3-1-1-33-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. märtsil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja
S. O. ja M. O. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kriminaalasja läbivaatamisest osa V. I. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, S. O. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. kohtu alla süüdistatuna järgmises.
Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1997. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu otsus ning tehti uus otsus. V. I. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest teda karistati 6-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. E. K. tunnistati süüdi KrK 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5 aastase vabadusekaotusega ning KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi, mille eest teda karistati 6 aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. J. K., A. K., S. O. ning M. O. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest neid kõiki karistati 5-aasta ja 3-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest neid kõiki karistati 6-aasta ja 3-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti neile kõikidele lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 8 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. A. K.-le liideti KrK § 41 alusel osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1997. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kannatanu S. M., süüdimõistetud V. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kooga, E. K. ja tema kaitsja Svetlana Paruhhina, J. K. ja A. K. ning nende kaitsja vandeadvokaat A. Umur" adjants, S. O. ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski ning M. O. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov. Kõik süüdimõistetud ja nende kaitsjad taotlevad Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, kriminaalmenetluse seaduse rikkumise ja kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse tõttu ning leiavad, et mõistetud karistused ei vasta süüdlaste isikutele. Vandeadvokaat A. Jaroslavski ja vandeadvokaadi vanemabi S. Belov oma kassatsioonkaebustes leiavad, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rikkus kriminaalmenetluse norme sellega, et vastuolus KrMK § 278 lg 1 sätetega kuulutati kohtuotsus ainult kahe kriminaalkolleegiumi liikme juuresolekul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsusega Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
§ 41 alusel liideti A. K.-le mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle viis aastat ja kaks kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium tugines oma otsuse tegemisel muuhulgas kannatanu poolt kohtueelse menetluse käigus antud üksikasjalikele ja teiste tõenditega haakuvatele ütlustele kuriteo tehiolude kohta. Veel leidis ringkonnakohus, et kohtualuste käitumises puudus röövimise koosseis ning kvalifitseeris nende käitumise väljapressimisena KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi. Ringkonnakohus luges tõendatuks kannatanu elule ohtliku vägivalla kasutamise ning talle kuriteoga suure varalise kahju tekitamise. Kohtualustele karistuste mõistmisel arvestas kohus kuriteo raskust ja laadi, nende osavõtu astet ning nende isikuid iseloomustavaid andmeid. Kõikide kohtualuste puhul võttis kohus raskendava asjaoluna arvesse kuriteo toimepanemise alkoholijoobes, kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kannatanu S. M.; süüdimõistetud V. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga; E. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban; J. K., A. K. ja nende kaitsja vandeadvokaat A. Umur"adjants; S. O. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ning M. O. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov. Oma kassatsioonkaebuses kinnitab S. M., et A. K. pole tema suhtes kuritegu toime pannud ning samas palub kõikide süüdimõistetute karistuste kergendamist. Kannatanu on seisukohal, et süüdimõistetud tuleb karistuste kandmisest tingimisi vabastada ja anda neile võimalus õiguskuulekale elule tagasipöördumiseks. Kõik süüdimõistetud kinnitavad, et pole neile inkrimineeritud kuritegu toime pannud ning taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. M. O., S. O. ja E. Kovaljov leiavad samuti, et isegi kui lugeda tõendatuks S. M.ult 5000 USD väljapressimine, siis pole see toimunud tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega ning kannatanule pole põhjustatud suurt varalist kahju. Kaitsjad leiavad, et kuriteo kvalifitseerimine KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi on põhjendamatu ning uute karistuste mõistmisel on jäetud täitmata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsuse kohustuslik ettekirjutus karistuste individualiseerimise kohta. Kõik kassaatorid taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära vandeadvokaadid K. Kooga ning A. Jaroslavski, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ja prokuröri, kes taotles jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, leidis: ViruRingkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a kohtuotsuses on hinnatud kõiki esitatud tõendeid, järgides KrMK § 50 sätteid ning motiveeritud, miks kohus rajab otsuse süüstavatele tõenditele ja jätab kõrvale kohtualuste ebajärjekindlad ütlused. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks kriminaalasja menetlemisel rikkunud menetlusnorme. Kriminaalasja materjalide kohaselt peksti kannatanut väljapressimise käigus rusikate ja jalgadega ning kohtumeditsiini eksperdi arvamusega on tuvastatud, et kannatanule tekitati kerged kehavigastused, muuhulgas ka peaaju põrutus. Ringkonnakohus on selliste vigastuste tekitamist õigesti hinnanud kui tervisele ohtliku vägivalla kasutamist. Seega on kassatsioonides esitatud väited, nagu poleks süüdimõistetute poolt väljapressimiseks rakendatud vägivald ohtlik elule või tervisele, alusetud. Samal ajal märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et süüdimõistetute käitumine on ebaõigesti kvalifitseeritud KrK § 142 lg 3 p 4 järgi. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et suurt varalist kahju ei moodusta mitte süüdistuses esitatud võlakirja kirjutamine summas 5000 USA dollarit, "...vaid kannatanu sõiduauto "Ford Sierra", mille hind oli 80 000 krooni, hõivamine raha mittesaamise eest." Siinkohal tuleb märkida, et eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et kohtualustel puudus sõiduauto omandamise tahtlus. Auto, võtmete ja dokumentide üleandmise nõue tulenes sellest, et kannatanu keeldus nõutud rahasummat maksmast. Ringkonnakohus on sellest järeldanud, et sõiduauto sunniti üle andma selle
nõudmise tagamiseks, s. o pandina. Samuti puudub kohtuotsuses informatsioon selle kohta, millistest tõenditest lähtuvalt ringkonnakohus tuvastas sõiduauto maksumuse. Eseme ajutiseks kasutamiseks võtmisel aga ei moodusta varalist kahju mitte selle eseme väärtus, vaid nende kulutuste väärtus, mida omanik tegi tulenevalt tema valduse rikkumisest. Seetõttu tuleb kohtuotsusest välja jätta kohtualuste süüdimõistmine KrK § 142 lg 3 p 4 järgi. Kuna kõik süüdimõistetud on karistatud sanktsiooni alammääras või selle lähedaselt, ei too kvalifikatsiooni muutus käesolevas asjas kaasa mõistetud karistuste muutmist. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1.Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a kohtuotsus, jättes sellest välja V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüditunnistamise KrK § 142 lg 3 p 4 järgi.
Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.