lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-1-1-112-99

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudRiigikohus · 14.12.1999

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-1-1-112-99
Asja liik
Kriminaalasi
Kuulutamise aeg
14.12.1999
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1203
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
1-25-4881/25Harju Maakohus Tallinna kohtumaja09.06.20261-24-7330/43Harju Maakohus Tallinna kohtumaja04.12.2025

Lahendi tekst

Riigi Teataja

3-1-1-112-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. detsembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kalm ja liikmed Eerik Kergandberg ning Jüri Ilvest vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja V. T. ja L. S. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 161 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, L. S. ja tema kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut ning riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse senine käik

1.Tartu Maakohtu 3. oktoobri 1997. a otsusega mõisteti V. T. KrK § 161 järgi süüdi selles, et tema, töötades Viljandi Politseiprefektuuris politseiprefektina ja vastutades Viljandi Politseiprefektuuri töö eest, kasutas tahtlikult ja teenistushuvide vastaselt ära oma ametiseisundit. V. T.-le mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas ja KrK § 47 lg-te 1 ja 2 alusel vabastati ta üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. KrK § 27 alusel mõisteti V. T.-le lisakaristusena üheks aastaks õiguskaitsesüsteemis juhtival ametikohal töötamise õiguse äravõtmine. L. S. tunnistati süüdi KrK § 162 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaheks aastaks õiguskaitsesüsteemis juhtival ametikohal töötamise õiguse äravõtmine. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel ka A. S. ja L. L. ning mõisteti V. T. KrK § 161 järgi õigeks süüdistuses, mille sisuks oli tema tegevus sõiduauto Ford Sierra ostumüügilepingu fiktiivses sõlmimises ja politsei arvele kandmises ning süüdistuses, mille sisuks oli kokkuleppel V. S.-ga kriminaalasja algatamata jätmine vasevarguste kohta Viljandi Politseiprefektuuri kuurist. Veel mõisteti selle kohtuotsusega õigeks L. S. KrK § 161 järgi.
2.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1998. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
3.oktoobri 1997. a otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tartu Maakohtule:
1.V. T. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 161 järgi;
2.V. T. õigeksmõistmise osas KrK § 161 järgi süüdistuses, mille sisuks oli kokkuleppel V. S.-ga kriminaalasja algatamata jätmine vasevarguste kohta Viljandi Politseiprefektuuri kuurist;
3.L. S. õigeksmõistmise osas KrK § 161 järgi;
4.V. J.-lt ja K. K.-lt ühishagi 30 298,65 krooni nõudes läbivaatamata jätmise osas.
3.Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsusega tunnistati V. T. süüdi KrK § 161 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud vabadusekaotust. Kriminaalkoodeksi sama paragrahvi alusel tunnistati süüdi ka L. S. ja talle mõisteti karistuseks samuti kolm kuud vabadusekaotust. Kohus otsustas, et KrK § 47 lgte 1 ja 2 alusel ei pöörata kohtuotsust kummagi süüdimõistetu suhtes täitmisele, kui nad kaheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu või haldusõigusrikkumist ja täidavad KrK § 471 lg 1 alusel katseajaks määratud kontrollnõudeid. KrK § 27 alusel mõistis kohus V. T.-le lisakaristusena kaheks aastaks õiguse äravõtmise töötada juhtival ametikohal õiguskaitsesüsteemis. KrK § 40 lg 3 alusel liideti L. S.-le mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 3. oktoobri 1997. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - õiguskaitsesüsteemis juhtival ametikohal töötamise õiguse äravõtmine kaheks aastaks, määrates, et liidetud karistus kuulub KrK § 43 lg 2 alusel kandmisele iseseisvalt. KrMK § 270 alusel jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
4.Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused V. T. kaitsja advokaat Aivar Kello ja L. S. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut.
5.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 1999. a otsusega rahuldati kaebused osaliselt ja Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsus tühistati V. T. ja L. S. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 161 järgi, samuti L. S.-le mõistetud karistuste liitmise osas KrK § 40 lg 3 järgi. V. T. ja L. S. mõisteti süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele, mis tõi kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.
6.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 1999. a otsuse peale esitas riigiprokurör kassatsioonprotesti. Protesti kohaselt tuleb ringkonnakohtu nimetatud otsus tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonprotestis

viitab riigiprokurör Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-34-98 T. T. süüdistusasjas ja rõhutab, et kohtualust samade tõendite alusel õigeks mõistes, mille alusel ta esimese astme kohtu poolt oli süüdi tunnistatud, peab ringkonnakohus eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Prokuröri väite kohaselt eiras ringkonnakohus oma otsuses nimetatud nõuet, sest mitmed süüdistuse aluseks olnud tõendid jäeti ringkonnakohtu poolt kummutamata. Sellega rikkus ringkonnakohus prokuröri arvates KrMK § 274 p 4 nõudeid ning on seetõttu sattunud vastuollu ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-72-98 väljendatud seisukohaga. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja seetõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 1999. a otsus AKKS § 39 lg 3 p 7 alusel tühistada ning kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. II Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör esitatud protesti; õigeksmõistetud ja nende kaitsjad taotlesid protesti rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused leidis:

1.Kassatsioonprotest on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu otsuses ei ole piisavalt põhjendatud maakohtu otsusega võrreldes olulistele tõenditele ja tõendite kogumile antavat erinevat hinnangut. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga, et V. T. ja L. S. ametiülesanded olid täielikult politsei kriminaalmenetluslikust tegevusest lahutatud. Maakohtu otsuses ei olegi V. T. ja L. S. süüdi tunnistatud mitte selles, et nad isiklikult ei algatanud kriminaalasja seoses värvilise metalli vargustega politseiprefektuuri kuurist. Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsuse kohaselt " tuginevalt M. V., U. L. ja R. K. ütlustele - olid nii V. T. kui ka L. S. teadlikud esiteks värvilise metalli vargustest politseiprefektuuri kuurist ja teisekssellest, et varguste faktide suhtes on jäetud kriminaalasjad algatamata. Ülalnimetatud kahe asjaolu tuvastatust ei ole kummutatud ka ringkonnakohtu otsuses. Ringkonnakohus on lugenud küll tõendatuks " seejuures ainuüksi kohtualuste eneste ütlustele tuginevalt - V. T. ja L. S. vahelise kokkuleppe puudumise kriminaalasjade algatamata jätmise kohta, kuid ametiseisundi kuritarvitamine kahe ametisiku poolt KrK §-s 161 ettenähtud kuriteona ei eeldagi obligatoorselt, et ametiseisundi kuritarvitamises eelnevalt kokku lepitakse.
2.Tartu Maakohtu 5. augusti 1999. a otsuses (kriminaaltoimiku IV kd, tl 242) on põhjendatult märgitud, et metalli omanikelt vase hoiule võtmisega sai politsei endale vase valduse ja sellega seoses ka vara säilitamise kohustuse. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 1999. a otsuses (kriminaaltoimiku IV kd, tl 288) on aga politseiprefektuuri selline kohustus seatud kahtluse alla. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et "pole millegagi ümber lükatud väide, et vase mahamüügiks oli prefektuuril olemas vajalikud nõusolekud. Seega oli tegemist seadusliku tehinguga." Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses on vääralt käsitatud tõendamiskoormist ja süütuse presumptsiooni kriminaalmenetluses. Mõistetavalt ei pea kohtualune tõendama oma süü puudumist. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Kui V. T.-l ja L. S-l olid ka tegelikult vase müügiks "vajalikud nõusolekud", ei tohiks kohtualuste poolne nõusoleku demonstratsioon kuidagi kahjustada süütuse presumptsiooni. Nõusoleku olemasolu kinnitavate andmete esitamata jätmisel aga on kohtualuste vastav väide käsitatav üksnes paljasõnalise kaitseväitena. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 1999. a otsus, millega V. T. ja L. S. mõisteti õigeks KrK § 161 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonprotest rahuldada.
3.Välja mõista V. T.-lt kohtukuluna kaitsjatasu 1486 kr 80 s (üks tuhat nelisada kaheksakümmend kuus krooni ja kaheksakümmend senti) riigituludesse. Kohtuotsus jõustub 14. detsembril 1999. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Lea Kalm Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.