Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. aprill 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung
Kriminaalasja number
1-06-3301
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla
Kohtuistungi sekretär
Alina Koop
Kriminaalasi
Erlend Saksa süüdistus KarS § 114 p 5 ja 346 järgi ning L.T süüdistus KarS § 200 lg 2 p 5, 7 ja § 346 järgi.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 23 jaanuari 2007. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava Erlend Saksa kaitsja adv. Leelo Viil ja L.T kaitsja adv. Natalia Lausmaa
Prokurör
Elle-Mai Velling
Süüdistatavad
Erlend Saks sünd 03.04.1981.a. Eesti kodanik, elukoht x, ei tööta, varem neljal korral kohtu poolt karistatud, viimati 26.10.2004.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 215 lg 2 p 1 järgi 2 aastase vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga L.T sünd 23.09.1987.a, Eesti kodanik, elukoht x, Tallinna x kooli III kursuse õpilane, varem kohtu poolt karistamata
Kaitsjad
Adv. Natalia Lausmaa ja Leelo Viil
Jätta Harju Maakohtu 23. jaanuari 2007.a otsus Erlend Saksa ja L.T süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
materiaalõigust. Kuriteo kvalifikatsioon KarS § 114 p 5 järgi on ebaõige. E. Saksa tahtlus A. B surma põhjustamise osas, s.h ka kaudne tahtlus, pole tõendatud. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. 3.1 Apellant nõustub maakohtuga selles, et E. Saksa kavatsetus A. B tappa ei leidnud tõendamist, ei nõustu aga sellega, et kannatanu surma suhtes oli E. Saksal kaudne tahtlus. Kohus ei arvestanud sellega, et E. Saksal oli tavaliste elukogemuste pinnalt oma teo ja selle võimalike tagajärgede hindamine raskendatud ja ebaadekvaatne, kuna ta oli raskes alkoholijoobes. Sellises seisundis isiku puhul ei saa eeldada mõistlikku käitumist ja kõigi oma teo võimalike tagajärgede arvestamist. E. Saks ei suutnud joobest tingitud mälulünga tõttu toimunut meenutada ega olnud seetõttu end võimeline ka kaitsma. 3.2 Kohtuotsusest ei nähtu, et oleks tuvastatud E. Saksa tahtluse intellektuaalse elemendina ettekujutus mitte ainult teost, vaid ka teo tagajärjel saabuvast võimalikust tagajärjest. Kuigi kohtuarsti arvamust arvestades ei saa vaidlustada põhjuslikku seost kannatanu löömise ja tema surma saabumise vahel, on kaheldav, kas E. Saks spontaanselt arenevate sündmuste käigus raskes joobes nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumist lämbumise või kukkumise tagajärjel. K. K ja R. R ütluste kohaselt oli kannatanu kiirabi saabumisel veel elus ja talle osutati arstiabi. 3.3 E. Saks ei võinud ka oma isiklike elukogemuste põhjal arvestada saabunud raske tagajärjega, sest ta ei kasutanud löömisel mingeid esemeid ega vahendeid ja tegemist ei olnud grupiviisilise ebavõrdse jõuvahekorraga. 3.4 E. Saks ei suutnud ristküsitlusel oma tegu kuigi konkreetselt meenutada ega põhjendada, väites vaid, et ilma põhjuseta ei oleks ta kindlasti kedagi sellisel viisil peksnud ja kannatanu asjade äravõtmine eesmärgiks ei olnud, kuna raha oli tal piisavalt. Kõrvaldamata kahtlus on selles, et kannatanu võis ise E. Saksa agressiivsele käitumisele põhjust anda. Tunnistaja J. R on öelnud, et tegu oli rohkem „kahepoolse kähmlusega“. Ka kannatanu oli alkoholi tarvitanud. 3.5 Kohus tuvastas tapmise toimepanemise seoses röövimisega ebaõigesti. See koosseis näeb ette, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise kui röövimise koosseisu. Käesolevas asjas on tegemist ilmselt ajaliselt eraldiseisvate kuriteoepisoodidega, mille puhul ei saa eeldada ka ühtse tahtluse olemasolu. Asjaolust, et E. Saksa juurest leiti kannatanule kuuluvaid esemeid, ei saa üheselt järeldada, et E. Saks kasutas vägivalda kannatanu asjade äravõtmise eesmärgil ega ka seda, et ta võttis ära asjad kannatanu suhtes eelnevalt kasutatud vägivalla abil. 3.6 Maakohus on otsuse tegemisel aluseks võtnud ebausaldusväärsed tõendid. Kohus on märkinud, et J. Ri ütlustes esinevad vastuolud, samas on neid ütlusi aga arvestanud peamiste tõendite hulgas. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-52-06, millistes on rõhutatud, et pole võimalik lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, vaid tuleb otsustada, kas sellisel juhul saab tunnistajat tõendi allikana usaldada. Mitteusaldamisel aga tuleb tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. 3.7 Kuna nii J. R kui L.T peeti samaaegselt E. Saksaga kinni kahtlustatavatena A. B tapmises, võib eeldada, et ülekuulamisel lähtusid nad eelkõige oma kaitsepositsioonist ja
andsid endale soodsaid ütlusi. Muuhulgas enne kinnipidamist suhtlesid L.T ja J. R omavahel mitu päeva, seega võisid nad oma edasist käitumist kooskõlastada. Kumbki neist ei püüdnud samal ajal kontakteeruda E. Saksaga. Kaitsja viitab Riigikohtu otsustele 3-1-1-67-06 ja 3-1-1-94-04 ning märgib, et kõik tunnistajad ei ole oma tõendusväärtuselt ühesugused ja erilise tähelepanelikkusega tuleb arvestada asjaoludega, mis võivad mõjutada ütluste hindamist ja usaldusväärsust.
on apellatsioonis väidetu ka selle kohta, et kaheldavalt ei möönnud E. Saks kannatanu surma saabumist lämbumise või kukkumise tagajärjel, kuivõrd süüdlase arusaamine oma teost ei pea hõlmama endas kohtuarstlikku diagnoosi. 6.6 Kohtupsühhiaatria ekspertiisiakti kohaselt on E. Saks psüühiliselt selgel teadvusel ja igakülgselt õigesti orienteeritud, mälu ja formaalne intellekt on normaalsel tasemel, tahteelu aktiivsuse ega sihipärasuse häireid ei täheldatud. Neist asjaoludest lähtuvalt ongi ekspert jõudnud arvamusele, et E. Saks ei ole nõrgamõistuslik, nõdrameelne ega vaimuhaige. Seega on maakohus süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse – tahtluse – tuvastamisel põhjendatult lähtunud süüdistatavast kui tavalise elukogemusega inimesest. Seega on apellandi väide, nagu E. Saks ei võinud oma isiklike elukogemuste põhjal raske tagajärje saabumisega arvestada, põhjendamatu. Mis puutub apellatsioonis viidatud jõuvahekorrale, siis tuvastatud faktiliste asjaolude kohaselt ei olnud see kaugeltki võrdne, kuivõrd süüdistatav tõmbas esmalt kannatanu pikali ja peksis siis jalaga maaslamavat kannatanut. 6.7 Tõsi, et E. Saks on andnud oma käitumise kohta äärmiselt nappe ütlusi, väites muuhulgas, et ilma põhjuseta ei oleks ta kindlasti kedagi sellisel viisil peksnud. Kannatanu tundmisele E. Saks ei viita. Kuid kohtus kontrollitud tõendite kogum ei anna aga tunnistust sellest, et kannatanu oleks enda kallal vägivallatsemiseks ja peksuks mingilgi määral põhjust andnud. J. R kinnitas, et E. Saks jooksis ühele mehele Liiva tänava suunas järele, mingit kontakti eelnevalt selle mehega ei olnud /II kd tl 55-56/. L.T sõnul nägi ta üht meest bussist väljumas ja Liiva tänava poole minemas, tuttav ta ei olnud, kõndis 20-30 m neist eespool. Ühel hetkel jooksis E. Saks mehele järele ning samas nägi, kuidas E. Saks mehe pikali sikutas, tõmbas jopest ja mees kukkus /II kd tl 62-63/. Seega ei saa tuvastatu pinnalt kuidagi tekkida kahtlust, et kannatanu ise oleks kallaletungiks ja vägivallaks põhjust andnud. E. Saksa väide selle kohta, et raha oli tal piisavalt, mistõttu ei olnud kannatanu asjade äravõtmine tema eesmärgiks, ei anna alust tema käitumist teisiti hinnata kui seda on teinud maakohus, sest isiku tegevust saab käsitada röövimisena ka juhul, kui tal on raha piisavalt. 6.8 Apellant, väites, et tegu oli tunnistaja J. Ri ütluste kohaselt rohkem „kahepoolse kähmlusega“, ei ole lähtunud tunnistaja ütluste sisust kogumis. J. R on nimetanud toimunut küll kähmluseks, kuid selgitanud, et talle on kähmlus sama, mis peksmine ... ta oli šokis, sest teades Erlendit, sai aru, et head sealt loota ei ole, Erlend on suur ja tugev mees ja võib haiget teha. Ta nägi, kuidas Erlend lõi, kohati kiiresti ... /II kd tl 55-58/ Peale selle nähtub J. Ri ütlustest, et ta kannatanu poolseid lööke ta ei näinud, E. Saksa käitumine šokeeris teda, sest teadis, et Erlend niisama ei silita, ta sai aru, et E. Saksa poolt oli tegemist löökidega, nägi Saksa tegevust, millest järeldas, et viimane lõi kannatanut ülakeha piirkonda /II kd tl 61-62/. Kohtukolleegium on seisukohal, et kõne all oleva tunnistaja ütlustest ei saa järeldada, nagu oleks ta näinud „kahepoolset kähmlust“. 6.9 Põhjenduse, miks on E. Saksa poolt toimepandu hinnatav tapmisena seoses röövimisega KarS § 114 p 5 järgi, on maakohus oma otsuses esitanud (lk 5-6). Tuvastatud faktilised asjaolud ei anna alust järelduseks, nagu oleks käesolevas asjas tegemist ajaliselt eraldiseisvate kuriteoepisoodidega. Vahetult pärast peksmise lõpetamist alustas E. Saks koos L.T-ga kannatanult jope ja asjade äravõtmist. Ka ei saa maakohtu otsusest kuidagi teha järeldusi, et kohus oleks süüdistatava ühtse tahtluse olemasolu tuvastanud selle abil, et E. Saksa juurest leiti hiljem kannatanule kuuluvaid esemeid. Apellatsioonis esitatud seisukohad kõne all olevates küsimustes on eksitavad ega tulene tuvastatud tehioludest ega ka maakohtu otsuse sisust.
6.10 Apellandi seisukohaga, mille kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning võtnud otsuse tegemisel aluseks ebausaldusväärsed tõendid, kohtukolleegium ei nõustu. Tõsi, et tunnistaja J. Ri ristküsitlusel on prokuröri taotlusel avaldatud tema eeluurimisel antud ütlustest leheküljelt 194 lause „Erlend peksab ühte inimest“, selgitamaks, mida mõtleb tunnistaja väljendi „kähmlus“ all /II kd tl 56/. J. R on selle asjaolu kohta selgitused andnud ning maakohus on neid selgitusi ja tunnistaja kohtuistungil antud ütlusi analüüsinud ning põhjendatult tõendina arvesse võtnud J. Ri kohtuistungil antud ütlused, minemata seejuures vastuollu apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadega. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-3-07, milles väljendatud seisukoha kohaselt olukorras, kus on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt selgitada, miks ta on erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Nagu öeldud, ei ole käesolevas asjas maakohus eelrefereeritud seisukohaga vastuollu läinud. Esiteks ei olnud tegemist diametraalsete lahknevustega erineval ajal antud ütluste vahel vaid teatud vastuolulisusega üksnes ühes väljendis. Teiseks lahendas kohus vastuolulisuse tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütluste ja selgituste sisust lähtudes ja arvestas tõendina üksnes neid. J. Ri ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks puudus kohtukolleegiumi arvates maakohtul alus. 6.11 Tunnistaja J. Ri ja kaassüüdistatava L.T ütluste sisust lähtudes ei ole võimalik teha järeldusi, nagu oleksid need ütlused kantud soovist ennast soodsamas valguses näidata ja E. Saksa käitumist eriliselt esile tõsta, nagu seda apellant väidab. Nad mõlemad on kohtuistungil andnud riimuvaid ütlusi ka selle kohta, millest nad pärast juhtunut kokku saades rääkisid, need ütlused on loogilised ja usutavad. Apellandi väide, et kumbki neist ei püüdnud samal ajal E. Saksaga kontakteeruda, ei vasta kohtuistungil tuvastatule. L.T sõnul püüdis ta E. Saksale helistada, kuid tema telefon oli välja lülitatud /II kd tl 67-68/. 6.12 Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nagu seda nõuab KrMS § 61 lg 2 ning andnud Erlend Saksa käitumisele põhjendatult õige hinnangu.
ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti. Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja. Seega tunnistas maakohus L.T põhjendatult süüdi röövimise kaastäideviimises. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.01.2007.a otsuse Erlend Saksa ja L.T suhtes muutmata ja nende kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.
Malle Preimer
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.