3-1-1-7-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. jaanuaril 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja E. S. süüdistuses KrK § 188 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa E. S. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatutena KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi olid antud kohtu alla E. S. ja T. E., keda süüdistati selles, et nad alates 1995. a suvest kuni 25. märtsini 1997. a X maakonnas X vallas X külas nõudsid korduvalt E. A. 55000 krooni. Selle nõude mittetäitmise korral ähvardasid nad E. A. talle kuuluva maja maha põletamisega ja nii tema enda kui ka tema poja T. A. tapmisega. E. S. avaldas ajalehes X T. A. nimel kuulutuse E. A. kuuluva maja müügi kohta ilma viimaste teadmata. Jõgeva Maakohtu 18. augusti 1998. a otsusega mõisteti kohtualused eeltoodud süüdistuses õigeks. Maakohus põhjendas E. S. ja T. E. õigeksmõistmist sellega, et kannatanu E. A. on menetluse ajal korduvalt muutnud oma ütlusi kuriteo tehiolude kohta ning seetõttu ei ole need ütlused usaldusväärsed. Tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaks kohtualuste süüd neile inkrimineeritud kuriteos, kogutud ei ole. Jõgeva Maakohtu 18. augusti 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Jõgeva vanemprokuröri kohustetäitja Riina Jõesaar. Apellatsioonprotestis taotleti õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist, E. S. ja T. E. süüditunnistamist KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning neile vabadusekaotusliku karistuse mõistmist tingimuslikult KrK § 47 alusel. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendamatu ning selles sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Maakohus hindas tõendeid ühekülgselt, jättes kõrvale osa kannatanu poolt nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlustest. Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör osaliselt protestist ja taotles kohtualuste süüditunnistamist KrK § 188 järgi. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998. a otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu
Kaitsja leiab ka, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on E. S. ütlustest teinud ebaõige järelduse, et need kinnitavad E. A. ütlusi. Kohtuotsuses ei ole esitatud motiive selle kohta, milles seisnes süüdimõistetute tegevuse ebaseaduslikkus ja milliseid tegusid ning miks peab kohus ähvardamiseks. Motiveerimata on ka E. S. kaks korda raskema karistuse mõistmine kui T. E. T. E. osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. Kohtuistungil toetas E. S. kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused,
leidis: Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada põhjusel, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998. a otsuses E. S. ja T. E. süüditunnistamises puuduvad motiivid ning AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt on see kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. AKKS § 29 lg 4 kohaselt peab ringkonnakohus kohtuotsuse motiveerivas osas fikseerima enda poolt tuvastatud asjaolud, järeldused kaebuse või protesti põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud ja motiivid, millega on kohus ühed või teised tõendid tagasi lükanud. Tühistades Jõgeva Maakohtu otsuse E. S. ja T. E. õigeksmõistmises, jõudis Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtualuste tegevust ei saa vaadelda väljapressimisena ja tunnistas nad süüdi omavolis KrK § 188 järgi. Seejuures on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätnud esitamata motiivid ja tõendid, milledest lähtudes ta tegi järelduse, et süüdimõistetute tegevust ei saa käsitada väljapressimisena; miks on süüdimõistetute tegevus kvalifitseeritud kuriteona KrK § 188 järgi; miks maakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja milles seisnes maakohtu poolt kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine. Samuti ei ole näidatud tõendeid, millede alusel ringkonnakohtu kriminaalkolleegium luges tõendatuks, et T. A. oli süüdimõistetutele võlgu ning viimased olid õigustatud võlga tagasi nõudma. Otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada ka seda, kellelt olid süüdimõistetud õigustatud võlga tagasi nõudma, kas T. A-lt, E. A-lt, neilt mõlemalt või kogu perekonnalt. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest ei nähtu ka motiive, miks süüdimõistetute pöördumine E. A. poole nõudega, et viimane maksaks ära poja võlad, on loetud oma õiguste teostamiseks ebaseaduslikus korras. Veel ei nähtu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest üheselt, kelle suhtes oli toime pandud ja milles seisnes süüdimõistetute poolt vägivalla kasutamisega ja vara hävitamisega ähvardamine. Kui selleks on peetud noa kõri peale panekut ja tule räästasse panemist, siis ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, kas kannatanu pidas võimalikuks nende tegude toimepanemist süüdimõistetute endi poolt, kellegi teise poolt süüdimõistetute initsiatiivil või sõltumata süüdimõistetute käitumisest ja lähtudes vaid praegusest kuritegevuse kõrgest tasemest. Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks veel kord rõhutada, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualused neile inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. jaanuari 1996. a otsust nr 3-1-1-5-96 S. S.-i süüdistusasjas KrK § 1611 järgi ning
Samuti rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium seda, et nii väljapressimise (KrK § 142) kui ka omavoli (KrK § 188) puhul peab ähvarduse sisu igal juhul olema konkreetselt määratletav, seostatav süüdlase tulevase tegevusega ja vaadeldav süüdlase poolt kasutatava vahendina oma eesmärgi saavutamiseks (varalise kasu saamiseks KrK § 142 korral ja oma õiguse teostamiseks KrK § 188 korral). Ähvardamine sellega, et "keegi võib tule räästasse panna" on arvestatav konkreetse ähvardusena üksnes siis, kui kannatanu tajus selle taga süüdistatavate võimalikku käitumist tulevikus kas otseselt või vahendlikult. Hirm, et "arvestades praegust kuritegevuse kõrget taset" võib see ka juhtuda (tule räästasse panemine), ei seondu süüdistatavate võimaliku käitumisega. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada sedagi, kas süüdimõistetud kasutasid ka majamüügi kuulutuse avaldamist surveavaldusena või mitte. Ringkonnakohtu otsuses kirjapandu "" pöördusid kohtualused E. A. poole, et viimane maksaks ära poja võlad ja sellega ei oleks müüki läinud perele kuuluv elamu", räägib pigem süüdimõistetute seadusliku tegevuse poolt. Samas tuleb majamüügi kuulutuse avaldamine iseenesest lugeda õiguslikult tühiseks ning selles ei saa näha võlausaldaja ebaseaduslikku tegevust oma seadusliku õiguse teostamisel. Kui seda aga käsitleda lihtsalt surveavaldusena, siis ei vasta see ühelegi KrK §-des 142 ja 188 toodud koosseisutunnusele. Kuigi T. E. osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud on käesoleva otsusega tuvastatud AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine ka tema osas. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil AKKS § 49 lg 3 alusel õigus käesoleval juhul väljuda kassatsioonkaebuse piiridest ja tühistada ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus ka T. E. osas. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS §-dest 49 lg-st 3, 63 p-st 2, 64 p-st 2 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium
o t s u s t a s:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.