Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-1-1-104-05
Otsuse kuupäev
24. oktoober 2005. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi
Kohtuasi
Kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 266 lg 1, § 257 ja § 323 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/204/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T. T. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon
Asja läbivaatamise kuupäev
21. september 2005. a
Resolutsioon
1.Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus T. T. süüdistuses KarS § 266 lg 1, § 257 ja § 323 järgi jätta muutmata.
2.Kassatsioon jätta rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnakohtu 2. veebruari 2005. a otsusega tunnistati T. T. süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks viis kuud vangistust, KarS § 257 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud vangistust ning KarS § 323 järgi süüditunnistamisel mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti kohtualusele üks aasta kuus kuud vangistust. KarS § 73 alusel määrati koheselt ärakandmisele kolm kuud üheksateist päeva vangistust. Üks aasta kaks kuud vangistust jäeti tingimuslikult täimisele pööramata ja rakendati katseaega neli aastat. KarS § 266 lg 1 järgi tunnistati T. T. süüdi selles, et ta 14. veebruaril 2004. a tungis valdaja (M. L.) tahte vastaselt ebaseaduslikult võõrasse eluruumi, lüües jalaga ukse lahti. Kohtu hinnangul leidis täielikult tõendamist, et sellel kuupäeval avati M. L. valduses oleva korteri uks jõudu kasutades ja seda tegi T. T.. Samuti leidis kinnitust, et T. T. sisenes korterisse M. L. selgelt väljendatud tahte vastaselt. Seejuures ei omanud kohtu arvates tähendust asjaolu, et kohtualune ja kannatanu olid varasemalt väidetavalt lähedastes suhetes. KarS § 323 järgi tunnistati T. T. süüdi selles, et peale seda, kui M. L. oli ebaseadusliku sissetungi järel eluruumi kirjutanud politseisse avalduse, kasutas ta kannatanu suhtes psüühilist vägivalda. Selleks saatis ta M. L.-le ähvardava sisuga e-posti ja SMS-sõnumeid, mille eesmärgiks oli maksta kannatanule kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses ja takistada M. L.-t teostamast enda õigusi kannatanuna. Ähvardused väljendusid muuhulgas ka lubaduses murda M. Luiga kondid ja ta peajagu lühemaks teha, samuti jätkata tema tülitamist peale vanglast vabanemist. Mõjutava suunaga kirju saatis T. T. ka M. L. pojale. Kahe kuu vältel toimunud mõjutamine viis selleni, et kannatanu oli sunnitud muutma enda telefoninumbrit, meiliaadressi ja vältima väljaskäimist. Kohus ei uskunud T. T. väiteid, et tema saadetud kirjade väljatrükkidele on ähvardava sisuga laused lisanud keegi teine. Nimelt puudutas kirjades sisaldunud informatsioon vaid kannatanu ja kohtualuse suhteid, mis sai olla seega teada vaid T. T.-le. Kirjades esitatud nõudmised süüdistusest loobumiseks, ütluste muutmiseks, T. T.-ga kokkusaamiseks ja kokkuleppe saavutamiseks said olla kasulikud vaid T. T.-le, kelle suhtes oli tehtud avaldus politseisse kuriteo toimepanemise kohta. Kohtu hinnangul oli tegemist psüühilise vägivallaga, mis seisnes kannatanu pidevas vägivallaga ähvardamises, millest andis tunnistust asjaolu, et M. L.-le esitati tähtaegu ümbermõtlemiseks ja tuletati korduvalt meelde, et ümbermõtlemiseks antud aeg lõppeb. Süüdistatava poolt sisuliselt ööpäevaringselt saadetud kirjad, mis sisaldasid veenmist, sõimu ja ähvardusi, olid kohtu arvates hinnatavad ähvardusena kasutada kannatanu suhtes jätkuvalt vägivalda, s.o kehalist