Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. märtsil 2000
3-1-1-34-0
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ning Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. V. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa I. V. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
1.Narva Linnakohtu 5. oktoobri 1999. a otsusega tunnistati I. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks vabadusekaotus kuueks kuuks. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistus eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistusele ja lõplikuks karistuseks loeti kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati I. V. karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Sama otsusega mõisteti süüdi R. L., kelle osas kohtuotsust vaidlustatud ei ole.
2.Narva Linnakohtu 5. oktoobri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Narva prokuratuuri abiprokurör Silvi Erro, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist I. V.-le ebaõige karistuse mõistmise motiivil ja palus karistada teda vabadusekaotusega kaheks aastaks poolkinnises vanglas.
3.Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. detsembri 1999. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu 5. oktoobri 1999. a otsus osaliselt, s.o I. V. vabastamise osas karistuse kandmisest tingimisi katseajaga KrK §-de 47 ja 471 alusel ja vabadusekaotuse kandmise koha määramise osas. Linnakohtu poolt mõistetud kuuekuulisele vabadusekaotusele liideti KrK § 41 alusel Narva Linnakohtu 26. juuni 19995. a otsusega mõistetud karistus täielikult ning lõplikuks karistuseks mõisteti I. V.-le kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. I. V. karistuse hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg 3. detsembrist kuni 27. detsembrini 1999. a, s.o 25 päeva. Karistuse kandmise alguseks määrati 28. detsember 1999. a. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata, apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium märkis muuhulgas, et prokuröri taotlus, määrata I. V. karistuse kandmise kohaks poolkinnise vangla, on põhjendamatu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. V. on KrK § 23 lg 7 mõttes isik, kes on varem vabadusekaotuslikku karistust kandnud, kuna teda on Narva Linnakohtu 17. detsembri 1993. a otsusega karistatud vabadusekaotusega kaheksaks kuuks ja seitsmeks päevaks, kuigi KrK § 45 alusel arvestas linnakohus karistuse tähtaja hulka tema eelvangistuse aja 11. veebruarist 1993. a kuni 10. oktoobrini 1993. a ning luges sellega mõistetud karistuse kantuks. Ringkonnakohtu otsuses märgiti: "? , et kuna linnakohus luges eelvangistuse aja karistuse hulka ja luges karistuse kantuks, siis võib teha järelduse, kohtualune I. V. kandis vabadusekaotuslikku karistust". Tulenevalt eeltoodust määras ringkonnakohus süüdimõistetu karistuse kandmise kohaks kinnise vangla. Menetlus Riigikohtus