naiivne loota, et tapmise toime pannud isik võtab sõnades omaks süüteokoosseisu raskendava asjaolu – omakasu. Nii väidab ka Markus Pasi Pönkä, et kannatanu tulistamise tingis hoopis enesekaitsevajadus armukadeduse pinnalt tekkinud tüli käigus. Süüdistatava versioon on aga mitmete kontrollitud tõenditega kummutatud. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et omakasu motiivil tegutsemine võib väljenduda mitte ainult süüdlase varalise kasu suurenemises vaid ka varaliste kohustuste vähenemises ning pole oluline, et süüdlane saaks kasu ka tegelikkuses, piisab, kui tal on vastav kavatsus. Seetõttu on apellandi seisukoht, mille kohaselt M. Pönkä varanduslik seis välistab võimaluse, et ta K. S midagi saada oli, ühekülgne ja ekslik. Käesolevas süüdistusasjas on vastuvaidlematult tuvastatud, et Markus Pasi Pönkä, esitledes ennast K. S, ostis AS-lt Ekspress Post teenuseid (tõendavad tunnistaja E. A ütlused, frankeerimislepingu nr 51-05/313 koopia, AS Eesti Post avalduse koopia /tl V kd tl 128-129; II kd tl 177-180; II kd tl 175-176/). Skandinavska Enskila Securities OÜ, kelle nimel süüdistatav K.S tegutses, oli saatnud 190 158 lihtkirja, mille eest tekkis AS-le Eesti Post võlg
1 139 893 krooni. Seega peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellant ei lähtu objektiivselt tuvastatud tehioludest ja maakohtu otsuses kajastatust, kui viitab K. S ja M. Pönkä ühisele võlale AS-i Eesti Post ees. Dokumentaalselt on tuvastatud, et võlgnik oli K. S. Kuigi süüdistatav ja kannatanu tegutsesid kuritegelikult koos, nähtub eelnevast, et Markus Pasi Pönkä ei soovinud ennast ametlikult AS-ga Eesti Post siduda. Samas on aga nii tunnistajate ütlustest kui pankade dokumentidest tulenevalt tuvastatud, et rahalisi vahendeid käsutas üksnes M. P. Pönkä, K. S puudusid vahendid võla tasumiseks ning arvestades nende ühist tegevust, oleks K. S eeldanud ka võla ühist maksmist.
7.7 Kuivõrd maakohus ei ole anonüümse tunnistaja „Sergei“ ütlusi tõendina arvestanud ning esitanud ka põhjenduse, miks ei ole need ütlused usaldusväärsed (lk 5), siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks peatuda apellatsiooni sellel osal, milles käsitletakse anonüümse tunnistaja ütlusi. 7.8 Kohtukolleegium on seisukohal, et Markus Pasi Pönka süüditunnistamine ja karistamine KarS § 114 p 5 järgi on põhjendatud ja seaduslik, kaitsja apellatsioon selle tühistamiseks alust ei anna.
kahelda /II kd tl 129-146; 147-164/. Ringkonnakohtule esitatud Helsingi Kohturingkonna Prokuratuuri otsus nr 06/1431 käsitab üksnes üht kuriteoepisoodi, mille eeluurimine lõpetati otstarbekuse põhimõttel ning milles ei sisaldu seisukohavõttu selle kohta, kas kahtlustatav on süüdi kuriteos, mille suhtes on tehtud avaldus. Samas ei vabasta nimetatud otsus võimalikust kahjude hüvitamise kohustusest. Eelpool viidatud dokumentidele tuginedes on maakohus põhjendatult jätnud Keskkriminaalpolitsei deposiitarvele süüdistatava elukohas läbiotsimisel ära võetud raha ning BRC Autokeskuse parklasse hoiule süüdistatava sõiduauto MB C180 reg märgiga xxxxxx. Markus Pasi Pönkä mobiiltelefonid on maakohus otsustanud kohtuotsuse jõustumisel süüdistatavale tagastada (lk 8). 8.5 Asjas puuduvad igasugused tõendid, kinnitamaks apellatsioonis esitatud väidet selle kohta, et apellandi korterist läbiotsimise käigus ära võetud raha – 50 000 eurot ja 400 000 krooni kuulub firmale Waterloo Communications. Süüdistatava omakäeline kiri raha vastuvõtmise kohta nimetatud firmalt ei ole usaldusväärne /V kd tl 164/, kuivõrd süüdistatav on ka selgitanud, et tema korteris olnud raha on talle isa poolt pikema aja jooksul antud. 8.6 Apellandi seisukohaga, mille kohaselt on temalt alusetult välja mõistetud tasu tõlkimise eest, kohtukolleegium nõustub. Koosseisuvälisele tõlgile oma kohustuste täitmise eest makstav tasu ei ole menetluskulu KrMS § 175 mõttes, vaid kuulub KrMS §-s 177 loetletud lisakulude hulka, milliste hüvitamist süüdimõistetu poolt seadus ette ei näe. Seega tuleb kohtuotsus Markus Pasi Pönkält tõlgi tasu 28 657.80 krooni väljamõistmise kohta tühistada. 8.7 Süüdistatava taotluse kohta tema vahi alt vabastamiseks märgib kohtukolleegium esmalt, et käesoleval hetkel ei viibi M. P. Pönkä vahi all mitte KrMS §-s 130 toodud alustel, vaid süüdimõistva kohtuotsuse alusel. KrMS § 316 kohaselt vabastatakse süüdistatav vahi alt üksnes juhul, kui ta mõistetakse õigeks, vabastatakse karistusest või kui teda ei karistatud vangistusega. Markus Pasi Pönkäle mõistis kohus KarS § 114 p 5 järgi karistuseks 12 aastat vangistust. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohus on Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 5 esimese lõike punkt „a“ kohaldamisel asunud seisukohale, et isiku vahistamiseks süüdimõistva kohtuotsuse alusel peab esiteks olemas olema asjakohane ja kehtiv ning karistusena vangistuse kohaldamise võimalust ettenägev siseriikliku karistusõiguse norm. Teiseks peab olemas olema kõnealuse isiku vahistamisvõimalust ette nägev menetlusõiguse säte. Käesoleval juhul on täidetud mõlemad tingimused. KarS § 114 näeb karistusena ette üksnes vangistuse ning vangistusega karistatud isiku suhtes tõkendi lahendamise kohustus ja menetlusõiguslik võimalus tuleneb KrMS § 306 lg 1 p-st 9 ja § 313 lg 1 p-st 8 (Vt Riigikohtu 21. juuni 2006.a määrus nr 3-1-1-59-06).
Vastupidiselt apellatsioonis märgitule on maakohus Markus Pasi Pönkäle karistust mõistes arvestanud ka tema tegevust pärast mõrva - ohvri laiba tükeldamist (lk 7). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka osas, mis puudutavad M. P. Pönkä süüdistusest KarS § 114 p 1 väljajätmist. Tapmisena julmal viisil KarS § 114 p 1 mõttes ei ole käsitatav laiba tükeldamine või muul viisil rüvetamine, kui selle tegevuse eesmärgiks on olnud kuriteo varjamine. Käesolevas süüdistusasjas tuvastatud tehiolud – surnukeha osade pakkimine, ohvri asjade transpordivalmis seadmine, tema korterivõtmete ja isiklike dokumentide kaasavõtmine – viitavad kuriteo varjamise eesmärgile ja soovile. Nõustuda ei saa apellatsioonis esitatuga, nagu ei vastaks süüdistatavale mõistetud vangistuse määr KarS § 114 sanktsiooni keskmisele määrale, kuivõrd maksimaalse karistusmäära – eluaegse vangistuse puhul ei ole keskmine määr arvutatav. Ühelegi sellisele asjaolule, mida maakohus karistusotsust tehes ei ole arvestanud, apellant ei viita. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatavale mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik ning vastab väljakujunenud kohtupraktikale. 9.2 Mis puudutab kannatanute poolt esitatud tsiviilhagisid, siis kohtukolleegium leiab, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada järgmist. KrMS § 310 lg 1 kohaselt, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Maakohus on J. S. I. S tsiviilhagi summas 70 000 eurot ja K.M. T. S tsiviilhagi summas 70 000 eurot ning nende mõlema tsiviilhagi 640 euro nõudes jätnud läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsuse resolutsioon on selles osas eksitav. Ühelt poolt ei vasta see KrMS § 310 lg 1 sätestatule ning teisalt ei ole kooskõlas ka kohtuotsuse põhiosa järeldustega. 9.3 Maakohus on leidnud, et moraalse kahju nõue ei kuulu arutatava kriminaalasja raames rahuldamisele puudulike tõendite tõttu. Kohus on jätnud aga tähelepanuta KrMS §-s 38 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt on tsiviilhagi üksnes varalise kahju hüvitamise nõudes kriminaalmenetluses riigilõivuvaba. Seega puudus kohtul alus moraalse kahju hüvitamise nõuet menetleda. Kuivõrd riigilõiv mõlema kannatanu tsiviilhagilt 70 000 euro nõudes moraalse kahju katteks on tasumata, tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. 9.4 Kannatanute tsiviilhagi ravimi- ja õigusabikulude nõude kohta on kohus leidnud, et ravimikulude näol ei ole tegemist kuriteoga vahetult tekitatud kahjuga KrMS § 37 lg 1 mõttes. Õigusabikulude hüvitamise nõude osas märkis kohus, et kohtulikul arutamisel oli kannatanutele õigusabi advokaadist esindaja näol tagatud ning kohtule ei ole esitatud põhjendusi, miks kannatanud olid sunnitud täiendavalt pöörduma õigusabi saamiseks Soome Vabariigis. Neist maakohtu põhjendustest, millega kohtukolleegium ka nõustub, tuleneb, et tsiviilhagi 640 euro nõudes tuleb jätta rahuldamata, aga mitte läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras, nagu märgib maakohus. 9.5 Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et kannatanute tsiviilhagid moraalse kahju nõudes tuleb jätta läbi vaatamata, tsiviilhagi ravimi- ja õigusabikulude nõudes rahuldamata.
9.6 Kannatanute esindaja apellatsiooni puutuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et tsiviilhagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmine kriminaalmenetluses ei võta kannatanutelt õigust esitada tsiviilhagi tsiviilkohtule. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-113-06 väljendatud seisukohale, et Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197) kohaselt ei ole tsiviilasja lahendav kohus seotud isegi mitte sellega, kas tegu on aset leidnud ja kas teo on pannud toime see isik. Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on kohtulahendid teistes kohtuasjades üksnes dokumentaalseks tõendiks ning seega saab tsiviilkohtupidamise korras põhimõtteliselt vaidlustada ka kriminaalmenetluses tuvastatud süüdistatava faktilist tegevust (tegevusetust).
Malle Preimer
Julia Katškovskaja
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.