3-1-1-69-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. mail 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Hele-Kai Remmel ning liikmed Harri Salmann ja Triinu Vernik vaatas 19.- 20. mail 1998. a avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Andi Kapi süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 128 järgi; Vahur Haava ja Rainer Sardise süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning P. J. ja M. K. süüdistuses KrK § 1151 lg 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena süüdimõistetu P. J., süüdimõistetu M. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Vallo Sillat, süüdimõistetu Vahur Haava ja tema kaitsja vandeadvokaat Raul Markus, süüdimõistetu Andi Kapi kaitsja vandeadvokaat Märt Leedu ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsusega tunnistati süüdi: Andi Kapp KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati kuueaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest ning KrK § 128 järgi 700 kroonise rahatrahviga; Vahur Haava KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati nelja-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest; Rainer Sardis KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati viieaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest; P. J. KrK § 1151 lg 1 järgi ja karistati kolmeaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest; M. K. KrK § 1151 lg 1 järgi ning karistati kolme aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. A. Kapp, V. Haava ja R. Sardis mõisteti süüdi selles, et nad 12. septembril 1992. a öösel Tallinnas X tee N asuvas kämpingus, eelneval kokkuleppel ja kasutades füüsilist vägivalda, koos vägistasid teadvalt alaealise
A. Kapp mõisteti süüdi ka E. A tapmisega ähvardamises ja nimelt selles, et ta pärast E. A suhtes toimepandud kuritegusid ähvardas kannatanut tapmisega juhul, kui viimane teatab nendest tegudest politseisse. P. J. ja M. K. mõisteti süüdi selles, et nad pärast seda, kui A. Kapi, V. Haava ning R. Sardise poolt oli maha surutud E. A vastupanu ja nende poolt E. A vägistatud, rahuldasid mõlemad oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil. Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a kohtuotsust kassatsiooni korras ei vaidlustatud. Selle kohtuotsuse peale esitas järelvalveprotesti Riigikohtu esimees seoses süüdimõistetutele ilmselt leebete karistuste kohaldamisega. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993. a määrusega jäeti protest rahuldamata. Riigikohtu esimehe poolt korratud järelvalveprotest rahuldati EV Ülemkohtu
presiidiumi 25. augusti 1993. a määrusega. Presiidium leidis, et kohtualustele mõistetud tingimuslik karistus oli ilmselt kerge ja ei vastanud toimepandud kuritegude raskusele. Presiidium tühistas Tallinna Linnakohtu
Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes prokuröri apellatsioonprotesti rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu otsuse kõigi grupis tegutsenud süüdimõistetute tingimisi karistusest vabastamise kohta tühistamata, kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutas, et KrK § 20 lg 1 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Vastavalt KrK §-le 36 peab kohus arvestama karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kuriteo raskus ja laad on esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et vägistamise inkrimineerimine kahe kvalifitseeriva tunnuse tõttu KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise käsitlemine KrK § 1151 lg 1 järgi viitavad alternatiivita vabadusekaotusele, mis on ette nähtud nimetatud sätete sanktsioonides. Kriminaalkoodeksi 5. peatükk, kuhu kuulub KrK § 47, käsitleb karistusest vabastamist. KrK §-s 47 sätestatud karistusest tingimuslik vabastamine on süüdlase suhtes sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse mittekohaldamise võimalus, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. Vaidlustatud kohtuotsustes on kohtud olnud erandlikult leebed ohtliku vägistamisvormi kõigi täideviijate suhtes nende kuriteolise aktiivsuse astmest olenemata. Tallinna Linnakohtus vaadati antud kriminaalasi uuesti läbi ja Tallinna Linnakohtu 29. jaanuari 1998. a otsusega karistati KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdimõistetud A. Kappi kolme aasta ja kahekuulise vabadusekaotusega ning süüdimõistetuna KrK § 128 järgi karistati teda rahatrahviga 500 krooni. KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi mõistetud R. Sardist ja V. Haavat karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. KrK § 1151 lg 1 järgi süüdi mõistetud P. J. ja M. K. karistati viiekuulise vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel vabastati nad karistuse kandmisest tingimisi üheaastase katseajaga. Karistuse mõistmisel juhindus linnakohus KrK § 36 sätetest. Vastutust kergendavaks asjaoluks loeti kõikide kohtualuste puhtsüdamlikku kahetsust, vastutust raskendavaks asjaoluks aga kuriteo toimepanemist alkoholijoobes. Veel arvestas kohus, et enne Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsuse tühistamist oli see pööratud täitmisele ja kohtualused, olles küll karistuse kandmisest vabastatud, kandsid politseiorganite valve all tingimuslikku vabadusekaotust. KrK § 47 sätete kohaldamise motiveerimisel lähtus kohus sellest, et kuriteost on möödunud pikk aeg ja selle aja vältel on süüdlased teinud oma kuritegelikust käitumisest õiged järeldused ning nende oht ühiskonnale on möödas. Linnakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonprotestis palus Tallinna Prokuratuuri abiprokurör Tallinna Linnakohtu 29. jaanuari 1998. a otsus A. Kapile, R. Sardisele, V. Haavale, P. J. ja M. K. mõistetud karistuste osas tühistada ning karistada neid reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Prokurör leidis, et süüdlaste karistamisel ei ole kohus küllaldaselt arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning tähelepanuta on jäetud kuriteoga tekitatud tagajärg. Veel vaidlustas prokurör P. J. poolse kahetsuse leides, et tema suhtes kergendavad asjaolud puuduvad. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
Karistuse kandmise aja alguseks määrati süüdimõistetute vahi alla võtmise päev. Prokuröri apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, võttes täitmiseks Riigikohtu 24. septembri 1996. a otsuses sisalduva ettekirjutuse, arvestas A. Kapile, V. Haavale ja R. Sardisele karistuse mõistmisel KrK § 39 sätete järgi seda, et kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat. A. Kapile karistuse mõistmisel võttis kriminaalkolleegium arvesse tema suuremat aktiivsust kuriteo toimepanemisel. A. Sardise karistamisel arvestas kohus tema ükskõikset suhtumist toimepandusse ning selle eest vastutuse kandmisse. A. Sardisele karistuse mõistmisel võeti kergendava asjaoluna arvesse tema alaealisust kuriteo toimepanemise ajal. Kuigi kannatanu E. A esindaja edastas kohtule kannatanu soovi vabastada karistusest kannatanu ees vabandanud V. Haava, ei pidanud kriminaalkolleegium seda võimalikuks, kuid arvestas seda soovi V. Haavale karistusmäära valikul. Mõistes P. J. ja M. K. vabadusekaotuse alammääras, võttis ringkonnakohus arvesse pika ajavahe möödumist kuriteo toimepanemisest. Mõistes kõigile kohtualustele lühiajalise vabadusekaotuse, arvestas ringkonnakohus süüdlastele antud positiivseid iseloomustusi viimastel aastatel. Samas leidis ringkonnakohus, et kuigi P. J. on vahepeal teises kriminaalasjas kohtu alla antud, ei saa teda lugeda kuriteos süüdiolevaks enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud M. K., A. Kapp ja P. J. ning V. Haava kaitsja vandeadvokaat Raul Markus ja R. Sardise kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman. Kassaatorid paluvad tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 1998. a otsuse ja kohaldada süüdimõistetutele karistuse mõistmisel KrK § 47 sätteid. P. J. vaidlustab veel talle süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni ja palub end süütõendite puudumise tõttu õigeks mõista. M. K. ja A. Kapp paluvad karistuse mõistmisel arvestada toimepandud kuriteo raskust ning laadi, nende positiivseid iseloomustusi ning siirast ja puhtsüdamlikku kahetsust. A. Kapp palub arvestada ka seda, et tema ülalpidamisel on viieliikmeline perekond. V. Haava kaitsja vandeadvokaat R. Markus ja R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikman leiavad, et nende kaitsealuste suhtes on KrK §-s 20 sätestatud karistuse eesmärk saavutatav ka ilma reaalset vabadusekaotuslikku karistust kohaldamata ning süüdlaste suhtes avaldatud ühiskondlik hukkamõist on olnud küllaldane, et teha oma kuritegelikust käitumisest õiged järeldused. Vandeadvokaat R. Markus leiab, et ringkonnakohus on V. Haava suhtes jätnud täitmata Riigikohtu ettekirjutuse karistuste diferentseerimise osas sõltuvalt iga süüdlase osavõtu astmest. Vandeadvokaat A. Glikmann leiab, et KrK § 47 sätete kohaldamine on võimalik iga raskusastmega kuritegude puhul, juhul kui kohus leiab, et reaalse vabadusekaotusliku karistuse ärakandmine pole otstarbekas. Ta on seisukohal, et ringkonnakohtul tulnuks kaaluda, kas Riigikohtu seisukoht KrK § 47 sätete kohaldamatuse kohta oli asjakohane veel poolteist aastat hiljem. Kannatanu E. A esitas Riigikohtule kirjalikud vastuväited kassatsioonkaebustele, milles ta leiab, et kõik kassatsioonkaebused on põhjendamatud, reaalse karistuse kohaldamine on õige ja ta palub jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsuse muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kassaatorite seletused, milles nad toetasid kassatsioonkaebusi ning prokuröri arvamuse, mille kohaselt ringkonnakohtu otsus ei kuulu tühistamisele ja kassatsioonkaebused rahuldamisele, l e i d i s: Kehtivas kriminaalõiguses on sätestatud karistuse mõiste, eesmärk ja karistuse mõistmise alused. KrK § 20 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises ning mis on ühtlasi mõjutusvahendiks nii temale kui teistele isikutele hoidumaks taoliste tegude toimepanemisest. KrK § 36 kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seejuures on kuriteo raskus ja laad esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et toime pandi rasked
kuriteod, mis on kvalifitseeritud KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KrK § 1151 järgi ja mille sanktsioonides on ette nähtud pikaajalised vabadusekaotuslikud karistused. Kriminaalkoodeksi 5. peatükis paiknev KrK § 47 käsitleb karistusest vabastamist. Vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine KrK § 47 mõttes on üldjuhul võimalik vähese raskusastmega kuritegude eest karistuse mõistmisel, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. KrK § 47 kohaldamise kohta on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium analoogsele seisukohale korduvalt, näiteks 22. märtsi 1994. a kohtuotsuses nr. III-1/1-9/94, 7. veebruari 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-5/95, 9. mai 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-31/95, 14. novembri 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-78/95,
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.