3-1-2-1-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. aprillil 1998. a. Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Tõnu Anton, Henn Jõks, Jüri Ilvest, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik vaatas sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul avalikul kohtuistungil 8. aprillil 1998. a teistmise korras läbi kriminaalasja E.T. süüdistuses KrK § 130 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa E.T. kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder, kannatanu V.S.(L). ja kannatanu esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste. Tallinna Linnakohtu 3. aprillil 1997. a otsusega tunnistati E.T. süüdi KrK § 130 järgi ja teda karistati rahatrahviga 220 kr, s.o kümne päevapalgamäära ulatuses. Linnakohus leidis, et kohtualune E.T., nimetades kannatanu V.L. ajalehes avaldatud artiklis "rongaemaks" ja "abielulõhkujaks", s.o kasutades kannatanu iseloomustamiseks avalikus suhtlussituatsioonis solvava ja halvustava tähendusega väljendeid, andis kannatanule väga negatiivse hinnangu, mis sündsusetul viisil alandas kannatanu au ja väärikust. Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu E.T. kaitsja vandeadvokaat I. Teder. Kaitsja taotles linnakohtu otsuse tervikuna tühistamist ja kriminaalasja tagasisaatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuses väideti, et asjas puudub kuriteosündmus; kohtulik uurimine toimus ühekülgselt ja puudulikult; kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele; kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust ja kohaldanud ebaõigelt kriminaalseadust. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E.T. kaitsja vandeadvokaat I. Teder. Kaebuses taotles ta ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja tagastamist uueks arutamiseks ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule, kuna nii linna- kui ka ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Kassatsioonkaebuses kordas kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a otsusega jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et ühiskonnas ei saa olla absoluutseid " piiramatuid põhiõigusi. Sõnavabadust, s.h ka ajakirjanduslikku sõnavabadust kui põhiõigust, võib Põhiseaduse § 45 kohaselt piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 10 lg 2 võidakse sõnavabadust piirata seadusega, muuhulgas ka kõlbluse, kaasinimeste maine ja nende õiguste kaitseks. Kriminaalkolleegium leidis, et Eestis on isikul põhimõtteliselt võimalik oma au kui inimväärikuse ühe aspekti kaitsmiseks taotleda kas tsiviil- või kriminaalõiguslike vahendite kasutamist. Tuginedes TsÜS § 23 lg-le 1 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, asus kriminaalkolleegium seisukohale, et Eestis puudub isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga. Seega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga, on Eestis võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid kriminaalõiguslike vahenditega, taotledes erasüüdistusasja algatamist süüdistuses KrK § 130 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et nii Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsused on seaduslikud ega kuulu tühistamisele. Kummutamaks kassatsioonkaebuses toodut, märkis kohtukolleegium, et alusetu ja otsitud on kassaatori väide, et kohtuliku uurimise esemeks olnud sõnad "rongaema" ja "abielulõhkuja" ei saanud olla V.L. solvavad. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et süüdimõistetu E.T. on neid sõnu
kasutanud kannatanu iseloomustamiseks. Kolleegium ei nõustunud kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kuna nimetatud sõnad ei ole vulgaarsed ega ka ebatsensuursed, siis nende kasutamisel kellegi suhtes ei saa rääkida au ja väärikuse alandamise ebasündsast vormist kui KrK § 130 dispositsiooni obligatoorsest elemendist. Ebasünnis vorm õigusliku kategooriana KrK § 130 mõttes hõlmab mitte üksnes vulgaarsete või ebatsensuursete sõnade kasutamist, vaid ka sisult negatiivsete ja halvustavate piltlike väljendite kasutamist. Nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsuses on eksperdi arvamusele tuginedes põhjendatult asutud seisukohale, et kasutades ajaleheartiklis V.L. suhtes sõnu "rongaema" ja "abielulõhkuja", on süüdimõistetu E.T. kohelnud kannatanut avalikus suhtlussituatsioonis halvustavalt ja seega ebasündsalt. Kriminaalkolleegium märkis, et kassatsioonkaebuses osundatakse põhjendatult kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele esimese astme kohtus, kuid samas aktsepteeris kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et need rikkumised ei ole kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised AKKS § 39 lg-te 3 ja 4 mõttes ja ei saa seetõttu olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Vandeadvokaat I. Teder esitas Riigikohtule teistmisavalduse, milles ta taotleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a, Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a ja Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a otsuste tühistamist ning E.T. süüdistusasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Kohtuotsuste teistmisalusena väidab I. Teder järgmist: "Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 26. augustil 1997. a otsuses väärale seisukohale, et Eestis puudub isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnangutega. Sellisest ebaseaduslikust seisukohast tulenevalt järeldas kriminaalkolleegium vääralt, et juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnangutega, on Eestis võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid kriminaalõiguslike vahenditega - taotledes erasüüdistusasja algatamist süüdistuses KrK § 130 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumile ei olnud teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada oluline asjaolu, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud kohtuotsustes põhimõttelisele seisukohale, et isiku au saab kaitsta ka tsiviilõiguslike vahenditega (vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 27. septembrist 1995. a, kohtuotsus, III-2/1-52/95). Nimetatud oluline asjaolu ilmnes selgelt 1. detsembril 1997. a. Sel kuupäeval Riigikohtu erikogu oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-99-97 asus seisukohale, et juhul, kui au on teotatud vaid väärtushinnanguga, saab isiku au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Seega ilmnes 1. detsembril 1997. a kriminaalasja õigeks lahendamiseks oluline asjaolu, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada. Seega on ilmnenud oluline asjaolu AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt". Lisaks eeltoodule pidas avaldaja vajalikuks osundada kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele ja kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisnes avaldaja arvates selles, et:
teistmisavalduses väidetu on muu oluline asjaolu AKKS § 771 lg 3 p 5 mõttes ja kui on, kas see siis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa uue sisulise otsuse. Avaldaja on esitanud teistmisalusena asjaolu, mille kohaselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumile ei olnud E.T. süüdistusasjas otsuse tegemisel teada, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud 27. septembri 1995. a otsuses nr III 2/1-52/95 põhimõttelisele seisukohale, et isiku au saab kaitsta ka tsiviilõiguslike vahenditega. Nimetatud oluline asjaolu ilmnes selgelt 1. detsembril 1997. a, mil Riigikohtu erikogu asus seisukohale, et kui au on teotatud vaid väärtushinnanguga, saab isiku au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Seega ilmnes avaldaja arvates 1. detsembril 1997. a AKKS §-s 771 lg 3 p 5 sätestatud uus oluline asjaolu, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada. Riigikohtu üldkogu ei nõustu avalduses esitatud arvamusega ja on seisukohal, et AKKS §-s 771 lg 3 p 5 sätestatud "muu olulise asjaolu" all tuleb mõista faktilisi asjaolusid, mitte aga varasemat või hilisemat kohtupraktikat seaduse tõlgendamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. septembri 1995. a otsus ja erikogu 1. detsembri 1997. a otsus ei välista au ja väärikuse kaitset kriminaalõiguslike vahenditega. Au ja väärikuse kriminaalõiguslik kaitse on võimalik seetõttu, et see on expressis verbis sätestatud KrK §-s 130. Seega on esitatud teistmisavaldus põhjendamatu teistmisaluse puudumise tõttu ja kuulub rahuldamata jätmisele. Teistmisavalduse ülejäänud argumendid käsitavad kriminaalseaduse väidetavat ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist E.T. kriminaalasja lahendamisel. Avalduse need väited ei kuulu läbivaatamisele teistmismenetluses. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 65 lg 3 ja 77 5 lg 1, 3 ja 6, Riigikohtu üldkogu o t s u s t a s: Jätta teistmisavaldus rahuldamata. Riigikohtu üldkogu otsus jõustub 9. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.
Eesistuja: Rait Maruste Liikmed: Tõnu Anton, Jaano Odar, Henn Jõks, Jüri Põld, Jüri Ilvest, Hele-Kai Remmel, Lea Kalm, Jüri Rätsep, Eerik Kergandberg, Harri Salmann, Ants Kull, Peeter Vaher, Lea Laarmaa, Triinu Vernik, Jaak Luik
Eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse juurde 9. aprillist 1998.a. Riigikohtu üldkogu otsusega mitte menetleda teistmisavaldust sisuliselt, vaid lükata see tagasi protsessuaalsetel põhjusel ei saa nõustuda. Seda nii teistmisaluste tõlgendamise, kriminaalmenetluse ja -õiguse teooria kui ka vaidlusaluse probleemi käsitlemise riigi- ja rahvusvahelisõigusliku käsitluse seisukohast.
I. Teistmisaluse tõlgendamine. Teistmise mõiste ja alused on esitatud AKKS § 77 `lg 1 p 5, mis sätestab teistmisalusena: ,,kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaolu ilmnemine, mis ei olnud kohtule teistitavas kriminaalasjas otsuse või määruse tegemisel teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kas õigeksmõistva kohtuotsuse või kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise." Leian, et võtmesõna selles aluste määratluses on sõna ,,kogumis". Seda kogumit põhjendan järgmisega: Leian, et vaadeldaval juhtumil esinevad teistmist võimaldavad alused AKKS § 77`lg 3 p 4 mõttes. Seadust tuleb tõlgendada mitte kitsalt, ainult antud normi ja akti sees, vaid kontekstis kogu õigusega, sh kontekstis Põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse ning õiguse, sh õigusemõistmise üldpõhimõtetega ja seostatult probleemi sisuga. Riigikohus on oma staatuselt ja missioonilt kohustatud hindama õigust ja kohtu ette tõstatatud probleemi sisuliselt ja laias kontekstis. Antud juhul on aga Riigikohus võtnud formaalse ja probleemi olemusest möödavaatava positsiooni. Selline lähenemisviis ei ole kooskõlas Riigikohtu kui kassatsiooni- ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu põhiseadusliku staatusega. Küsimus, kas antud juhul teistmisalus on või ei, pole pelgalt formaalne menetluslik küsimus. Kõik asjaosalised, sealhulgas ka Riigikohus teab, et probleemi taust on tunduvalt üldisem ja põhimõttelisem ning see on kujunenud esimese astme ja teise astme kohtu vigadest ning ka Riigikohtu enda varasemate otsustuste pinnalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997.a. otsuse võimaliku revideerimise kohtuvigade parandamise korras blokeeris sama kolleegiumi täiskoosseis oma 16. detsembri 1997. a. otsuses H.K. süüdistusasjas, kus asuti seisukohale, et kui kriminaalasi on juba kassatsiooni korras lahendatud, siis vastavalt AKKS §-le 65, ei kuulu Riigikohtu otsus enam edasikaebamisele, mis tähendab, et kohtuvigade parandamist ei saa taotleda kassatsioonimenetluse tulemusena tehtud kohtuotsustes. Selle otsustuse loogiline järelm oli, et E.T. kaitsja I.Tederi kohtuvigade parandamise avaldus 2. jaanuarist 1998. a. ei saanud loakogust menetlusluba. Olen veendunud, et kui küsimuse all on põhiõigused ja vabadused (antud juhul sõnavabadus, eraelu puutumatus, au ja väärikus, õigus ausale ja seaduslikule õigusemõistmisele) ning kohus on nende üle otsustamisel teinud ilmseid vigu ning see on kohtule teada, siis on kohtu olemuslik ülesanne püüda leida teed seaduslikkuse ja õigluse taastamiseks. Kohus, veel enam Riigikohus, peab menetlusnorme püüdma tõlgendada selliselt, et võimalikud vead parandada. Kohus ei saa menetlusseadust tõlgendada selliselt, et seda mitte teha. Ehk teisisõnu otsida põhjust (-si), miks seda mitte teha, miks eksimusi mitte parandada. Leian, et viimane lähenemisviis ei ole õigusemõistmise olemusliku missiooni ja Riigikohtu põhiseadusliku rolliga kooskõlas ning on lähedane õigusemõistmisest keeldumisele. Osundan, et Põhiseaduse § 14 seab kohtule õiguste ja vabaduste kaitse kohustuse. Eriti käib see Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu kohta. Õiguste ja vabaduste kaitsele sisulise lähenemise ja nende kaitse prioriteetsuse printsiipi, so sisu eelistamist vormile, kasutab näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu tegevust reguleeriv EIÕK Protokolli nr 11 art. 37 p. 2 näiteks sätestab, et ,,Kohus võib taastada avalduse menetlusnimistus, kui ta peab seda asjaoludest tulenevalt õigustatuks". Riigikohus oleks pidanud endale esitama küsimusi veel ka sellest aspektist, kas asja sisulisele läbivaatamisele mitteorienteeruv lähenemisviis on ikka õigustatud olukorras, kus:
Oluliste menetlusnormide eiramine ei saa olla aluseks põhjendatud ja seaduslikule õigusi ja vabadusi piiravale kohtuotsusele. See tuleneb otseselt ka kriminaalkolleegiumi enda varasematest lahenditest. Nii on kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a. otsus sisuliselt vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega 30. maist 1995 a. A.H. kriminaalasjas; kriminaalkolleegiumi otsusega 17. juunist 1997. a. M.M. süüdistusasjas; kriminaalkolleegiumi otsusega 4. veebruarist 1997. a D.Z. kriminaalasjas; tsiviilkolleegiumi
juurdleja, uurija, prokurör ja kohus". Eksperdiks saab ekspertiisiteooria üldtunnustatud seisukoha järgi olla ainult füüsiline isik, mitte asutus. Eeltoodule on juhtinud tähelepanu taotluses v.adv. I. Teder (tl 48-49), kes taotles kordusekspertiisi, kuna ekspertiisi määramisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Kohtu määrusega 30. 10. 96.a. on taotlus rahuldatud, aga motiivil, et ekspert on jäänud hoiatamata. Järjekordselt määratakse eksperdiks juriidiline isik. Sellele järgneb ekspertiisiakt 18. novembrist nr. 6-3/173, mille on koostanud Tiiu Erelt. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, kes ja millisel alustel määras kordusekspertiisi läbiviijaks Tiiu Erelti. Kordusekspertiis on läbi viidud vastuolus KrMK § 59 lg 8 sätestatule, mille kohaselt eksperdi põhjendamatu arvamuse puhul või kahtluse korral selle õigsuses võib määrata kordusekspertiisi, tehes selle ülesandeks teisele eksperdile või teistele ekspertidele. Nimetatule juhtis tähelepanu kaitsja (tl. 6869) ja taotles kordusekspertiisi, mis oleks määratud kooskõlas menetlusseadusega. Kohus vastas, et tegemist on täiendekspertiisiga, mitte kordusekspertiisiga. Kordusekspertiisi määramist ei pidanud kohus vajalikuks ja seega võib järeldada, et kaitsja taotlus jäeti rahuldamata, olgugi, et protokollist see üheselt ei kajastu (tl 82 pl). Vastavalt KrMK §-le 223 lg 1 peab ekspertiisi määramise (seega ka mittemääramise) määrus olema motiveeritud ja tehtud nõupidamisetoas ning vormistatud eraldi dokumendina, millele on alla kirjutanud kogu kohtu koosseis. Sellist määrust kriminaalasjas ei ole ja tegemist on menetluseseaduse rikkumisega. On selge, et ekspertiisi määramisel on rikutud menetlusnorme ja seetõttu ei saa KrMK § 48 lg 1 alusel ning juhindudes kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsusest ja üldkogu 22. jaanuari 1998. a otsusest M.M. süüdistusasjas eksperdi arvamust käsitleda kohtukõlbliku tõendina. Ekspertiisi määramisel kriminaalmenetlusnormide rikkumist on tunnistanud oma otsuses ka ringkonnakohus (tl 114). Linnakohus on menetlusnorme rikkudes saadud eksperthinnangu võtnud aluseks E.T. süüdimõistmisel. Menetlusseadusega vastuolus saadud eksperthinnang on Riigikohtu poolt aktsepteeritud kui tõend, millel põhineb süüdimõistev otsus. Selline seisukoht on otseses vastuolus Riigikohtu varasemate lahenditega. Eeltoodust nähtub, et Riigikohus on käsitanud sarnaseid olukordi erinevalt. Seda, mida eelmistel juhtudel on peetud veaks, antud juhtumil veaks peetud ei ole. Selline lähenemisviis ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise ja seaduse ees võrdsuse põhimõttega, mille kohaselt sarnaseid situatsioone tuleb kohelda/käsitada võrdselt. Selle, Põhiseaduse ja õiguse üldprintsiibi järgimise kindlustamine on just riigi kõrgema kohtu esmaülesanne. Riigikohus, sh kriminaalkolleegium, ei vaata kohtulahendeid läbi revisjoni printsiibil. Seetõttu on tõenäoline kohtuvigade esinemine ka nendes kohtulahendites, mida on juba kassatsiooni korras läbi vaadatud. Teiseks võib probleemiks olla ka see, kui Riigikohtu kolmeliikmeline kolleegium ise rikub asja läbivaatamisel seadust. Kui ükski kolleegiumi liikmetest ei nõua asja läbivaatamisele andmist kolleegiumi kogu koosseisule, siis võib tekkida olukord, mil kolmeliikmeline koosseis teeb kohtulahendi, mis on vastuolus nii sama kolleegiumi kui ka mõne teise kolleegiumi varasemate lahenditega. Antud asjas nii juhtunud ongi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 1997. a otsus, millega välistati kohtuvigade parandamine kriminaalasjas, mida on juba kassatsiooni korras lahendatud, võtab menetlusosalistel praktiliselt võimaluse vigaste kohtulahendite parandamiseks. Nimetatud otsus, sisult enda ilmeksimatuks kuulutamise otsus, annab põhimõtteliselt kahele inimesele 17st voli kõigi nimel tsementeerida tehtud otsus ja teha see siduvaks kogu Riigikohtule. See ei ole õiguse ühetaolise kohaldamise printsiibi kindlustamise ning Riigikohtu kollegiaalsuse töökorra põhimõttega kooskõlas. Taoline olukord avab tee sellele, et Riigikohtu erinevad kolleegiumid võivad samaaegselt ühes probleemis teha risti vastupidiseid otsuseid, mis mõlemad on tehtud Riigikohtu nimel. Samaaegsus on võimalik mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt, sest väljakujunenud töökorrast tulenevalt töötavad kolleegiumid autonoomselt. Ja isegi kui ollakse informeeritud lahendamisel olevatest probleemidest, ei kohusta miski, kui seda ei taheta, jurisdiktsiooni otsust tegemata üle anda üldkogule. Põhimõttelistes küsimustes jurisdiktsiooni üleandmine kohtu plenaaristungile on üldtunnustatud õigusemõistmise printsiip ning seda oleks pidanud tegema kolleegium. Kuna aga kolleegium seda ei teinud, siis olnuks üldkogu kohus anda oma juhised taoliseks puhuks. Seega leian, et õiguse ühetaolise kohaldamise huvides ja Riigikohtule Põhiseadusega antud staatusest lähtuvalt peab Riigikohtu kolleegium, juhul kui vaidlusalune probleem seondub Põhiseaduse mõne keskse mõiste või rahvusvahelise õiguse tõlgendamise ja kohaldamise või õiguse ja õigusemõistmise üldküsimusega, asjas otsust tegemata andma jurisdiktsiooni üle Riigikohtu üldkogule. Erikogu süsteem ei ole lahendus, sest ta toimib ,,tagantjärele" (ex post facto), situatsioonis, kus otsus on juba tehtud ning ollakse fakti ees kuidas olukorrast välja tulla. See aga on nii psühholoogiliselt kui ka õiguse tõlgendamise ja rakendamise seisukohalt tunduvalt komplitseeritum.
III. Materiaalõiguse kohaldamise küsitav õiguspärasus. Kriminaalkoodeksi § 130 kvalifitseerivaks tunnuseks on ebasünnis vorm. Seega peab kohus teo inkrimineerimiseks täpselt avama selle, milles seisneb inkrimineeritava teo puhul ebasünnis vorm. Ka eeldab see koosseis otsest tahtlust. Ka see peab olema selgelt määratletud. Kui mitte varem, siis vähemalt kassatsioonkohtu lahendist peaks nähtuma, milles seisneb antud juhul kvalifitseerimise kesksete kategooriate - ebasündsa vormi ja otsese tahtluse sisu ja tunnused. Kahjuks ei ole võimalik leida seda ühestki vaidlustatud lahendist. Taoline lähenemismeetod meenutab objektiivset süüksarvamist ning peaks olema demokraatlikus õigusriigis välistatud. IV. Menetlemisevajadus põhistatus lähtuvalt Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu staatusest (PS § 149 lg 3) ning kohtuvõimu põhiseadusliku kohustatusega kaitsta õigusi ja vabadusi (PS § 14). Mõisted "sõnavabadus", "avaliku elu tegelane", "eraelu puutumatus", "au ja väärikus" on oma olemuselt konstitutsioonilised kategooriad ja vajavad seepärast mitte ainult kriminaalõiguslikku, vaid ka vastavat põhiseaduslikku sisustamist ja hinnangut. Põhiseaduse § 149 lg 3 kohaselt on Riigikohus in corpore , mitte ainult selle põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks. Põhiseaduse §-dest 14 ja 149 lg 3 tuleneb, et Riigikohtu kohustatus ka ilma sellekohase taotluseta hinnata ja kaitsta õigusi ja vabadusi ning hinnata kaasust Põhiseaduse kategooriate valguses. Täiesti möödapääsmatu on see aga siis, kui selline küsimus on Põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse seisukohast menetlusosalise poolt kohtu ette püstitatud. Olen arvamusel, et kohtud on läbi kogu menetluse lähenenud asjale ainult ühe poole (kannatanu) argumentidest lähtuvalt ning on sel viisil eiranud auditur et altera partem põhimõtet. Ebaõnnestunud lahendi üheks oluliseks lätteks on vaidlusaluse probleemi olemuse ebatäpne määratlemine. Leian, et au ja väärikuse, solvamise ja laimuga seonduvate vaidluste lahendamisel peab kõigepealt selgitama, kas tegu on eraisikute vahelise suhte ja vaidlusega või on tegu avaliku elu tegelasi puudutavate väidete ja sellest tekkinud vaidlusega. See on oluline, sest õiguslike kaitsevahendite spekter, riigivõimu (kohtu) osa selle lahendamisel ja lahendi järelmid on sellest johtuvalt oluliselt erinevad. Sellega seoses pean vajalikuks osundada järgmist: Eesti Vabariigile on siduv Euroopa inimõiguste konventsioon ning Eesti on tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevust konventsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel ning selle jurisdiktsiooni kohustuslikkust (art. 46). Põhiseaduse § 123 lg 2 kohaselt kohaldatakse juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, välislepingu sätteid. Nendele argumentidele on viidanud korduvalt E.Tammeri kaitsja ning ta tegi seda ka üldkogu istungil. Kõigepealt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis otseselt ekslik ja asjasse mittepuutuv viide Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile. Kolleegium on ebatäpselt tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohta, väites, et ajakirjaniku väärtushinnangust solvatud inimese pöördumine siseriikliku kohtu poole selle väärtushinnangu tõestamiseks kujutab endast EIÕK art. 10 sätestatud sõnavabaduse rikkumist. Selliselt antud seiskohta ei ole võimalik mõista. Au ja väärikuse asjades eristatakse kahte kategooriat vaidlusi, mis eeldavad erinevaid standardeid nende lahendamisel. Juhul, kui au ja väärikuse võimaliku alandamise objektiks on eraisik, on inimväärikuse kaitse standardid kõrgemad. Juhul aga kui arvamuse objektiks on avaliku elu tegelane on kaitsestandardid madalamad. Tuleneb see asjaolust, et avaliku elu tegelasel on ise end seadnud või ta taotleb ühiskonnas otsusetegija või arvamusekujundaja rolli ning seetõttu peab pluralistliku demokraatia (Põhiseaduse printsiip PS § 1 järgi) toimimiseks taluma ka marginaalseid hinnanguid ja arvamusi, sealhulgas ka enda isiku kohta. Vastasel korral ei saaks sõnavabadus ja demokraatia vabalt toimida ning arvamusevabadus võib saada ahistatud hirmust olla karistatud. Ausasse avalikku arutellu astuja ei pea kartma, et tema vastu võidakse õigusliku repressiooni rakendada. Sõnavabaduse piiramine repressiooniähvardusel toob kaasa "jahutava efekti", mis pärsib ideede ja arvamuste vaba leviku. EIÕK 10. artikli kohaldamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus kujundanud rikkaliku pretsedendiõiguse, mis peaks olema otsejuhiseks ka Eesti kohtutele. Näiteks Lingeni asjas Austria vastu selgitas kohus 1986.a juulis nende põhimõtete ulatust pressiga seoses:""Kuigi press ei tohi üle astuda piiridest, mis on inter alia seatud "kaasinimeste reputatsiooni kaitseks", on tal siiski kohustus levitada teavet ja ideid poliitiliste küsimuste kohta täpselt samavõrd kui muude üldist huvi pakkuvate küsimuste kohta. Asi pole ainult selles, et pressil on ülesanne levitada teavet ja
ideid, vaid ka selles, et üldsusel on õigus neid saada". Selles asjas tuvastas kohus artikli 10 rikkumise. Kaasuse sisuks oli juhtum, kus avaldajale määrati trahv selle eest, et ta oli ajaleheartiklis ühte poliitikut laimanud (Austria kriminaalseadustiku § 111). Leiti, et see kujutas endast põhjendamatut sekkumist artikliga 10 garanteeritud sõnavabadusse. Taanit puudutavas Barfodi asjas leidis kohus 1989.a veebruaris, et "väga oluline on, et kriminaal-või muude sanktsioonide ähvardusega ei võetaks üldsuse esindajailt julgust avaldada oma arvamust üldist huvi pakkuvates küsimustes". Austriat puudutavas Oberschlicki asjas, mille algatas avaldaja vastu üks austria poliitik ja mille tulemusena avaldaja süüdi mõisteti, jõudis kohus 1991.a mais otsusele, et tegemist oli artikli 10 rikkumisega. Selles laimusüüdistusasjas leidis kohus, et tegemist oli artikli 10 rikkumisega sellel alusel, et sekkumine ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik, sest avaldaja väited kujutasid endast väärtuselisi hinnanguid. Castells"i lahendis 1992.a aprillis sedastas kohus artikli 10 rikkumise. Avaldaja - baski sõjaväelane ja Hispaania parlamendiliige mõisteti süüdi valitsuse solvamise eest artikli avaldamisega, milles ta süüdistas valitsust selles, et too toetab või saalib relvastatud gruppide rünnakuid baskidele. Selles asjas täheldas kohus järgmist: "Ei tohi unustada pressi väljapaistvat rolli õigusriigis. (") Pressivabadus on avalikkusele üks parimaid võimalusi oma poliitiliste liidrite ideid ja hoiakuid teada saada ja nende suhtes oma arvamust kujundada. See annab iseäranis poliitikutele võimaluse üldsusele erilist huvi pakkuvate küsimuste üle mõtiskleda ja oma kommentaare esitada; seeläbi võimaldab pressivabadus igaühel osaleda vabas poliitilises väitluses, mis iseenesest on demokraatliku ühiskonna väga oluline osa." Handyside"i asjas Ühendkuningriikide vastu leidis Kohus 1976. a. detsembris, et: "Sõnavabadus kujutab endast üht ühiskonna olulisimat alust, üht põhitingimustest selle ühiskonna progressiks ja iga inimese arenguks. Vastavalt artikli 10 paragrahvile 2 ei puuduta see mitte üksnes niisugust "informatsiooni" ja "ideid", millesse suhtutakse soosivalt või mida loetakse mittesolvavateks või erapooletuteks, vaid ka niisugust informatsiooni ja ideid, mis solvavad, "okeerivad või häirivad riiki või selle elanikkonna mistahes sektorit. Niisuguseid nõudeid seavad pluralism, tolerantsus ja sallivus, ilma milleta demokraatlikku ühiskonda ei ole olemas". Tulenevalt rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusest, kui apellant on tõstatanud ükskõik millise Eesti kohtu ees küsimuse siseriikliku õiguse ja selle kohaldamispraktika vastavusest Euroopa inimõiguste konventsioonile ja selle kohaldamispraktikale (case law), siis ei või kohus neid argumente ignoreerida. Ta peab need kaalumisele võtma. Ja kui ta ka ei nõustugi nendega, siis saab ta need arvestamata jätta motiveeritult. EÕIK art. 10 p 1 määratleb, et igaühel on õigus sõnavabadusele. Sedasama kinnitab ka Eesti Vabariigi põhiseadus. See õigus kätkeb endas vabadust oma arvamusele ja õigust levitada mõtteid ja informatsiooni "ilma võimude sekkumiseta". Osundus "ilma võimude sekkumiseta" viitab sõnavabaduse kasutamisest paratamatult sugenevate vaidluste lahendamise era- ehk tsiviilõiguslikule korrale. Teine määrav tegur on üldine ehk avalik huvi. Iga kord kui on tegemist asjaga ehk olukorraga (näiteks avaliku elu tegelase omadused), mis puudutab inimesi üldse, nii et neil võib olla põhjendatud huvi või mure selle suhtes, mis toimub või mis võib nende või teistega juhtuda, on tegemist üldist huvi pakkuva asjaga. Ning selles suhtes on igaühel õigus avaldava oma arvamust. Avaliku elu tegelase eraelu võib pakkuda üldist huvi sel määral, mil määral sellest sõltub tema sobivus avalikku, teiste inimeste elu mõjustavasse ametisse või üldiste otsustuste kujundajaks. Kes on avaliku elu tegelane, on fakti ja konteksti küsimus. Inimene, kes on avaliku elu tegelaseks vallas, ei pruugi seda olla riigi ulatuses. Üks tunnustatud kriteerium selle määratlemiseks on isiku soov ja sammud enda esitlemisel avalikkusele ja avalikus elus osalemiseks. Tema soov osaleda üldiste asjade otsustamisel ja arvamuste kujundamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1997. a. otsuses P.K. hagis AS C vastu leidis kolleegium, et avaliku elu tegelane on end ise seadnud üldsuse erilise tähelepanu alla. Täpselt sedasama on teinud ka V.L-S. oma kunagise ametikoha järgi (peaministri nõunik), eriti aga oma eraelu puudutava memuaarse sisuga kirjutise massitiraazis avaldamisega. Kui ajakirjanik seejärel kasutab V.L. enda poolt avalikkuse ees endale esitatud retoorilist küsimust intervjuus, siis sellise toimimisviisi antud õiguslik hinnang - teo kuriteoks pidamine ja ajakirjaniku kriminaalkorras karistamine - on ilmselt ebaproportsionaalne võimaliku rikkumise sisule. Õigusemõistmine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Üks selline keskne põhimõte on, et reaktsioon õiguserikkumisele peab olema
proportsionaalne rikkumise ohtlikkusele ja kaalule. Leian, et antud juhul on reaktsioon kriminaalrepressiooni näol selgelt ebaadekvaatne (-proportsionaalne). Vaadeldavas kaasuses on konfliktis 2 olulist väärtust - sõnavabadus ja eraelu puutumatus ning au ja väärikus. Põhiväärtuste kollisiooni korral ei saa alternatiivselt ohverdada ühte (antud juhul sõnavabadust) ning kaitsta ainult teist. Tuleb leida tasakaalustatud lahendus, mis võimaldab võimalikult väikse kahjuga säilitada ja kaitsta mõlemat. Riigikohtu üldkogu otsuses argumenteeritakse seda, et isikul on õigus lisaks tsiviilõiguslikele kaitsevahenditele kasutada oma au ja väärikuse kaitseks ka kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid. Loomulikult on inimesel, niikaua kui see erasüüdistuse säte seaduses eksisteerib, selle kohaldamist taotleda ning seda ei saa keegi talle keelata. Probleemi raskuspunkt pole ju aga selles, vaid kohtu reaktsioonis ja selle teostamise meetodis. Inimese õigus taotleda nn kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid ei tähenda automaatselt seda, et kannatanu taotlus on kohtule siduv ja kohus peabki pimesi talitama nii nagu kannatanu taotlenud on. Toimimisviis, kus kohus ise algatab kriminaalasja, ise kogub tõendid ja ise mõistab süüdi on sellises tundlikus valdkonnas kasutatuna sügavalt küsitav. Rait Maruste
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.