3-1-1-54-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. aprillil 1998 a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. A. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa M. A. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu 19. novembri 1997. a otsusega mõisteti M. A. süüdi KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati kuuekuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Lisaks sellele kohustati teda perioodiliselt registreeruma politseiasutuses ning teatama politseiasutusele oma elu- või töökoha muutmisest. M. A. mõisteti süüdi selles, et ta 22. juunil 1997. a koos kriminaalasjas tuvastamata isikuga varastas salaja Stockmani kaubamaja toidukaupade osakonnast toidukaupu kokku 794 kr ja 70 s väärtuses. Vargus jäi lõpule viimata, sest signalisatsiooni käivitumisel pidasid turvatöötajad ta kinni. Esitatud apellatsioonprotestis palus Tallinna prokuröri asetäitja Märt Toming Tallinna Linnakohtu otsuse tühistada M. A.-le mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja kohtualuse isikule. Prokurör põhjendas oma kaebust sellega, et kohus on põhjendamatult lugenud vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse, sest kohtualune võttis õigeks ainult osade talle süüksarvatud kaupade varguse. Veel leidis apellant, et varem neljal korral karistatud isiku suhtes, keda on korduvalt karistatud ka varavastaste kuritegude eest ning karistus on kustumata, ei ole KrK § 47 sätete kohaldamine põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 1998. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
Kriminaalkaristuses väljendub muuhulgas ka riiklik hukkamõistev hinnang süüdimõistetu tegudele. Seetõttu ei saa nõustuda väitega, et KrK § 47 kohaldamist võib vaadelda kui sisuliselt karistamata jätmist. Nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmisel järginud KrK 4. peatüki sätteid, arvestanud nii kuriteo raskust ja laadi kui ka M. A. isikut iseloomustavaid andmeid. Kohtud ei ole millegagi rikkunud ka KrK §-s 47 sätestatut, sest seadusandja ei ole selle paragrahvi kohaldamiseks kohtule mingeid piiranguid kehtestanud. KrK § 47 lg 1 tekstist nähtuvalt annab seadusandja selle paragrahvi kohaldamise või selle kohaldamata jätmise täies mahus kohtu pädevusse, sätestades, et kohus võib seda teha, lähtudes otstarbekusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab siinkohal veelkord, et karistuse mõistmisel tuleb eelkõige lähtuda kuriteo raskusest ja laadist ning alles seejärel muudest andmetest. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 1998. a kohtuotsus M. A. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 14. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.
Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.