Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. veebruaril 2000
3-1-1-23-0
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. U. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 165 lg 2 p 1 ja § 204 lg 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. U., tema kaitsja vandeadvokaat Andres Saue ja riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja. Asjaolud ja menetluse käik
1.A. U. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 3 järgi selles, et tema, olles 26. jaanuaril 1999. a karistatud rahatrahviga mootorsõiduki juhtimise eest joobnuna, juhtis 19. aprillil 1999. a taas sõiduautot alkoholijoobes - seega Liikluseeskirja p 58.1. nõudeid eirates. KrK § 15 lg 2 - § 165 lg 2 p 1 järgi süüdistatuna oli A. U. antud kohtu alla selles, et ta tegi 19. aprillil 1999. a ülalkirjeldatud õigusrikkumise eest haldusõigusrikkumise protokolli koostamata jätmise eesmärgil konstaabel M. S.-le ja inspektor A. T.-le ettepaneku võtta temalt altkäemaksu 2000.- kr, asetades rahatähed politseiinspektorile sülle. Samuti peatas ta 20. aprilli 1999. a hommikul konstaabel M. S.-i ametiauto ja pani auto kindalaekasse viiesajakrooniseid rahatähti eesmärgiga, et viimane jätaks andmata ametliku käigu koostatud protokollile. Samal päeval pakkus A. U. juhtivkonstaabel V. J.-le altkäemaksu 2000.- kr eelmisel päeval toime pandud haldusõigusrikkumise eest karistusest vabanemiseks. Ükski nimetatud politseinikest pakutud raha vastu ei võtnud, mistõttu altkäemaksu andmine jäi lõpule viimata A. U. tahtest sõltumata.
2.Järva Maakohtu 22. oktoobri 1999. a otsusega mõisteti A. U. mõlemas talle esitatud süüdistustes õigeks. Kohus leidis, et uuritud tõendid ei kinnita veenvalt, et A. U. oli 19. aprillil 1999. a mootorsõidukit juhtides joobeseisundis. Kohus leidis, et politseinike poolt alkomeetri või indikaatorvahendi kasutamisele tuginev väide, et autojuht ei ole kaine, ei saa olla käsitatav tõendina, mis võimaldaks tunnistada isikut süüdi KrK § 204 lg 3 järgi. Kohtuotsuses märgitakse, et kuna alkoholijoove on kõrvalekalle isiku normaalsest psüühilisest seisundist, siis - kooskõlas KrMK § 58 lg-s 1 sätestatuga oleks tulnud joobe tuvastamiseks kindlasti määrata ekspertiis. Kohtuotsuses rõhutatakse, et igal juhul ei ole politseitöötaja see eriteadmistega isik, kes oleks pädev joovet tuvastama. Veel pidas kohus vajalikuks märkida, et seadusemuudatus, millega kehtestati KrK § 204 lg 3 kehtiv redaktsioon, jõustus 23. jaanuaril 1999. a. Kohtualust karistati halduskorras 19. jaanuari 1999. a rikkumise eest 26. jaanuaril 1999. a. Seega - leidis kohus - karistati A. U. enne seaduse jõustumist asetleidnud rikkumise eest. Puutuvalt altkäemaksu andmise katse süüdistusse leidis kohus, et lootes vältida võimalikku tüli või vaenusuhteid kohalike politseinikega, nõustus kohtualune lihtsameelselt pakkuma trahviks niipalju raha kui nõutakse, vaatamata sellele, et ta ei olnud alkoholijoobes. Samuti puudus kohtu arvates tegu, mida oleksid politseiametnikud saanud tegemata jätta või teha kohtualuse huvides, sest protokolli lihtne annulleerimine ei olnud kohtu arvates võimalik. Kohus leidis veel seda, et politseinike arvamust, et neile pakuti altkäemaksu, ei saa lugeda tõendiks põhjusel, et politseinikud käsitasid pakutavat raha samaaegselt ka trahvirahana. Kohtuotsuses nenditakse, et kaks esimest altkäemaksu pakkumist pole tõendatud ja raha panemist ametiauto kindalaekasse saab vaadelda üksnes trahviraha tasumisena. Samuti polnud kohtu arvates tõendatud altkäemaksu pakkumine V. J.-le.