3-1-1-102-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. oktoobril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja S. M., P. S., V. S., A. J. ja E. K. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu S. M. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, süüdimõistetu P. S. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch, süüdimõistetu A. J. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, süüdimõistetute V. S. ja E. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Harju Maakohtu 11. veebruari 1998. a otsusega tunnistati S. M., P. S., V. S., A. J. ja E. K. KrK § 751 järgi süüdi selles, et nad ajavahemikus 5.-10. augustini 1995. a terroriseerisid X Vangla kambris nr 122 kambrikaaslast V. L. Kohtualused peksid V. L. korduvalt eesmärgiga allutada teda ebaseaduslikele suhtlemisreeglitele. Sellise tegevusega põhjustati kannatanule kergeid kehavigastusi. Kohtualune S. M. ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Ants Karu taotlesid apellatsioonkaebustes S. M. süüksarvatud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 195 lg 2 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist. Seejuures rõhutati kaitsja kaebuses, et KrK § 751 koosseis eeldab seaduse teksti kohaselt vähemalt kahe kinnipeetava terroriseerimist. Kohtualune P. S. eitas apellatsioonkaebuses täielikult oma süüd V. L. erroriseerimises ning väitis, et pani toime KrK § 188 mõttes omavolina käsitatava kuriteo. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 1998. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
iseloomuga ja selle eesmärkideks oli nii kannatanu allutamine ebaseaduslikule korrale kui ka vangla seadusliku korra laastav mõjustamine. Lisaks kirjeldatule ei nõustu kassaator ringkonnakohtu seisukohaga, nagu eeldaks tegevuse kvalifitseerimine KrK § 751 järgi vähemalt kahe kinnipeetava terroriseerimist. Prokuröri arvates on sellise käsitluse puhul tegemist õigusnormi kitsendava tõlgendamisega, mis pole kooskõlas seadusandja tahte ega kriminaalõiguse põhimõtetega. Prokurör leiab, et kui süüdlase vägivallateod on suunatud kinnipidamisasutuses ebaseadusliku korra loomisele, siis hoolimata terroriseerijate või terroriseeritavate arvust tuleb taoline tegevus kvalifitseerida KrK § 751 järgi. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sialduvat taotlust, kaitsjad taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamata- ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 1998. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kassatsioonprotestis esitatut arvestades peab Riigikohtu kriminaalkolleegium lisaks ringkonnakohtu otsuses esitatud motiividele, vajalikuks märkida järgmist. KrK § 751 teksti kohaselt võib kinnipidamisasutuse tegevuse desorganiseerimise kui kuriteo objektiivne külg seisneda: a. teiste kinnipeetavate või süüdimõistetute terroriseerimises; b. kinnipidamisasutuse administratsiooni esindajale kallaletungimises; c. teiste kinnipetavate või süüdimõistetute terroriseerimise või kinnipidamisasutuse administratsiooni esindajale kallaletungimise eesmärgil grupi organiseerimises; d. teiste kinnipetavate või süüdimõistetute terroriseerimise või kinnipidamisasutuse administratsiooni esindajale kallaletungimise eesmärgil organiseeritud grupi tegevusest aktiivses osavõtus. Kuigi Harju Maakohtu 11. veebruari 1998. a otsusega tuvastatu kohaselt kasutasid S. M., P. S., V. S., A. J. ja E. K. ajavahemikus 5.-10. augustini 1995. a X Vangla kambris nr 122 vägivalda vaid ühe kambrikaaslase V. L. suhtes, kvalifitseeriti kohtualuste käitumine KrK § 751 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses esitatud seisukohaga, et seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada kriminaalvastutuse KrK § 751 terroriseerimise eest vaid juhul, mil terroriseeriti mitut kinnipeetavat või süüdimõistetut. Ei saa nõustuda kasatsioonprotestis väidetuga, et Eesti Vabariigis kriminaalvastutuse küsimuse lahendamisel võiks kõrvale jätta seaduse tekstis eesti keeles ja otseselt ühemõtteliselt kirjapandu ning lähtuda hoopis kas ajaloolisest või võrdlev-keeleteaduslikust tõlgendamisest. Samas, kooskõlas senise kohtupraktikaga peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siinjuures vajalikuks rõhutada, et terroriseerimine KrK § 751 mõttes võib seisneda kinnipeetavate või süüdimõistetute nii füüsilises kui ka psüühilises (näiteks füüsilise vägivalla kasutamisega ähvardamises) mõjustamises. Seega on tegevus kvalifitseeritav KrK § 751 järgi ka siis, kui on tuvastatud, et kinnipidamisasutuse tegevuse desorganiseerimise eesmärgil ühe kinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamine oli käsitatav psüühilise vägivallana ka veel vähemalt ühe kinnipeetava suhtes. Harju Maakohtu 11. veebruari 1998. a otsusega tuvastatu kohaselt kasutasid süüdimõistetud ainult füüsilist vägivalda ja ainult ühe kaaskinnipeetava suhtes. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.