Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-1-1-125-03
Otsuse kuupäev
20. oktoober 2003. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris
Kohtuasi
Kriminaalasi I. M. süüdistuses KarS § 424 ja § 329 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-181/2003
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Riigiprokurör Inna Tegova, kassatsioonprotest
Asja läbivaatamise kuupäev
23. september 2003. a
Istungil osalenud isikud
Riigiprokurör Marge Püss, I. M. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa
Resolutsioon
Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3
Kohus kontrollis esmalt, kas I. M. vastab KarS §-s 424 kirjeldatud erisubjekti tunnusele ehk seda, kas teda on eelnevalt karistatud sõiduauto juhtimise eest joobeseisundis. Kohus leidis, et sõiduauto juhtimise eest joobeseisundis karistati I. M. Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega. Kriminaalkoodeksi § 204 lg 1 inkrimineerimine I. M.-le sai võimalikuks eeldusel, et üliraske kehavigastuse põhjustamisele eelnesid mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade erinevad rikkumised, sh auto juhtimine alkoholijoobes.
koosseisulisi tunnuseid. Samuti omab käesolevas kriminaalasjas tähendust, millise deliktitüübiga on tegemist. 9.1 Olemuselt on KrK § 204 lg 1 kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus (liiklus) on blanketse iseloomuga (ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole Kriminaalkoodeksit jäävate õigusaktidega). Inkrimineerides kellelegi KrK § 204 lg-s 1 ettenähtud kuritegu, peavad olema tõendatud 1) ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine; 2) surma või raske/üliraske kehavigastuse saabumine tagajärjena; 3) põhjuslik seos rikkumise ja tagajärje vahel. Kuriteo objektiivse külje esimene tegu on teise eelduseks, st ilma temata ei kaasne rasket tagajärge. 9.2 Kõnealuses kriminaalasjas tuleb erisubjektsuse küsimuse lahendamisel seega tuvastada, milliste ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest, mis tõi põhjuslikuna kaasa üliraske kehavigastuse tekitamise, I. M. Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega süüdi mõisteti ja karistati. I. M.le on süüks arvatud ohutu liiklemise järgmised rikkumised: 1) kaassõitja sõidutamine, kellel oli kinnitamata turvavöö (LE p 53 lg 5); 2) auto juhtimine alkohoolses joobes (LE p 58 lg 1); 3) vale sõidukiiruse valimine (LE p 100); 4) ei olnud kaasas politseinikule esitamiseks juhiluba (LE p 54). Põhjuslikuna saabunud tagajärje suhtes neist Liikluseeskirja rikkumistest on käsitletavad esimesed kolm. Maakohtu otsuses on I. M. vastutuse küsimus lahendatud järgnevalt: kõigepealt on loetletud I. M. poolt toimepandud Liikluseeskirja rikkumised ja seejärel sõnastatud "...mille tagajärjel tekitati sõiduautos /.../ istunud A. J.-le üliraske kehavigastus...". Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Jõgeva Maakohus käsitles kõnealuses otsuses I. M. poolt rikutud liikluseeskirju tagajärje suhtes kumulatiivselt toimivatena, st raske tagajärje tõid nad kaasa enda koosesinemisel. 9.3 Eeltoodud põhjustel ei nõustu Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et I. M. süüditunnistamise ja karistamise aluseks KrK § 204 lg 1 järgi oli kannatanule üliraske kehavigastuse tekitamine, mitte alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine (tl 77). Nagu nähtub eelnenud käsitlusest, on kumulatiivsest põhjuslikkusest tulenevalt joobes juhtimine I. M.-le selgesõnaliselt süüks arvatud ja Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega on ta selle järgi ka süüdi mõistetud ning karistatud. Mootorsõiduki joobes juhtimine (ohutu liiklemise rikkumine) oli käesoleval juhul kuriteo objektiivse koosseisu obligatoorseks tunnuseks, ilma milleta ei oleks saanud tagajärje põhjustamist I. M.-le omistada. Johtuvalt p-s 8.1 märgitust, et KrK § 204 esimest lõiget tuleb käsitada spetsiifilise teokirjeldusega blanketse normina, tuleb seda kuriteokoosseisu dispositsiooni konkreetsel juhul seega sisustada järgmiselt: "Ohutu liiklemise nõuete rikkumise eest, mis seisnes kinnitamata turvavööga kaassõitja sõidutamises, mootorsõiduki juhtimises alkohoolses joobes ja vale sõidukiiruse valimises, millega põhjustati kannatanule üliraske kehavigastus, karistatakse...". Seega on Tartu Ringkonnakohus vääralt mõistnud KrK § 204 lg 1 dispositsiooni ning teinud sellest eksliku järelduse, et I. M. ei ole mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistatud isikuks KarS § 424 mõttes. 9.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium suhtub kriitiliselt ka Tartu Ringkonnakohtu väitesse, et "...ei ole välistatud, et isikut, kes juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes ja raske tagajärje põhjustamisel rikkus ka teisi mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade nõudeid, võidakse karistada eraldi mootorsõiduki joobes juhtimise eest Liikluseeskirjas ettenähtud korras" (tl 77 pöördel). Sellisest sõnastusest võib järeldada, et ringkonnakohus peab õigustatuks juhul, kui alkohoolne joove oli põhjuslik tagajärje saabumisele, ja eksisteerivad ka teised tagajärje suhtes põhjuslikud Liikluseeskirja rikkumised, võiks isikut valikuliselt karistada veel eraldi väärteo toimepanemise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu sellise käsitlusega ja märgib, et tagajärje suhtes põhjuslik tegu peab kajastuma konkreetses kriminaalõiguslikus etteheites. Põhjuslik käitumine ammendab ennast sellisel juhul kriminaalõiguses (kuritegude konkurentsi puhul võimalik et ka mitmes eraldi kuriteokoosseisus) ja seda ei saa käsitleda eraldi väärteona. See põhimõte on kinnistatud ka materiaalõiguses, täpsemalt KarS 3 lg-s 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo - ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest.
Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.