Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
01 veebruar 2007, Tallinn
Kriminaalasja number
1- 04-125
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Igor Amann
Kohtuistungi sekretär
Alina Koop
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
15 jaanuar 2007 Tallinnas, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
F.V süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 28 septembri 2006 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav F.V, Põhja Ringkonnaprokuratuur ja pankrotihaldur K.Mitt
Prokurör
Ringkonnaprokurör Kadri Väling
Süüdistatav
F.V, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud ei olnud
Kaitsja
Vandeadvokaat Jugans Grossmann
Tühistada Harju Maakohtu 28 septembri 2006 kohtuotsus:
Uue otsusega:
KarS § 74 lg 1,3 alusel lugeda F.V koheselt ärakandmisele kuuluvaks
karistuseks 4/ neli/ kuud vangistust, ülejäänud 1 aasta ja 8 kuud vangistust mitte pöörata täitmisele kui F.V ei pane 2 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. Katseaja kulgemise alguseks lugeda 28.09.2006.
õiguslikes
ja era-õiguslikes juriidilistes isikutes ametikohal, kus oma ametiseisundist tulenevalt peab täitma KarS § 288 loetletud ametiisiku ülesandeid.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 02 veebruarist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates
järgi isikuna, kes esindab ja juhib osaühingut, sõlmis ajavahemikul 19.03.2002 kuni 23.08. 2003 lepingud isikutega, kes usaldasid F.V-le raha investeerimiseks, mille aga viimane omastas tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. F.V sõlmis investeerimislepingud HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ nimel, kasutades ära HETA Advokaadibüroo OÜ rekvisiite ja ametiruume aadressil x ning advokaadibüroo suhtes tuntavat usaldust, millega lõi raha üle andnud isikutes väärkujutluse, et raha läheb advokaadibüroo poolt leitud projektidesse investeerimiseks, tekitades kannatanutel mulje F.V poolsest maksmisvalmidusest. Lepinguid sõlmides oli F.V teadlik, et HETA Advokaadibüroo OÜ-l puuduvad vara ja rahalised vahendid ning reaalsed projektid selleks, et maksta tema poolt lubatud lepingujärgseid laenuintresse ja tagastada laenatud rahasummasid. Järjest uute kohustuste võtmisega raskendas F.V juba olemasolevate kohustuste täitmist. Iga järgneva lepingu sõlmimisel võttis F.V vastu raha, mille omastas ja edasi ei investeerinud. Lepingute sõlmimisele kallutamiseks andis F.V näilise tagatisena enne lepingu sõlmimist tehingu teisele poolele koopia ametivastutuskindlustuse poliisidest nr 396406 ja 339245 ja lisas lepingusse sätte, mille kohaselt on investeering koos arvestuslike intressidega tagatud ametivastutuskindlustusega. Nimetatud poliiside alusel oli ERGO Kindlustuse AS poolt kindlustatud otsene varaline kahju kolmandatele isikutele ülempiiriga kuni 3 000 000 krooni, mis on tekitatud HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ poolt õigusteenust osutades. Selgitamata asjaolu, et investeerimislepingute sõlmimine õigusabi lepingute nime all F.V poolt väljub tema kui advokaadi kutsetegevuse raamest, mistõttu ei hüvita ametivastutuskindlustus lepingutest tulenevat kahju, lõi F.V isikutes ebaõige ettekujutuse tagatise olemasolust ja väga madala riskiga investeeringust. Sõlmides lepingud investeerimise korraldamiseks, sai F.V tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu. HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ kontole nr 221011535233 kanti alljärgnevad summad: 01.08.2002 aastal OÜ LOGI-F AS- ga sõlmitud lepingu alusel 2,5 miljonit krooni, 02.09.2002 ja 23.10.2002 AS-ga MARTLET sõlmitud lepingute alusel 1,5 miljonit krooni, 17.07.2002 OÜ-ga RLT INVEST sõlmitud lepingu alusel 1 miljonit krooni, 24.10.2002 AS-ga METSAMAAHALDUS sõlmitud lepingu alusel 3 miljonit krooni, 22.11.2002 OÜ-ga ANCOLIE sõlmitud lepingu alusel 700 000 krooni, 31.10.2003 OÜ-ga VIRONIA INVEST sõlmitud lepingu alusel 500 000 krooni, 28.02.2003 ja 12.03.2003 AS-ga AGROSKAI sõlmitud lepingute alusel 1 100 000 krooni, 28.03.2003 R.V sõlmitud lepingu alusel 600 000 krooni, 21.05.2003 AS-ga Pärnu Õlu sõlmitud lepingu alusel 500 000 krooni, 28.05.2003 OÜga PAK ARENGUS sõlmitud lepingu alusel 1 miljonit krooni, 01.06.2003 AS-ga STRAND PROJEKT sõlmitud lepingu alusel 800 000 krooni, 23.07.2003 PAK OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel 1 miljonit krooni, 28.07.2003 AS-ga SUPREMA SECURITIES sõlmitud lepingu alusel, mis omakorda tõi endaga kaasa vastavalt investeerimisvara valitsemise lepingule RIMESS AD OÜ kontolt 425 000 krooni ülekandmise, 28.07.2003 AS-ga SUPREMA SECURITIES sõlmitud lepingu alusel ja vastavalt investeerimisvara valitsemise lepingule VE INVEST OÜ kontolt 150 000 krooni, KATINKULTA Co Ltd kontolt 250 000 krooni, 29.07.2003 SUN MARKET- ga sõlmitud lepingu alusel 1,5 miljonit krooni, 23.08.2003 ja 17.10.2003 I.U sõlmitud lepingute alusel andis viimane F.V-le 700 000 krooni. Seega sai F.V tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu kokku 17 975 000 krooni.
Harju Maakohus tunnistas F.V süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 järgi ja karistas 2 aastase vangistusega koos riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega 2 aastaks. Kohaldas KarS § 74 sätteid ja katseajaks määras 2 aastat. Kuriteoga tekitatud kahju mõisteti F.V-lt välja kogusummas 9 198 388.04 krooni Tsiviilhagi katteks konfiskeeriti arestitud kinnisasi aadressil Pärnu x ja vallasasi aadressil Pärnu maakond x vald x küla x.
Prokurör leiab, et mõistetud karistus ei vasta tema poolt toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Varasema karistatuse ja uute kuritegude toimepanemise fakti puudumise arvestamine karistust kergendava asjaoluna ei ole kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkide ega seaduse mõttega. Jääb selgusetuks kuidas I.Maarooosil kindla elu- ja töökoha olemasolu fakti arvestamine on mõjutanud kohut karistuse mõistmisel. Elukoha, X Pärnus, suhtes on rakendatud mitmeid koormatisi, ametliku töökoha kohta otsuses andmed puuduvad, teada oli et OÜ Advokaadibüroo F.V & Ko suhtes ja ka F.V isiku suhtes oli kohtuistungi toimumise ajaks välja kuulutatud pankrot. Selgusetuks jääb kuidas on kohut mõjutanud süüdlase väljaastumine advokatuuri liikmeskonnast ja 2003 tuludeklaratsiooni esitatud andmed tulu kohta, samuti ka temal õigusalase kõrghariduse omamine. Vastutust kergendava asjaoluna on kohus arvestanud tsiviilkahjude osalist hüvitamist, kuid arusaamatuks jääb milliste kriminaalasja materjalide alusel on kohus sellisele järeldusele jõudnud. Asjaolu, et kaks kannatanut loobusid tsiviilnõuetest kuna F.V majanduslik olukord ja tema vastu esitatud nõuete suurus ei võimalda rahuldada nende nõudeid mõistliku aja jooksul ei ole samastatav nende poolt F.V suhtes pretensioonide puudumisega. Selgusetuks jääb millisel moel mõjutavad mõistetud karitust süüdistuses kirjeldatud kuriteo asjaolud ja osavõtu aste. Kuriteo toimepanemise soodusasjaoluks loetud fakti, et advokaadibüroo juhatus või EV Advokatuur ei tundnud huvi F.V tegevuse vastu, ei ole asjakohane. Osaühingus tegutses juhatuse liikme staatuses F.V ise, kelle tegevuse üle saab teostada järelvalvet osaühingu nõukogu liikmed nõukogu olemasolu korral või omanikud. Vastutuse laiendamine osaühingu lepinguliste kohustuste eest väljapoole äriühingut Eesti Advokatuurile, ei tulene seadusest. Seadusandja on lugenud KarS § 209 lg 2 kirjeldatud kuriteo toimepanemist niivõrd ohtlikuks, et on määratlenud karistusliigiks kõige raskema karistuse- vangistuse ja fikseerinud alammääraks 1 aasta. Prokurör leiab, et F.V-le tingib reaalse vangistuse mõistmise kuriteoga tekitatud suure varalise kahju põhjustamine paljudele isikutele teatud ametistaatusega isiku poolt, kellele ühiskonna erinevad liikmed, sealhulgas kannatanud omistavad enda huvide eest seismist ja suuremat usaldusväärust, mida antud juhul kasutas ära süüdlane kannatanute mõjutamisel temaga lepingulistesse suhetesse astumiseks. F.V ei ole kordagi oma süüd tunnistanud, väited on ennastõigustavad ja ka vastuolulised, kannatanute ütluste kohaselt on ta andnud uusi katteta lubadusi või pole üldse kättesaadav. Prokurör leiab, et 3 aastasest vangistusest 1 aasta reaalne ärakandmine on küllaldane ajavahemik, mille jooksul süüdlane tajub tema tegevusele väljendatud hukkamõistu. Ülejäänud vangistusest tingimuslik vabastamine annab võimaluse riigile kontrollida kas reaalne vangistus on täitnud oma eesmärki ja F.V-le võimaluse näidata, et ta on võimeline käituma õiguskuulekalt.
enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Sellest tulenevalt apellant leiab, et vaidlustatud otsusega väljaspool pankrotimenetlust tsiviilhagejate nõuete tunnustamine F.V vastu kogusummas ca 10 miljonit krooni on seadusevastane. F.V-le kuuluv kinnistu X Pärnus kuulub pankrotivara hulka ja selle käsutamist saab otsustada vaid pankrotihaldur. Pankrotihalduri andmetel ei ole nimetatud kinnistu omandatud kuriteo teel ega ole soetatud kuritegelikul teel saadud raha eest. Seega on tsiviilhagide katteks kinnistu konfiskeerimine maakohtu poolt ebaseaduslik. Samuti teeb pankrotihaldur kohtule etteheite tema menetlusse kaasamata jätmise kohta. APELLATSIOONIDELE ESITATATUD VASTUVÄITED JA SELETUSED:
omakasupüüdlikel ja kuritegelikel eesmärkidel. Mõistetav karistus annab signaali üldsusele. Peitumine kutse- ja ärisaladuse taha ja püüded pankrotimenetluse abil kahju hüvitamise kohustusest kõrvale hiilida, annavad tunnistust süüdistatava küünilisest suhtumisest ja õigete järelduste tegemata jätmisest. Süüdistatavat tuleks karistada reaalse vangistusega.
isikute ütlusi, on läbi viidud läbiotsimisi, mida kajastavad tõenditena hinnatud menetlustoimingute protokollid. Kogutud ja kontrollitud tõendite kogumis hindamisel kohus tuvastas, et kannatanutega lepingute sõlmise ajal tegelikke, toimivaid ja intresside õigeaegset maksmist võimaldavaid lepingulisi suhteid laenu saajatega F.V faktiliselt ei eksisteerinud. Kohus kontrollis võimalikke HETA Pärnu AB OÜ ja North Trust OÜ nimel, F.V poolt sõlmitud, toimivate investeerimisprojektide olemasolu. Kohtuistungil on üle kuulatud büroo töötajad. Nii on T. K/ IV kd. t.lk. 71/ ja I L/ IV kd t.lk 102/ andnud ütlusi, et nemad büroo advokaatidena ei olnud F.V poolt investeerimislepingutega seotud, said teada nii sõlmitud lepingutest kui tekkinud võlgnevustest vaid siis kui kliendid hakkasid büroosse helistama ja kohustuste täitmist nõudma. Kogu rahade liikumist büroos korraldas F.V. Büroo raamatupidajana pangaülekandeid teinud E.L on andnud ütlusi, et lepingute alusel kontole saabuvatest summadest teatas talle F.V, samuti andis juhiseid kuhu summa edasi kanda. Kannete selgituseks palus kirjutada kas laenu väljastamine, tagastamine või jooksvad kulud. Ka võttis F.V sularaha ise välja, siis ütles, et sularaha läheb kassasse, mis ei vastanud tegelikkusele. Kuhu F.V raha pani ta ei tea. Mingeid dokumente F.V ei esitanud, raamatupidamist tegi konto väljavõtete alusel või ka kviitungite alusel. Selle raha eest, mis kontole tuli maksti ära kohustused, kaasaarvatud investeerimislepingutest tulenevad intressid ja põhiosa vastavalt F.V korraldustele/ I kd t.lk. 25-26, IV kd t.lk. 69/. Kannatanute ütluste kohaselt võlgnevuste tekkimisel F.V poole pöördudes, andis viimane neile selgitusi, et tema poolt on loodud North Trust OÜ ning kannatanute rahad laekuvad osaühingu poolt tehtud tehingutest Ukrainas ja Araabiamaades. Nii on kohtuistungil kannatanute volikirja alusel esindanud J.M antud ütlusi, et kannatanute volituste alusel pöördus F.V poole, et välja selgitada miks ei täida viimane oma lepingulisi kohustusi. F.V näitas erinevaid visiitkaarte, nimetas erinevaid firmasid, mis peaksid talle suuri summasid sisse tooma. Nende äride keskmes pidi olema North Trust OÜ. F.V joonistas talle plaani, kuidas ta raha hakkab tagasi teenima. Temale antud materjalide põhjal ja ka T.N vesteldes, tuli ta järeldusele, et olid vaid ebareaalsed plaanid, F.V laenas raha, mille edasise saatuse kohta materjal puudus, laenatud raha anti kohe intressideks teistele võlausaldajatele või võeti sularahas F.V poolt välja/ I kd. t.lk.37-38, IV kd. t.lk. 141142/. Kohtuistungil andis ütlusi A.L, North Trust OÜ juhataja, sellest, et tema tegevuseks oli klientide otsimine, suhtlemine, käis 2 korral Ukrainas, kuid mingeid kokkuleppeid ei saavutatud. Araabiamaades on käinud vaid korra puhkamas. Rahaliste vahendite osas ülevaadet temal ei olnud, teab vaid et võeti laen Heta Pärnu AB OÜ-lt/ V kd. t.lk. 19-20/. Tunnistaja K.K on menetluse käigus andnud ütlusi, et tema tööülesandeks North Trust OÜ-s oli käivitada projekt, mis oli Araabia maades ettevõtetega kontaktide loomine, kuid projektid kunagi käima ei läinud/ I kd. t.lk. 41-42,/ T.N on menetluse käigus andnud ütlusi, et tema osales osaühingu töös selleks, et projektid käivituksid Ukraina suunas. North Trust OÜ tegevus sisuliselt ei käivitunud, raha ei laekunud/ IV kd t.lk. 70/. North Trust OÜ raamatupidaja T.V ütlustega on tuvastamist leidnud, et F.V ei ole HETA Pärnu AB OÜ raha North Trust OÜ kaudu investeerinud. Tema investeeringute vahendamise kohta mingeid dokumente ei ole näinud. Advokaadibürooga oli vaid üks laenuleping. Investeerimissummade laekumist ei olnud/ IV kd. t.lk. 70/. Puudutavalt süüdistatava väiteid tema kaitseõiguse rikkumisest sellega, et kohus ei kuulutanud istungit kinniseks peab kohtukolleegium vajalikuks märkida veel järgmist: Põhiseaduse § 24 lg 3,4, KrMK § 17 ja kehtiv KrMS §11, 12 sätestavad kohtuistungite avalikkuse põhimõtte, mis tagab kohtumenetlus läbipaistvuse ning ka alused, millal kohus
võib kas kogu istungi või selle osa kinniseks kuulutada piirates sellega isikute põhiõigust viibida kohtuistungil kohtusaalis. Selliseks üheks aluseks oli KrMK § 17 lg 2 p 1 kohaselt riigi- või ärisaladuse hoidmise vajadus. Süüdistatav on nii maakohtu istungil asja arutamise kinniseks kuulutamise taotluses kui ka esitatud apellatsioonis toetunud Advokatuuriseaduse § 43 lg 2 ja § 45 lg 1 sätestatud kutsesaladuse hoidmise kohustusele, millest saab teda vabastada vaid klient oma kirjaliku loaga. Samuti ka ärisaladuse hoidmise kohustuslikkusele. Kriminaalasjas olevate kohtuistungi protokollidele kohaselt on kohus kohtuistungeid korduvalt edasi lükanud ja maakohtu menetluses on kriminaalasi olnud üle kahe aasta. Kuigi kohtuistungid on olnud avalikud ei ole selline fakt võtnud süüdistatavalt kogu menetluse käigus ära võimalust esitada kohtule, KrMK § 16 lg 5 sätestatud dokumentidele esitatud keelenõuet järgides, kirjalikke tõendeid oma ütluste kinnituseks. Selliste tõendite kohtule esitamine ei oleks rikkunud ei kutsesaladuse ega ärisaladuse hoidmise kohustust ning oleks kohtule andnud seadusliku aluse lugeda süüdistatava taotlus kohtuistungi avalikkuse piiramise osas põhjendatuks ning rahuldamisele kuuluvaks, millele oleks järgnenud tõendi suulise esitamise nõude täitmine. Antud juhul ei ole süüdistatav vaatamata pikaajalisele kohtumenetlusele kordagi oma taotlust reaalselt põhistanud. Vastavalt 26 mail 2006 aastal toimunud kohtuistungi protokollile on kohus kohtuliku uurimise järjekordselt edasi lükanud ning andnud süüdistatavale tema enda taotlusel võimaluse vastavasisuliste dokumentide kohtule esitamiseks, et võtta vastu otsustus järgneva istungi kinniseks kuulutamise osas ning ka võimaldamaks süüdistatava poolt taotletud tunnistaja, kes kohtukutsetele ei reageerinud, küsitlemist, kusjuures kohus on uue istungi toimumise aja määramisel võtnud aluseks süüdistatava enda poolt taotletu / V kd. t.lk. 60-61/. 28 juunil 2006 aastal toimunud kohtuistungil ei ole süüdistatav aga jällegi esitanud kohtule ühtegi kirjalikku tõendit, mis annaks aluse taotluse rahuldamiseks vaid on paljasõnaliselt uuesti vastavasisulise taotluse esitanud. Kohtukolleegium leiab, et kaitseõiguse tagamise põhimõte on üks olulisemaid põhimõtteid kriminaalmenetluses, kuid kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on kaitseõigusega arvestatud kui süüdistatavale on kohtuistungil tagatud küllaldane võimalus süüdistust kummutavaid ja enda väiteid kinnitavaid tõendeid esitada. Antud juhul selline võimalus oli F.V-le piisavalt antud, kuid ta ei soovinud seda kasutada. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kohtulik uurimine ei ole olnud ühekülgne, tarvitusele on võetud kõik seaduslikud abinõud asja tehiolude täielikuks ja objektiivseks uurimiseks. On püütud ka välja selgitada F.V poolseid kannatanute rahaliste vahendite investeerimisi, kuid ainukeseks viiteks üldse selliste projektide olemasolust 2002 ja 2003, st lepingute sõlmise ajal on kõikide kogutud ja kontrollitud tõenditega vastuolus olevad süüdistatava paljasõnalised ja ebaloogilised ütlused. Nii on F.V kinnitanud juba juunis 2004, et investeerimisprogrammid on jõudnud lõppfaasi/ III kd. t.lk. 47/, 2006 lõpus esitatud apellatsioonis ja 2007 aastal apellatsioonikohtuistungil antud ütluste kohaselt olid programmid ikka veel selles faasis edasi ja kannatanutele oli kahju heastamata. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et maakohus on F.V süüdi tunnistanud esitatud süüdistuse alusel selle kogumahus. Kohtu järeldusi F.V tegevuses KarS § 209 lg 2 p 2 ettenähtud koosseisuliste tunnuste olemasolu ja tema süü tuvastamise osas ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on tuvastanud, et F.V sõlmis HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ nimel erinevate juriidiliste ja füüsiliste isikutega lepinguid, millede sisuks oli investeeringute korraldamine nii, et F.V kohustus korraldama lühiajalisi, kuni 6 kuud, laenusuhteid
kolmandate isikutega investorite nimel ja tagama lepingus ettenähtud kapitali tootluse. Nimetades sõlmitud lepinguid õigusabilepinguteks oli nende kohaselt investeering koos arvestuslike intressidega tagatud advokaadibüroo töötajate ametivastutuskindlustusega. Kannatanute ütluste kohaselt kallutas neid lepinguid sõlmima ja suuri summasid investeerima asjaolud, et HETA Pärnu AB OÜ näol oli tegemist tuntud ja antud ajahetkel eduka advokaadibürooga, enamus olid büroo kliendid ja F.V selle büroo advokaadina oli neile õigusabi teenust varem osutanud. Samuti väga oluliseks argumendiks oli lepingu lühiajalisus, kõrge laenuintress ja kindlasti ametivastutuskindlustus, ilma milleta kannatanute ütluste kohaselt ei oleks nad nii suuri summasid laenanud. Kannatanute ütluste alusel on tuvastamist leidnud, et F.V advokaadi ja juristina selgitas kannatanutele, et tegemist on väga madala riskiga investeeringutega kuna ka siis kui investeering ei õnnestu tagastatakse ERGO Kindlustuse AS poolt neile vastavalt kindlustuspoliisidele advokaadibüroo poolt tekitatud kahju ülempiiriga kuni 3 miljonit krooni. / 4 kd.tlk.68, 71-73,103, 143-144/. Seega F.V lõi isikutes ebaõige ettekujutuse tagatise olemasolust ja väga madala riskiga investeeringutest kuna tegelikult väljusid sõlmitud lepingud advokaadi kutsetegevuse raamest sest tegelikuks lepingu sisuks oli raha investeerimise teenuse osutamine, mis ei ole käsitatav õigusteenuse osutamisega Advokatuuriseaduse § 40 lg 1 mõttes. Nii lepingute täitmise lühiajalisusega, kui ka kõrge intressi igakuise tasumise kohustuse võtmisega ning ka F.V enda ütlustega lepingu sõlmimisel, loodi kannatanutel väärettekujutus, et advokaadibürool on juba lepingute sõlmise ajal olemas reaalsed projektid, reaalselt sõlmitud lepingud laenu soovijatega ning varalised vahendid igakuise kõrge intressimäära tasumiseks. Kohus on õigesti tuvastanud, et F.V tahtlikult tekitas juba lepingute sõlmisel kannatanutes väärkujutluse kohustuste täitmise valmidusest, tegelikult puudusid tal projektid, mis tagaksid kohustuste täitmise ja F.V oli teadlik, et puuduvad rahalised vahendid selleks, et maksta kõikidele kannatanutele lepingus äratoodud intresse ja tagastada laen vastavalt lepingus ettenähtud tähtajal. F.V lõi kannatanutel väärkujutluse tegelikest asjaoludest, viis kannatanud eksimusse, mille mõjul nad teostasid varakäsutuse, nende vara läks üle süüdistatava käsutusse, kannatanutel oli kahju tekkinud, kelmus oli lõpule viidud. Seetõttu ei ole kuriteo kvalifitseerimisel olulise tähtsusega kuidas süüdistatav, kelle suhtes oli 2005 aastal juba välja kuulutatud pankrot, kannatanutelt saadud vara käsutas 2004, 2005 ja 2006 aastal, mille kohta F.V enda ütluste kohaselt pidi andma selgitusi tunnistaja A.K.
pankrot välja kuulutatud enne kohtuotsuse kuulutamist, ajal, mil kestis kohtumenetlus. Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 1 kohaselt pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, lg 2 kohaselt läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus. Pankrotiseaduse § 43 lg 2 kehtestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Antud juhul ongi selline situatsioon aset leidnud ning kohtukolleegium leiab, et maakohus on eiranud pankrotiseaduse ülalnimetatud sätteid. Prokuröri väited sellest, et tegemist oli Pankrotiseaduse § 103 lg 4 ettenähtud kaitsmiseta tunnustatud nõuetega ning kuulusid väljamõistmisele, ei ole antud juhul kooskõlas ülalnimetatud seadusega, kuna Pankrotimenetluse § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud otsusega rahuldatud. Antud juhul ei olnud ega ole tegemist jõustunud kohtuotsusega. Seega selline viide ei ole asjakohane. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt on kohtuliku uurimise käigus seaduslikult kindlaks tehtud kannatanutele tekitatud kahju suurus ning KrMSRakS § 8 p 2 alusel tehtud õige järeldus, et tegemist oli suure kahjuga, mis omakorda tõi kaasa F.V tegevuse kvalifitseerimise KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, kuid eelpooltoodud pankrotiseaduses käsitatud põhimõtetest tulenevalt, ei olnud antud juhul pankrotis olevalt isikult tsiviilhagide väljamõistmine seaduslik ning selles osas tuleb kohtuotsus tühistada. Eeltoodu põhistusel ja alusel ning ka tulenevalt asjaolust, et maakohus ei ole arestitud kinnisasja ja vallasja konfiskeerimist põhistanud, kuulub tühistamisele kohtuotsus ka varade konfiskeerimise osas.
Samas ei ole prokuröri poolt taotletud 1 aastane ärakandmisele kuuluva karistuse tähtaeg kooskõlas vangistuse osalise täitmisele pööramise mõttega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites avaldanud seisukohta, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn šokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud / Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-21-05/. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et mõistetud 2 aastane vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning selles osas tuleb jätta karistus muutmata, kuid F.V tuleb mõistetud karistusest reaalselt ära kanda 4 kuud vangistust, ülejäänud osas tuleb jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Prokuröri poolt põhistatud taotlus lisakaristusena tegutsemiskeelu laiendamise osas on asjakohane ja kuulub rahuldamisele.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.