3-1-1-79-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. septembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil 14. septembril 1999. a kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. L. süüdistuses KrK § 1411 lg 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa süüdimõistetu R. L., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.
ütlusi, on kohus ebaõigesti tuvastanud faktilisi asjaolusid. Leides, et R. L. polnud teadlik, et Narva Politseiprefektuuri ja advokaadibüroo Heta vahel sõlmitud õigusabi lepingu alusel täitsid AB Heta advokaadid kaitsjaülesandeid süüdistatavate politseinike kriminaalasjades, rajas kohus oma otsuse tuginedes ainult kohtualuse paljasõnalistele ütlustele ning eitas täielikult eeluurimise käigus kogutud tõendeid. Apellatsiooniprotestis taotles prokurör Narva Linnakohtu 16. aprilli 1999. a otsuse tühistamist seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse, ebaobjektiivsuse samuti faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamisega. Prokurör taotles R. L. süüdimõistmist KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires. Lisakaristusena taotleti R. L. juhtiv-korraldaval ametikohal töötamise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks. Tsiviilhagi paluti rahuldada täies ulatuses.
õigusaktide nõudeid rikkudes ning seega õigustühine. Järelikult osutab kriminaalkolleegium kohtukõlbmatule tõendile; 2) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta rahandusministri 12.01.1998. a määrusega nr 2 kinnitatud "Riigi eelarvete klassifikaatorite kohta" ja 17.03.1995. a määrusega nr 46 kinnitatud "Eelarveliste asutuste raamatupidamise korraldamise eeskirjad", milledes mainitakse õigusabi-ja advokaadikulusid. Kohtuotsuses on ringkonnakohus tuginenud AB Heta aruandele õigusabist, mis oli esitatud formaalselt ja mittetäielikult, ning pole hinnanud seda aruannet teiste tõendite kogumis, tehes aruandest oletusliku, faktilistele asjaoludele mittevastava järelduse. Kassaator leiab, et kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas osundatud Politseiameti teade selle kohta, et AB Heta ja Narva Politseiprefektuuri vahel sõlmitud leping õigusabi osutamiseks ei ole Politseiameti poolt kooskõlastatud, pole tõendiks KrMK § 48 lg-te 1 ja 2 mõttes. Samuti ei sätestanud kehtinud Politseiprefektuuri põhimäärus nõuet sõlmitavate või sõlmitud lepingute kooskõlastamiseks, mida on öelnud ka linnakohus. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta faktilise asjaolu, et kassaatori poolt osundatud A. Burkini kohtueelsed ütlused on kohtukõlbmatu tõend, kuna ülekuulamisel ei järgitud KrMK § 132 lg 3 kehtestatud korda. Samuti on ringkonnakohus oma kohtuotsuses osundanud tunnistaja ütlustele, mis on kassaatori arvates antud omapoolsete oletuste ja arvamustena, seega seletustena, mida ei saa käsitleda tõenditena vastavalt KrMK § 48 lg 1 ja 2. Ringkonnakohtus eirati KrMK § 132 lg-s 3 kehtestatud korda ning kassaatori vastavasisulised taotlused jäeti tähelepanuta. R. L. juhib tähelepanu, et vastavalt siseministri käskkirjale 25.05.1997. a nr 30-P oli tema 27. aprillist 1997. a vabastatud Narva Politseiprefektuuri politseiprefekti ametist ja viimasele ülekandele AB-le Heta summas 9322.- kr kirjutas alla politseiprefekt A. P., kes pidas lepingut AB-ga Heta küll ebaseaduslikuks, kuid vaatamata TsÜS § 66 lg 2 ja 4 andis korralduse rahaülekandeks, kiites sellega lepingu heaks TsÜS § 67 lg 3 mõistes; 3) viidates vastuoludele tunnistajate ütluses, pole Viru Ringkonnakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust 3-1-1-117-97 T.K., E.V., ja A.P. süüdistusasjas, jättes tunnistaja välja kutsumata ning ütlused ringkonnakohtu istungil kontrollimata; 4) Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuses sisalduv kohtu järeldus, et linnakohus on jätnud tõendid analüüsimata ja hindamata, ei vasta faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta linnakohtu poolt kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas analüüsitud ja hinnatud teised tõendid ja tunnistajate ütlused. Dokumentaalseid tõendeid ringkonnakohus hinnanud ei ole. Kassaator leiab, et Viru Ringkonnakohus pole otsuses põhistanud kuidas ja milles tõendid kinnitavad tema süüd, milles seisnes linnakohtu ebaõige hinnang, milline on kriminaalmenetluse normide nõuetele vastav hinnang ning millistele järeldustele ringkonnakohus jõudis. Kassaatori arvates on ringkonnakohus rikkunud KrMK § 274 p-des 2, 3, 4 ning AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ja selle kaudu ka oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes, samuti pole toimunud kriminaalasja tehiolude igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist vastavalt KrMK § 19 lg 1 nõuetele; 5) kassatsioonikaebuses viidatakse Riigikohtu 6. mai 1997. a otsusele nr 3-1-1-54-97 L.I. ja L.L. süüdistusasjas ning leitakse, et uurimisalluvuse muutmisega kriminaalasja algatamise määruses on rikutud kriminaalmenetluse seadust, kuna selleks ei järgitud KrMK § 104 lg-s 2 või KrMK § 120 lg-s 7 kehtestatud korda. Kaebaja arvates puudub kriminaalasjas riigiprokuröri või tema asetäitja motiveeritud määrus uurimisalluvuse muutmise kohta, seega on toimingud teostanud selles kriminaalasjas ebapädeva eeluurimisasutuse staatusest tulenevalt ka ebapädev uurija ja menetlus on toimunud mittevastavuses menetlusnormidele; 6) kassaator leiab, et ringkonnakohus on jätnud motiveerimata temalt tsiviilhagi väljamõistmise. Pole näidatud tsiviilhagi rahuldamise või mitterahuldamise alused, kohtuotsuses puudub viide seadusele, millele vastavalt on lahendatud tsiviilhagi. Seega ringkonnakohus on rikkunud kriminaalasja lahendamisel KrMK § 274 p-s 9 ning AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ja selle kaudu ka oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.1999. a otsusele nr 3-1-1-38-99 A.G. süüdistusasjas, leiab kassaator, et vastavalt KrMK § 269 lg-tele 1 ja 2 oleks Viru Ringkonnakohus, tehes süüdimõistva otsuse, pidanud otsustama ka tsiviilhagi kogu ulatuses, mitte aga jätma selle osaliselt läbi vaatamata;
7) viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.11.1997. a otsusele 3-1-1-117-97 T.K., E.V. ja A.P. süüdistusasjas leiab kassaator, et ringkonnakohus on vastavalt AKKS § 39 lg 2 p-le 2 ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. R. L. väidab, et riisumine on välistatud, kui ei tegutseta võõra vara arvel isikliku kasusaamise eesmärgil. Arvestades kõiki esitatud argumente jõudis kassaator järeldusele, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus pole seaduslik ega põhjendatud KrMK § 262 lg 1 ja selle läbi ka AKKS § 29 lg 6 kohaselt, kuna see ei vasta nii materiaal- kui ka menetlusõigusliku seaduse nõuetele ja otsuses sisalduvad järeldused pole kooskõlas objektiivses tegelikkuses esinenud faktiliste asjaoludega. Sellest tulenevalt on kassaatori arvates ebaõigelt kohaldatud kriminaalseadust AKKS § 39 lg 2 p 2 mõttes ning rikutud oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.
läbivaatamise nõude rikkumine ja miks ringkonnakohus peab usaldusväärseteks tunnistajate J. T., A. K., J. D., V. K., J. L. eeluurimisel antud ütlusi. Ringkonnakohtu otsuses on ka põhistatud, miks kohus ei pea usaldusväärseks tunnistaja A. Lubergi kohtumenetluses antud ütlusi. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus on tuvastanud R. L. poolt on KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise. Kohtuotsuses viidatakse vaid, et R. L. tegevuses võivad esineda ametiseisundi kuritarvitamise tunnused. Tegemist on kohtu oletusega, mitte õiguslikke tagajärgi kaasatoova järeldusega. Riigikohus märgib, et oletuste tegemine kohtuotsuses on ebakorrektne, kuid nendib, et selline tõdemus pole käsitatavas kriminaalasjas oluline kriminaalmenetluse normide rikkumine, mis tõi või oleks võinud kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtulahendi. Läbivaadatav kriminaalasi on algatatud riigiprokuröri asetäitja Alar Kirsi poolt. Vastavalt KrMK § 104 lgle 2 on riigiprokuröri asetäitjal õigus oma motiveeritud määrusega muuta uurimisalluvust, kui ta seda vajalikuks peab. Kriminaalasja algatamise määrusest nähtub, et kriminaalasi on algatatud Narva Politseiprefektuuri endise prefekti R. L. vastu. Riigikohus nendib, et määrusest ei nähtu, miks riigiprokuröri asetäitja peab vajalikuks eeluurimise läbiviimist kaitsepolitsei poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on aga tegemist asjaoluga, et kui kuriteo toimepanemise kahtlus langeb politseiprefektile, siis Eesti riikluse ja sisejulgeoleku tagamiseks on vajalik ja iseenesest mõistetav kaitsepolitseipoolne eeluurimise läbiviimine. Ekslik on kassaatori väide selles, et ringkonnakohus on jätnud esitatud tsiviilhagi osaliselt läbivaatamata. Ringkonnakohus mõistis R. L. süüdi riisumises raiskamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel advokaadibüroole Heta välja makstud 24 025 kr suuruses summas ja sama summa mõistis välja R. L. politseiprefektuurile tekitatud kahju heastamiseks. Kuriteoepisoodides, milles Narva Linnakohus mõistis R. L. õigeks ja millises osas Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis linnakohtu otsuse jõusse, ringkonnakohus tsiviilhagi põhjendatult läbi ei vaadanud. Vastavalt KrMK § 269 lg-le 3 jätab kohus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel kuriteo koosseisu puudumisel tsiviilhagi läbi vaatamata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.