Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
22 november 2006, Tallinn
Kriminaalasja number
1-03-83
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe
Kohtuistungi sekretär
Alina Koop
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
14 november 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
T.L süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 4,5, § 203 lg 2 ja 3, KarS § 202 lg 2 p 1,2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tallinna Linnakohtu 20 oktoober 2005 otsus
Apellatsiooni esitaja
Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör
Prokurör
Ringkonnaprokurör Kati Maitse
Süüdistatav
T.L, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud oli 33 päeva.
Kaitsja
Vandeadvokaat Tõnu Meidra
Tühistada Tallinna Linnakohtu 20 oktoobri 2005 kohtuotsus T.L õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p 4,5; KrK § 203 lg 2 ja 3 ja KarS § 202 lg 2 p 1,2 järgi. Uue otsusega: 1/ Tunnistada T.L süüdi KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ja karistada 1/ ühe/aastase vangistusega. 2/ Tunnistada T.L süüdi KrK § 142 lg 2 p 4,5 järgi ja karistada 2/ kahe/ aastase vangistusega. 3/ KarS § 63 lg 2, 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista T.Lle
liitkaristuseks 2/ kaks/ aastat vangistust. 4/ KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 27.11- 29.12.2002, so 1 kuu ja 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 1 aasta 10 kuud ja 27 päeva vangistust. 5/ KarS § 73 alusel mitte pöörata karistust täitmisele, kui T.L ei pane 3/ kolme/ aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja kulgemise alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev. 6/ KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel välja mõista T.Llt riigieelarve tuludesse sundraha 7500/ seitse tuhat viissada / krooni Summa kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049748 7/ Prokuröri apellatsioon rahuldada.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 23 novembrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 22.11.2006.
samuti tema, olles toime pannud teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamise, püüdis koos eeluurimisel tuvastamata isikuga 2000 juulikuus müüa Tallinnas 32 000 krooni eest A. K sõiduautot Audi V8 Quatro, reg nr xxx XXX, väärtusega 60 000 krooni, teades, et nimetatud sõiduk oli eelnevalt eeluurimisel kindlakstegemata isiku poolt Tallinnas x maja juurest varastatud. Kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest olenemata põhjustel, kuna A. K keeldus auto tagasiostmisest; samuti tema, olles toime pannud teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamise, püüdis koos eeluurimisel tuvastamata isikuga 2000 septembrikuus müüa Tallinnas, x juures 27 000 krooni eest A. K sõiduauto BMW xxx XXX, reg nr xxx XXX, väärtusega 70 000 krooni, teades, et nimetatud sõiduk oli eelnevalt eeluurimisel kindlakstegemata isiku poolt Tallinnas hotell x eest varastatud. Kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest olenemata põhjustel, kuna A. K keeldus auto tagasiostmisest; samuti tema, olles toime pannud teadvalt kuritegelikult teel saadud vara turustamise, müüs koos eeluurimisel tuvastamata isikuga 24.10.2001 Tallinnas x OÜ * esindajale H. K 55 000 krooni eest sõiduauto WV Passat 1,8 A, reg nr XXX XXX, väärtusega 250 000 krooni, teades, et nimetatud sõiduk oli eelnevalt eeluurimisel kindlakstegemata isiku poolt Tallinnas x asuvast OÜ * territooriumilt varastatud; samuti tema, olles toime pannud teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamise, müüs koos eeluurimisel tuvastamata isikuga, 31.08.2002 Tallinnas, x asuvas Shelli tanklas I. K 35 000 krooni eest sõiduauto BMW, reg nr xxx XXX, väärtusega 100 000 krooni, teades, et nimetatud sõiduk oli eelnevalt eeluurimisel kindlakstegemata isiku poolt Tallinnas x juurest varastatud. KarS § 202 lg 2 p 1, 2 järgi oli T.Lle esitatud süüdistus selles, et ta, olles toime pannud teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamise, müüs koos eeluurimisel tuvastamata isikuga, 18.10.2002 Tallinnas, x asuvas Shelli tanklas R. P 35 000 krooni eest sõiduauto Audi 80, reg nr xxx XXX, väärtusega 90 000 krooni, teades, et nimetatud sõiduk oli eelnevalt eeluurimisel kindlakstegemata isiku poolt varastatud.
ega objektiivselt tõsine. Samuti leidis kohus, et kriminaalasja arutamisel ei ole kogutud tõendeid, et T. L oleks nõudnud kannatanutelt raha üleandmist ning ähvardanud vara hävitamisega.
ähvarduse realiseerimist reaalseks. Kohtualuse korduvad viited sellele, et avalikult on teada, et varastatud autod lammutatakse, tuleb lugeda pigem täiendavaks kinnituseks ähvarduse täideviimisele kui kannatanute ja üldsuse poolt normaalseks peetavaks faktiks.
Ringkonnakohus järeldas, et kuna prokuröri apellatsioonis taotletakse T. L süüditunnistamist KrK 203 lg 2, 3 ja KarS § 202 lg 2 p 1 järgi on prokurör erinevalt T. Lle esimese astme kohtumenetluses esitatud süüdistusest, loobunud apellatsioonimenetluses tema süüdistamisest KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ja sellest tulenevalt ning juhindudes KarSRS § 3 lg-s 5 sätestatust subsumeeris ringkonnakohus T. Lle KrK § 203 lg 2, 3 ja KarS § 202 lg 2 p 1 järgi omistatud teod tervikuna KarS § 202 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et T. L käitumises puuduvad KarS § 202 lg 2 p-s 1 sätestatud grupi ehk kaastäideviimise tunnused kuna vastavat koosseisulist asjaolu kinnitavad tõendeid käesolevas kriminaalmenetluses kogutud ei ole ja kõrvaldamata kahtlusi grupi muude liikmete täideviijakvaliteedis KarS § 202 osas tõlgendas kohus süüdistatava kasuks. Samuti ei soostunud ringkonnakohus T. L tegevuse kvalifitseerimisega KarS § 202 lg 2 p 3 (KrK § 203 lg 3) järgi. T. Lle nimetatud sätete järgi omistatud kuriteoepisoode ei ole võimalik käsitleda jätkuva kuriteona, millest tulenevalt pole neid võimalik kvalifitseerida ka suures ulatuses kuriteo tulemusena saadud vara turustamisena. Kannatanute T. L poole pöördumiste arv ja sagedus ei sõltunud seega süüdistatava tahtest. Seega tuleb T. Lle omistatud kuritegusid käsitleda eraldi üksikepisoodidena ja kogumis korduvusena. Eraldivõetuna ei täida aga ükski T. Lle omistatud kuriteoepisood KarS § 202 lg 2 p-s 3 ega KrK § 203 lg-s 3 ette nähtud ja konkreetse episoodi toimepanemise ajal kehtinud suure ulatuse määra KarSRS § 8 p 2 ja KrKRS § 9 p 2 mõttes; Ringkonnakohtu arvates ei ole T. L tegevus vaadeldav jätkuva kuriteona, siis ei saa see ühtlasi vastata ka KrK § 203 lg-s 2 sätestatud süstemaatilisuse tunnusele (RKKK 3-1-1-2297). Kohtukolleegium märgib ühtlasi, et kuivõrd nimetatud tunnus on alates 1. 09. 2002 kehtestatud KarS § 202 süüteokoosseisust kustutatud, siis ei ole seda võimalik ka KarSRS § 3 lg 5 kohaselt T. L tegudele antavas lõplikus kvalifikatsioonis arvestada isegi juhul, kui see oleks leidnud kriminaalasjas tuvastamist. Puutuvalt T. Lle KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi esitatud süüdistusse nõustus ringkonnakohus linnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et kogutud tõendid ei kinnita, et T. L nõudis kannatanutelt sõidukite tagasisaamise eest raha, samuti ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid, nagu oleks T. L kannatanuid ähvardanud. Kordamata seetõttu KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel linnakohtu seisukohti T. L süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi leidis kohtukolleegium, et linnakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Samas leidis kohtukolleegium, et T. Lle süüdistusega KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi omistatud kuriteoepisoodid tuleb kvalifitseerida ümber KrK § 203 lg 1 järgi. Kõnealused T. Lle inkrimineeritud kuriteoepisoodid on olemuslikult sarnased talle KrK § 203 ja KarS § 202 järgi omistatud episoodidega ning kuivõrd kohtukolleegium nõustub linnakohtu otsuse seisukohtadega, et süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi kvalifitseeritud kahe kuriteo puhul pole leidnud tõendamist väljapressimise koosseisulised tunnused, siis tuleb need kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ümberkvalifitseerida KrK § 203 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leidis, et T. L tegevus V. K ja I. P kuriteoepisoodides tuleb subsumeerida vastavalt KrK § 203 lg 1 - § 15 lg 2 järgi ning KrK § 203 järgi kui teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamise katse ja lõpuleviidud turustamine.
Riigikohus oma 09 oktoobri 2006 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2006. a kohtuotsuse T.L kriminaalasjas täies ulatuses ja saatis kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. Prokuröri kassatsiooni rahuldas. Kaitsja kassatsiooni jättis rahuldamata. Riigikohus sedastas, et kriminaalasjas on tuvastatud, et T. L vahendas kuriteo läbi oma sõidukitest ilma jäänud kannatanuid ja isikuid, kes soovisid selliseid sõidukeid tasu eest võõrandada. Kriminaalkolleegium nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et T. L tegeles võõrandajate jaoks sõidukitele uue valdaja leidmisega ning märkis, et kohus on seda järeldust ka piisavalt põhjendanud. Kokkuvõtvalt märkis kohtukolleegium, et osas, mis puudutab kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise täideviimistunnuste sisaldumist T. L tegevuses, on ringkonnakohtu otsus põhjalikult motiveeritud ja kohtu põhjendused veenvad. Kriminaalkolleegium nõustus ringkonnakohtu järeldusega ning leidis, et kaitsja kassatsioonis sisalduvad väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Samuti kriminaalkolleegium märkis, et Kriminaalmenetluse seadustiku § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust nendest piiridest väljuda. Apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (KrMS § 321 lg 2 p 4). Kõnealusel juhul oli apellandi nõudeks tühistada maakohtu otsus T. L õigeksmõistmises KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tunnistada süüdistatav süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. Samasuguse taotluse on prokurör esitanud ringkonnakohtus nii kirjalikult (kd 2, lk 25) kui ka suuliselt (kd 2, lk 27). Sellises olukorras oli ringkonnakohtu järeldus prokuröri loobumisest süüdistatava süüditunnistamisest KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ainuõige - vastasel korral väljunuks ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust rikkudes apellatsiooni piirest. Samas Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on alusetult jätnud vaagimata T. L tegevuse kvalifitseerimise KarS § 202 lg 2 p 2 järgi. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 5 sätestab, et karistuse mõistmisel samaliigiliste kuritegude eest, millest vähemalt üks on toime pandud enne Karistusseadustiku jõustumist, kvalifitseeritakse kõik toimepandud teod ja mõistetakse karistus Karistusseadustiku järgi, raskendamata kohtualuse karistust. Sellest sättest tulenevalt tuli ringkonnakohtul kvalifitseerida kõik T. Lle nii KrK § 203 kui ka KarS § 202 järgi süüksarvatud teod Karistusseadustiku järgi. Karistusseadustiku §-s 202 ei sisalda sellist kvalifitseerivat tunnust, nagu kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamine süstemaatiliselt. Samas eeldas KrK § 203 lg-s 2 märgitud süstemaatilisuse mõiste igal juhul mitme põhikoosseisus kirjeldatud teo toimepanemist, ehk korduvust. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus, tuvastades, et T. L pani KrK § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime korduvalt, andma nendele tegudele hinnangu Karistusseadustikust lähtuvalt. Jättes sellise hinnangu andmata ja kvalifitseerides T. L tegevuse KarS § 202 lg 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Kriminaalkoodeksi § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi T.Lle esitatud süüdistuse osas Riigikohus ringkonnakohtu järeldustega ei nõustunud ja märkis, et ringkonnakohtus ei olnud vaidlust maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Küll tuli ringkonnakohtul prokuröri apellatsioonist tulenevalt lahendada küsimus sellest, miks ei anna tuvastatud asjaolud alust väita nii raha nõudmise kui ka ähvarduse esinemist T. L tegevuses. Selles osas puuduvad aga ringkonnakohtu otsusest põhjendused. Seega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 p 7 mõttes.
Riigikohus leidis, et kui üks isik saab teiselt, kas siis isiklikult endale või kolmandale isikule üleandmiseks, raha, on tegemist varalise kasu saamisega. Seejuures ei ole tähtis, et varalise kasu üleandmise nõudmiseks oleks alati vajalik nõudja initsiatiiv, veel vähem nõudja otsene deklaratsioon - anna raha. Riigikohtu hinnangul ei ole varalise kasu üleandmise nõudmine KrK § 142 mõttes välistatud ka näiteks sellises olukorras, kus sõiduki omanik saab aru, et tal on vaja sõiduki tagasisaamiseks raha maksta, aga nõudja seda esimesena otse välja ei ütle nõudmine "ripub õhus" ja kannatanu tajub seda. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka kohtute seisukohaga, nagu oleks T. L seletused kannatanutele selle kohta, et sõidukite tagasiostmisest keeldumise korral need lammutatakse, hinnatavad vaid konstateeringuna sõidukite edasise võimaliku saatuse kohta. Asjaolu, et varastatud sõiduk lammutatakse, kui raha ei saada, võib olla küll üldteada, kuid konkreetse kannatanu jaoks on see kurjategijate üldteada praktika kohaldumine tema jaoks. Üldlevinud kuritegeliku käitumise kohaldamise kinnitamine kannatanule on aga kriminaalkolleegiumi hinnangul vaadeldav ähvardusena. Seejuures ei pea ähvardus esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena, sest kannatanule nenditakse teatud isikute, s.o kurjategijate edasist käitumist, mitte aga mingi loomuliku või iseenesliku protsessi kulgu.
UUEL
ASJA
Apellatsioonikohtu istungil apellant- prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja lähtuvalt Riigikohtu otsuses sedastatule palus linnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja apellatsioonis esitatud taotluste rahuldamist. Kaitsja märkides, et Riigikohtu lahendist tulenevalt pole alust vaielda T.L KarS § 202 lg 2 p 2 süüdimõistmise osas, siiski leidis, et KrK § 142 lg 2 p 4,5 järgi T.L õigeksmõistmine on kooskõlas seadusega ning palus selles osas jätta linnakohtu otsus muutmata ning prokuröri apellatsioon rahuldamata. Süüdistatav taotles prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist, leides, et tema ei ole kuritegusid toime pannud.
7.1 Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks osutada, et KrMS § 364 lg 1 p 1 kehtestab muuhulgas, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht on seaduse kohaldamisel ringkonnakohtule sama kriminaalasja arutamisel kohustuslik. 7.2 Riigikohus, leides, et ringkonnakohtu poolt on õigesti tuvastatud T.L tegevuses kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise täideviimistunnused, märkis, et kvalifitseerides T.L käitumise KarS § 202 lg 1 järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, toetudes Riigikohtu seisukohtadele, leiab, et T.L tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ja seda alljärgneval põhistusel: T.Lle oli esitatud süüdistus KrK § 203 lg 2 järgi, kus kvalifitseerivaks tunnuseks oli teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamine süstemaatiliselt. Prokuröri apellatsioonis on
taotletud nimetatud süüdistuses T.L süüdismõistmist ja karistamist. KrK § 203 lg 2 märgitud süstemaatilisuse mõiste eeldas igal juhul mitme põhikoosseisus kirjeldatud teo toimepanemist ehk korduvust. Ringkonnakohus oma 17 .02.2006 otsusega on juba tuvastanud T.L poolt ka karistusseadustiku kehtimise ajal kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise ehk KarS § 202 lg 1 ettenähtud kuriteo ja KrK § 203 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise korduvalt, siis tulenevalt KarSRS § 3 lg –s 5 sätestatust tuleb T.L tegevus kvalifitseerida KarS § 202 lg 2 p 2 järgi. Antud juhul ei ole ringkonnakohus seotud prokuröri poolt apellatsioonis KarS § 202 lg 2 p 2 järgi süüdistusest loobumisega kuna ülalnimetatud korduvuse punkt tuleneb KrK § 203 lg 2 ettenähtud, kohtute poolt tuvastatud koosseisust, mille järgi on prokurör apellatsioonis taotlenud T.L süüdimõistmist. 7.3 KrK § 142 lg 2 p 4,5 järgi esitatud süüdistuses T.L õigeksmõistva kohtuotsuse muutmata jätmise osas Riigikohus ringkonnakohtu 17.02.2006 otsuse tühistas. Nagu juba Riigikohus sedastas puudub vaidlus maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Tuvastamist on leidnud ja seda eelkõige V.K ja I.P ütlustega, et T.L poole pöörduti kuna saadi teada, et viimane võib aidata varastatud autode tagasi saamisel. Mõne aja möödudes teatas T.L neile, et autod on leitud, need on olemas, kuid nende tagasisaamise eest tuleb tasuda V.K 40 000 kuni 45 000 krooni ja I.P nõudis T.L esialgselt suuremat summat, hiljem soostus 20 000 krooniga, kusjuures T.L selgitas, et raha mittemaksmisel, autosid tagasi ei saa ja need lammutatakse. I.P maksiski T.Lle küsitud summa ja sai oma auto tagasi. V.K nimetatud summat ei tasunud ning hiljem leitigi sõiduauto lammutatuna/ I kd. t.lk. 441442,489-490/. Raha küsimist, selle osalist omastamist on kinnitanud ka T.L ise. Samuti on ta andnud ütlusi, et selgitas kannatanutele mis juhtub autoga kui nad raha ei maksa. / I kd. t.lk. 517/. Ringkonnakohus peab vajalikuks veelkord märkida, et KrK § 142 lg 1 järgi moodustas väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Antud juhul on V.K ja I.P ütlustega tuvastatav fakt, et T.L poolt nimetatud summad tuli neil maksta kui nad tahavad sõidukeid tagasi saada. Raha tuli maksta just T.Lle, kes seda ka küsis, nimetades seda raha enda ütluste kohaselt sissemaksuks ja raha info eest. Riigikohus on leidnud, et kui üks isik saab teiselt, kas siis isiklikult endale või kolmandatele isikutele üleandmiseks, raha, on tegemist varalise kasu saamisega. T.L selgitused kannatanutele raha mittemaksmise korral auto lammutamisest, kinnitasid veelgi asjaolu, et kui kannatanud nimetatud summat ei tasu T.Lle, nad autot mitte ainult tagasi ei saa, vaid see ka lammutatakse. Kohtukolleegium leiab, et selline selgitus on hinnatav kui KrK § 142 ettenähtud raha üleandmise nõuet kindlustav ähvardus hävitada vara. Ka Riigikohus on leidnud, et üldlevinud kuritegeliku käitumise, antud juhul varastatud auto lammutamise, kinnitamine kannatanule on hinnatav ähvardusena kuna on iga konkreetse kannatanu puhul kurjategijate üldteada praktika kohaldumine just tema jaoks. Koosseisutüübilt on väljapressimine kärbitud süüteokoosseis ning on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium leiab, et T.L tegutses otsese tahtlusega kõigi koosseisuliste asjaolude suhtes. T.L oli isikuks, kes nii V.K kui ka I.P ütluste alusel neile teatas, et viimastelt varastatud autod
on leitud, kuid ütles, et auto tagasisaamine maksab raha, nimetades erinevad summad. Seega süüdistatava ütlused sellest, et tema küsis raha vaid info hankimise eest ning kuna V.K talle ei maksnud, siis ta selle autoga ka ei tegelenud, on ülaltoodud ütluste alusel kummutatud. Kannatanud on andnud kohtuistungil ütlusi, et nad maksid T.Lle omaenda autode tagasisaamiseks. Ka asjaolu, et autode eest raha maksmata jätmisel või maksmisega lõputult viivitamise korral auto lammutatakse oli edastatud autoomanikele just T.L poolt ning tõendatud on V.K tütrele kuuluva auto rüüstamine ja lammutamine kuna nad ei maksnud T.Lle nimetatud summat. Seega on tuvastatav, et ta teadis ja leppis ka auto lammutamisega, hävitamisega. Ülaltoodust lähtuvalt on tuvastamist leidnud, et T.L tegevuses sisalduvad väljapressimise koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning vastupidised linnakohtu järeldused ei ole kooskõlas asjas tuvastatuga ega ka Riigikohtu eeltoodud otsuse põhistustega. Linnakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Kuna tegemist oli korduva nõudmisega ja ähvardusega ning ühel juhul ka viidi ähvardus täide on T.L tegevusele antud õige juriidiline kvalifikatsioon KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi. Nii KarS § 202 lg 2 p 2 kui ka KrK § 142 lg 2 p 4,5 T.Lle inkrimineeritud ja kohtuotsustega tõendamist leidnud tegevus ei ole õiguskorras lubatud ning seega on T.L kuritegude koosseisupärane tegevus õigusvastane KarS § 27 mõttes, teod on T.Lle etteheidetavad ning õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud. 7.4 Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib isikule mõista karistusena vangistuse üksnes juhul, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. KrK § 142 lg 2 sanktsioon nägi ette vabadusekaotuse kuni seitsme aastani. Käesoleval ajal kehtiv KarS § 214 lg 2 sanktsioon, mis kehtestab karistuse süüks arvatud tegude eest, näeb ette rangema karistuse. KarS § 202 lg 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohtukolleegium ei tuvastanud T.L tegevuses karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Ka apellatsioonikohtus, vaatamata juba eelnevatele kohtute poolt põhistatud järeldustele, leidis süüdistatav ikkagi, et tema ei ole ühtegi kuritegu toime pannud. T.L poolt olid nii kavatsetusega kui ka otsese tahtlusega kuriteod toime pandud korduvalt. Raskusastmelt kuulus KrK § 142 lg 2 ettenähtud kuritegu esimese astme kuritegude hulka ning ka kehtiva seaduse alusel on koosseisuliste raskendavate asjaoludega väljapressimine esimese astme kuritegu. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt, arvestades nii karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusega kui ka kergendavate asjaolude puudumisega ei ole antud juhul alust karistada T.Lt KarS § 202 lg 2 p 2 järgi rahalise karistusega vaid temale tuleb mõista raskemaliigiline karistus- vangistus. Mõjutamaks süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemistest tuleb uue karistuse mõistmisel arvestada ka süüdlase isikuga.
T.L on varem kriminaalkorras karistamata isik. OÜ * poolt antud positiivse iseloomustuse kohaselt töötas T.L seal kuni 01.06.1999 aastani, seega enne kuritegude toimepanemisi / I kd. t.lk. 335/. Kohtukolleegium leiab, et võttes arvesse nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui süüdlase isikut, on alust karistada T.Lt vangistusega tähtajas, mis jääb alla sanktsioonides ettenähtud keskmist määra. Esitatud apellatsioonis ja ringkonnakohtus taotles prokurör süüdistatava suhtes KarS § 73 kohaldamist, seega tema karistusest tingimisi vabastamist. KarS § 73 kohaldamise ehk siis süüdlase karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse reaalse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kohtukolleegium leiab, et kuigi T.L pani toime muuhulgas ka esimese astme kuriteod, mis üldiselt ei anna alust kohaldada karistusest tingimisi vabastamist, tuleb igal erineval juhul karistuse mõistmisel siiski individualiseeritult lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja süüdlase isikust. Esmakordselt kuritegusid toime pannud isiku suhtes on siiski alust arvata, et rohkem ta kuritegusid toime ei pane. Antud juhul kohtukolleegium leiab, et prokuröri taotlus T.L tingimisi karistusest vabastamiseks on kõiki asja tehiolusid, sealhulgas ka kannatanute arvamusi ja ka süüdlase isikut arvestav, seega asjakohane ning puudub kaaluv põhjendus sellise taotluse rahuldamata jätmiseks. Arvestamisele kuulub ka fakt, et käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus on T.L eelvangistuses viibinud, ta on olnud vahistatud 1 kuu ja 3 päeva, mida sisuliselt võib hinnata ka nn. šokivangistusena.
7.5 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 4 p 2, § 342 lg 1,2 tühistab ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 20 oktoobri 2005 kohtuotsuse T.L õigeksmõistmises ja teeb uue süüdimõistva otsuse.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.