1-06-5825
Tallinna Ringkonnakohus 13. november 2006.a Tallinn 1-06-5825 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap Alina Koop Kohtuistungi sekretär Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja 6. november 2006.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht J.R süüdistuses KarS § 289 ja § 214 lg 1 järgi Kriminaalasi Pärnu Maakohtu 5. septembri 2006.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Lääne ringkonnaprokurör Merike Lugna ja Apellatsiooni esitaja kannatanu R.S Merike Lugna Prokurör J. R Süüdistatav Mart Sikut Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis
Pärnu Maakohtu 5. septembri 2006.a otsus J.R suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 13. novembril 2006.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kannatanu võib esitada kassatsiooni üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
millega kahjustas võimuorgani prestiiži ja autoriteeti, tekitades kehavigastusi, kahjustas sellega teise isiku seadusega kaitstud õigusi või huve. KarS § 214 lg 1 järgi oli J. R antud kohtu alla selles, et tema ametiisikuna kasutas ebaseaduslikult 1. jaanuaril 2006.a kella 18.00 paiku x maakonnas x vallas x bussipeatuses, esitledes end politseiametnikuna, käskinud R. S istuda sõiduautosse, sõidutas R. S x ujumiskoha juurde, kus peksis teda kolmel korral rusikaga ning lastes gaasi näkku, nõudis R. S 10 000 krooni tasumist väidetavalt valurahana E. R peksmise eest. Seega nõudis J. R R. S suhtes vägivalda kasutades varalise kasu üleandmist.
sätestatud kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus kriminaalmenetlusõiguse muuks oluliseks rikkumiseks. Tõendatud on, et R. S osales 1. jaanuari 2006.a varahommikul kakluses E. R, mille tagajärjel ta sai vigastusi. Kannatanu R. S ütluste kohaselt lõi J. R teda sama päeva õhtul kolm korda rusikaga näkku ja lasi gaasi, mistõttu tal olid silmad punased ja jooksid vett. Ta ei ole kunagi väitnud, et kõik arsti poolt fikseeritud vigastused tekitas talle J. R. Tunnistajate V. P, E. S ja M. L ütluste kohaselt olid õhtul R. S huuled rohkem paistes kui hommikul ning silmad olid vesised ja punased. Ka tunnistaja U. J on kinnitanud, et kannatanu silmad olid punased ja vesised. Kohus arvestas tunnistaja H. V ütlusi, et mingisugust peksmist ega gaasilaskmist ei toimunud. Kannatanu sõnul leidis peksmine ja gaasilaskmine aset väljaspool autot. Kuna H. V autost ei väljunud, siis ei pruukinud ta kõiki sündmusi pealt näha, sest õues oli pime. Tunnistaja H. V ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest ta on J. R elukaaslane. Kui jutuajamine oleks toimunud nii rahumeelselt nagu J. R kinnitab, siis ei oleks kannatanul olnud põhjust saadud vigastuste fikseerimiseks kiirabisse pöörduda. Prokurör peab arusaamatuks J. R käitumist, kes on jutuajamiseks sõitnud mööda kõrvalisi teid ning selle lõppedes ei viinud R. S mitte koju ega x bussipeatusesse, kust ta auto peale võttis, vaid kannatanu kodust umbes 500 meetri kaugusele. Igal kodanikul on õigus eeldada, et politseiametnik tema vastu vägivalda ei kasuta, kuid J. R kasutas seda õiguspärast ootust kuritegelikult ära. Kannatanu R. S taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega J. R süüdi mõista ja karistada KarS §-de 289 ja 214 lg 1 järgi. Kannatanu kinnitab, et ta sai
2(5)
ei ole objektiivne. Apellandi kui alaealise suhtes oli politseiniku omaalgatuslik juurdlus ja vägivalla kasutamine šokeeriv. Kuna J. R küsis R. S vägivalla tarvitamise käigus korduvalt raha, siis peab apellant sellist käitumist väljapressimiseks. Apellant peab temalt õigusabikulude väljamõistmist ebaõiglaseks, sest ta oli sündmuste toimumise ajal alaealine, praegu kutsekeskkooli õpilane, mistõttu tal sissetulekud puuduvad.
3(5)
seisukohal, et J. R süüdimõistmist KarS § 289 järgi ei ole kohtukolleegiumil võimalik isegi mitte kaaluda, sest J. R selle paragrahvi järgi esitatud süüdistus on ebakonkreetne ja vastuoluline. 5.2 Teiseks analüüsib kohus prokuröri ja kannatanu apellatsiooni põhjenduste ja taotluste vastavust kriminaalmenetluse seadustiku sätetele. Prokurör on palunud KarS § 339 lg 2 alusel tunnistada KarS §-s 338 p 1 sätestatud kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus kriminaalmenetlusõiguse muuks rikkumiseks. Kannatanu ei ole oma apellatsioonis ühelegi KrMS §-s 338 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alusele viidanud, kuid apellatsiooni motiveerivas osas heidetakse esimese astme kohtule ette seda, et kohtuotsus ei rajane kohtus käsitatud tõenditel ega ole objektiivne. KrMS § 338 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused: 1) kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus; 2) materiaalõiguse ebaõige kohaldamine; 3) kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine; 4) mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. KrMS § 339 lõikes 1 punktides 1-10 on loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised, mis KrMS § 341 lg 1 kohaselt tähendab seda, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astmele uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. KrMS § 341 lg 2 sätestab, et kui rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega on kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kohtuotsuse tühistamise iseseisvad alused, mistõttu prokuröri taotlus tunnistada kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse seaduse sätetega. Prokuröri apellatsioonist ei nähtu, milles seisnes kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus, s.t. millised tunnistajad jäeti üle kuulamata, kirjalikud tõendid avaldamata ja uurimata või kohtumenetluse poolte taotlused rahuldamata. Ka kannatanu apellatsioonis ei ole märgitud, milline tõend on jäänud esimese astme kohtus kontrollimata ja miks süüdistab kannatanu kohut ebaobjektiivsuses. Prokurör ja kannatanu ei ole apellatsioonis taotlenud ringkonnakohtu istungil esimese astme kohtuistungil uurimata jäetud tõendite uurimist. Kuna prokurör ja kannatanu ei taotle ringkonnakohtu istungil tõendite uurimist, siis ei saa nad taotleda süüdimõistva kohtuotsuse tegemist motiivil, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Kui apellandid leiavad, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik, kuid ei taotle apellatsioonikohtu istungil tõendite uurimist, siis ei saa nad puudulike tõendite põhjal taotleda mitte J. R süüdimõistmist, vaid kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör, süüdistatav, kaitsja ja kannatanu on nõustunud kohtuliku uurimise lõpetamisega ega ole esitanud taotlusi selle täiendamiseks (II kd tl 49) ning nad ei viita nendele tõenditele ka esitatud apellatsioonides, mistõttu kohtukolleegium peab prokuröri ja kannatanu apellatsioonide väiteid kohtuliku uurimise ühekülgsusest, puudulikkusest ja ebaobjektiivsusest põhjendamatuteks. 5.3 Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on kontrollinud kohtueelses menetluses kogutud tõendeid – kuulanud üle kannatanu, süüdistatava,
4(5)
tunnistajad ja uurinud kirjalikke tõendeid. Lisaks sellele on kohus rahuldanud taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. Kohtuistungil kontrollitud tõendeid hinnates on kohus jõudnud järeldusele, et J. R esitatud süüdistus KarS § 289 ja 214 lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud. Kohtukolleegium on seisukohal, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on oma järeldusi motiveerinud. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb usaldusväärseks süüdistatava J. R ütlused ning suhtub kriitiliselt kannatanu R. S ütlustesse. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kohtukolleegiumi arvates väärib tõendite hindamisel tähelepanu seegi, et kannatanu esitas politseile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks alles 16. jaanuaril 2006.a., s.o. kaks nädalat pärast väidetavat peksmist. Avalduse tekstist nähtub, et ta esitas avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks kohe pärast seda, kui ta oli samal päeval J. R venna peksmise ja talle kehavigastuste tekitamise suhtes teises kriminaalasjas üle kuulatud (I kd tl.4). Kriminaalasja materjalidega on tõendatud seegi, et R. S ja ta sõbrad püüdsid enne seda kuupäeva J. R kokkulepet sõlmida R. S enda suhtes alustatud kriminaalmenetluse suhtes. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonides esitatakse omapoolne nägemus 1. jaanuaril 2006.a aset leidnud sündmuste kohta, kuid ei põhjendata, miks nad ei nõustu kohtuotsuses toodud motiividega. Kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuses toodud põhjenduste ja motiividega, ei pea neid vajalikuks KarS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks korrata. 5.3 KrMS § 189 lg 2 kohaselt otsustatakse kohtumenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. KrMS § 191 lõike 1 sätestab, et kui menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib otsustuse vaidlustada vastavalt KrMS § 228 või 229 sätetele, apellatsioonis või kassatsioonis või KRMS 15. peatüki kohaselt. Pärnu Maakohtu 5. septembri 2006.a. määrusega nõuti kannatanu R. Salumäelt välja 2316.34 krooni talle osutatud õigusabi eest. Kuna kohus otsustas kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohtumäärusega, siis tulnuks kannatanul seda vaidlustada mitte apellatsioonis, vaid 15. peatüki kohaselt määruskaebusega. Seetõttu käsitleb kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni seda osa, milles ta vaidlustab temalt välja mõistetud kohtukulusid, määruskaebusena ja vaatab selle läbi KrMS 15. peatüki kohaselt. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Meelika Aava
Julia Katškovskaja
Jüri Paap
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.