3-1-1-45-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. märtsil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. B. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11 järgi. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. E. B. anti 1. oktoobril 1996. a kohtu alla süüdistatuna KrK § 143 lg 3 p 1 järgi. Tartu Linnakohtu 13. novembri 1997. a otsusega kvalifitseeriti E. B. kuritegu ümber KrK § 143 lg 2 p 11 järgi põhjendusega, et alates 24. aprillist 1996. a on KrK § 143 lg 3 p 1 kehtetu. E. B. karistati vabadusekaotusega üheks aastaks, kuid vastavalt KrK § 47 lg-le 1 vabastati ta tingimuslikult kolmeaastase katseajaga karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega rahuldati ka kannatanu M. K. tsiviilhagi E. B. vastu 214 000 krooni nõudes. E. B. tunnistati KrK § 143 lg 2 p 11 järgi süüdi selles, et ta 18. augustil 1993. a, sõlmides M. K.-ga laenulepingu, pettis temalt välja 214 000 krooni, lubades selle summa investeerida AS-i N. S. ja tagada M. K.-le kasumina iga päeva eest 0,7 protsenti investeeritavast summast. Tegelikult E. B. ei investeerinud kõnealust summat AS-i N. S. , vaid omastas selle, tekitades M. K.-le suure varalise kahju. Apellatsioonkaebuses taotles E. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Olev Kuklase Tartu Linnakohtu
leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele. E. B. andmine 1. oktoobril 1996. a kohtu alla süüdistatuna KrK § 143 lg 3 p 1 järgi on käsitatav KrMK § 189 p-s 6 sätestatu rikkumisena, kuid siiski mitte AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. Samuti ei ole antud juhul tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes, sest see rikkumine ei takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset kohtulikku uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. KrK § 143 lg-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu see on kuriteokoosseisu, milles süüdistatuna E. B. kohtu alla anti, mitte ei dekriminaliseeritud 24. aprillil 1996. a, vaid see paigutati seadustehnilise korrigeerimise tulemina KrK § 143 teise lõikesse, kergendades samas selle kuriteokoosseisu eest süüdimõistmisel võimalikku sanktsiooni. Seega, asendades E. B. süüdistuse KrK § 143 lg 3 p 1 järgi süüdistusega KrK § 143 lg 2 p 11 järgi, toimis Tartu Linnakohus kooskõlas KrMK § 215 lg-s 4 sätestatuga. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a otsuses sisalduvate põhjendustega selle kohta, et E. B. tahtlus M. K.-ga laenulepingu sõlmimisel ei olnud suunatud mitte tsiviilõigusliku vahekorra loomisele vaid pettuse teel võõra vara saamisele ja on seetõttu kriminaalõiguslikult õigesti ning põhjendatult kvalifitseeritud kelmusena. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.