Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. aprillil 2000
3-1-1-42-
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. S. süüdistuses KrK § 203 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. S. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss Asjaolud ja menetluse käik
5.1 Varavastaste kuritegude vahetu objektina on raha kui üldine väärtuse ekvivalent teistest vara liikidest erinevas seisundis, sest ta on takistusteta vahetatav ükskõik millise teenuse või asja vastu, mida süüdlane soovib omada. Seetõttu on ka teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine käsitatav KrK § 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje realiseerimisena. Tähtis on siinkohal asjaolu, et süüdlane peab kindlalt teadma, et asi või teenus, mida ta tarbib on saadud kuritegelikul teel hangitud raha eest. 5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu väitega, et mõistes J. S. õigeks KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, jättis linnakohus täitmata KrMK § 263 lg 1 p 3 nõuded. Samas kuulub ringkonnakohtu otsus J. S. osas tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 5.3 KrMK § 215 lg 1 sätestab, et kriminaalasja arutamine kohtus toimub ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes (kuriteoepisoodides), milles nad on kohtu alla antud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib kohus sõltumatult prokuröri taotlusest muuta süüdistust vaid sellisel viisil, et kohtualuse seisund ei halveneks. Kohtualuse seisundi halvenemisega samaväärseks on seadusandja vastavalt KrMK § 215 lg-le 2 pidanud sellist süüdistuse muutmist, mis on varemesitatust oma sisult oluliselt erinev. J. S. puhul muutis kohus KrMK § 215 lg 4 alusel süüdistust selliselt, et muutusid nii kuriteo toimepanemise koht, aeg, objektiivne ja subjektiivne külg, kui ka objekt (kuriteoga rünnatav õigushüve). Sellega rikuti J. S. kaitseõigust, kuna eelnevalt esitatust niivõrd olulisest erineva süüdistuse inkrimineerimisel puudub isikul võimalus KrMK §-s 351 loetletud õiguste realiseerimiseks. Sellist menetlusseaduste rikkumist peab Riigikohtu kriminaalkolleegium tulenevalt AKKS § 39 lg-st 4 oluliseks rikkumiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Linnakohtu 9. novembri 1999. a kohtuotsus J. S. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2000. a kohtuotsus J. S. süüdimõistmises KrK § 203 lg 1 järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule kohtu alla andmise staadiumist.
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Mõista J. S.-lt riigieelarve tuludesse 1115 krooni ja 10 senti kohtukulu kaitsjatasu näol. Kohtuotsus jõustub 4. aprillil 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.
Eesistuja Lea Kivi Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.