3-1-1-6-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. jaanuaril 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K. K. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1ning § 197 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu K. K., tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Maakohtu 24. septembri 1998. a otsusega tunnistati K. K. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p 1 järgi KrK §-s 39 sätestatut kohaldades vabadusekaotusega neljaks ning KrK § 197 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti vabadusekaotus viieks aastaks. Vastavalt KrK § 47 lg-tes 1 ja 2 sätestatule vabastati ta kolme-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka A. H., A. H. ja R.T. K. K-le karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et kuigi ta oli varem kriminaalkorras karistatud ning pani kuriteo toime katseajal, on tema iseloomustused positiivsed. Tulenevalt sellest, et kohtualune on asunud paranemise teele, leidis kohus, et sellise isiku paigutamine kinnipidamiskohta tooks talle kaasa üksnes füüsilisi kannatusi, mis aga pole kooskõlas karistuse eesmärgiga. Kohus arvestas ka kohtualuse arvamust, et vabaduses olles saab ta kiiremini heastada kannatanule tekitatud materiaalset kahju. Tulenevalt eeltoodust pidaski kohus võimalikuks kohaldada K. K. suhtes KrK §-des 39 ja 47 sätestatut. Apellatsioonprotestis leiti, et Tartu Maakohus on K. K. karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja taotleti kohtualuse karistamist KrK § 141 lg 2 p 1 järgi sanktsioonis ettenähtud karistusmäära piires reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 1998. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 1998. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seetõttu puudub alus selle tühistamiseks. Väites, et tema ei ole tegelikult pannud toime talle inkrimineeritud kuritegusid, vaidlustab K. K. sisuliselt faktiliste asjaolude tuvastatust nii esimese kui ka teise astme kohtu poolt. Piiramatu kassatsiooniõiguse alusel on kooskõlas AKKS § 40 lg-s 1 sätestatuga tõepoolest võimalik vaidlustada ka nende faktiliste asjaolude tuvastatust, millele tuginevalt on ringkonnakohus teinud ühe AKKS § 32 lg-s 3 loetletud lahendi. Kuid vastavalt AKKS § 40 lg-le 3 vaatab Riigikohus ka kõiki piiramatu kassatsiooniõiguse alusel esitatud kaebusi ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See tähendab muuhulgas, et kooskõlas AKKS § 65 lgs 4 sätestatuga, ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades. Seetõttu - nagu on rõhutatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 1997. a otsuses J. J. süüdistusasjas KrK § 204 lg 1 järgi - on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ka piiramatu kassatsiooniõigust kasutades peab kassatsioonkaebuses või protestis olema osutatud AKKS §-le 39 ja peab olema põhjendatud, milles seisnes apellatsioonikohtu poolne õiguserikkumine kriminaalasja menetlemisel. K. K. poolt esitatud kassatsioonkaebuses ei ole osutatud AKKS §-le 39 ega ka mitte sisuliselt märgitud, milles on kassaatori arvates seisnenud õiguserikkumine käsitletava kriminaalasja menetlemisel ringkonnakohtus. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.