3-1-1-8-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. veebruaril 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A.J. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi; Ü.S., T.H., R.J. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 3 järgi ning R.P. süüdistuses KrK § 203 lg 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa A.J. ja R.P. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas; süüdimõistetu Ü.S. ja tema kaitsja Nikolai Kõiv; T.H. ja R.J. kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. I Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A.J., Ü.S., T.H. ja R.J. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi selles, et nemad koos ja kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata K-nimelise isikuga tungisid ööl vastu
Kohtualustelt A.J-lt, Ü.S-lt, R.J-lt ja T.H-lt mõisteti solidaarselt välja 18 644 kr L Eriinternaatkooli kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega varastatu maksumuse osas, millest nähtuvalt ei ole tegemist suure varalise kahjuga. Otsuses viidati Asjaõigusseaduse § 29 lg-le 2, mille kohaselt asja harilikuks väärtuseks on selle keskmine müügihind (turuhind) ning asuti seisukohale, et pole alust kahelda AS B poolt antud turuhindade usaldusväärsuses. Kohtukolleegiumi arvates oli maakohus õigustatult lugenud põhjendatuks kohtualuste poolt kahju tekitamise 70 165.60 krooni, kuid samas jätnud põhjendamatult tsiviilmenetluse korras lahendamiseks 23 868 kr väljamõistmise. Prokuröri apellatsioonprotest jäeti rahuldamata. IV Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Protestis taotleb ta Viljandi Maakohtu 5. juuni 1998. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 1998. a otsuste tühistamist kuritegude ebaõige kvalifitseerimise ning sellega seoses kohaldatud karistusmäärade mittevastavusega nende liberaalsuse tõttu ning kriminaalasja saatmist uueks sisuliseks arutamiseks Viljandi Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonprotestis leitakse, et Tartu Ringkonnakohtu otsuses sisalduv järeldus " ei ole alust kahelda AS B poolt antud turuhindade usaldusväärsuses " on oma sisult õige. Samas väidab prokurör, et: "probleemi olemus seoses arvutitehnika vargusega koolist seisneb selles, et peale varguse toimumist on kool esitanud varastatud esemete täieliku loetelu " nimetuse, koguse ja maksumuse, nii nagu need on soetatud ja koolis arvele võetud". Kassaatori arvates ei ole tegemist olukorraga, kus osale varastatud esemetele (arvutitehnikale) peaks väärtuse tuletama 40% amortisatsiooniga ja orienteeruva turuhinnaga. Ringkonnakohus on prokuröri arvates jätnud tähelepanuta apellatsiooniprotestis sisalduva väite, et kuna tegemist on kooli kui riigiasutusega, siis amortisatsiooninorm on kehtestatud vastavalt seadusele. Prokurör märgib, et kohtul ei olnud õigus raamatupidamiskohustuslikule koolile ette dikteerida nende piiratud kasutusega põhivarade amortisatsiooninormi ega tööiga. Kassaator nendib, et vannutatud audiitori arvamuse alusel arvutitehnika maksumuse ümberhindamine on kandnud vaid kohtu eksiteele viimise eesmärki varastatu tegeliku maksumuse vähendamist. Prokurör järeldab, et Viljandi Maakohus on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega kohtualuste kuriteod alusetult ümberkvalifitseerinud KrK § 139 lg 2 ja § 203 lg 1 järgi ning sellega seoses on kohtualuste suhtes kohaldatud ka teo asjaolude ja isikuandmetele mittevastavat, liberaalset karistusmäära. V Kirjalikus vastuväites peab süüdimõistetu Ü.S. kaitsja vandeadvokaat N. Kõiv kassatsioonprotesti põhjendamatuks, mis tuleb jätta rahuldamata. Protestist ei nähtu, millist seadust on kohus rikkunud kuriteo ümberkvalifitseerimisel. Samuti on alusetu viidata kohtuotsuses motiivide puudumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes toetas esitatud kassatsioonprotesti ning kohtualuste kaitsjad, kelle arvamuse kohaselt protest ei kuulu rahuldamisele ja kohtulahendid tuleb jätta muutmata, l e i d i s:
vaidlustanud maakohtus toimunud istungitel kaitsja poolt esitatud audiitorarvamust ja AS B koostatud hindamisakti ega püstitanud küsimust nende dokumentide usaldusväärsusest (kohtuistungi protokoll tl 82 ja tl 150 II kd). Ainukese väitena on apellatsioonprotestis märkus, et tuleks arvestada asjaoluga, et dokumendid esitas kohtualuse kaitsja. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et see märkus on asjakohatu ja ainetu. KrMK § 49 lg 2 kohaselt võivad tõenditena käsitletavaid andmeid esitada omal initsiatiivil kõik menetlusosalised ning asjaolu, et tõendi esitas omal initsiatiivil kaitsja ei muuda seda tõendit mitteusaldusväärseks. Protestides maakohtu lahendi apellatsiooni korras, oli prokuröril võimalus neid tõendeid vaidlustada ringkonnakohtus; vajadusel taotleda spetsialisti kaasamist või isegi ekspertiisi määramist. Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab 16. detsembri 1997. a otsuses Ü.J süüdistusasjas ja 1. septembri 1998. a E.K jt süüdistusasjas väljendatud seisukohta, et võõra vara varguse kvalifitseerimisel tuleb lähtuda varastatud asja väärtusest, milleks on selle harilik väärtus, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti. Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle keskmine müügihind (turuhind). Vastavalt KrMK § 50 lg-le 2 pole aga ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kõigil menetlusosalistel on õigus seaduses sätestatud korras vaidlustada kõiki kohtule esitatud tõendeid. Asjaolu, et prokurör või tsiviilhageja esindaja seda õigust I ja II astme kohtus ei kasutanud, ei anna alust väita, et kohtud on otsuse tegemisel aluseks võtnud mitteusaldusväärsed tõendid ja sellest tulenevalt kohaldanud mittekohaldamisele kuulunud seadust.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.