3-1-1-113-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. novembril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. L. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 ning KrK § 188 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. L. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 27. jaanuari 1997. a otsusega tunnistati A. L. süüdi KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4, § 143 lg 2 p-de 1, 11 ja 2 ning § 188 järgi. Kuritegude kogumi eest mõisteti talle KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas, kusjuures karistuse kandmise alguseks määrati 28. veebruar 1997. a. Süüdistuses KrK § 1961 lg 2 järgi mõistis Tallinna Linnakohus A. L. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samas kriminaalasjas olid kohtu alla antud veel A. K, A. B., O. G., J. K., A. R., J. A. ja I. V., kuid nende suhtes Riigikohus kriminaalasja kassatsiooni korras läbi ei vaata. Tallinna Linnakohtu otsusega mõisteti A. L. ühtlasi välja 295 000 krooni ja solidaarselt kaaskohtualuse A. G. 236 000 krooni AS T. kasuks. KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati A. L. süüdi selles, et tema ajavahemikul 1. juunist kuni
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuses taotleb A. L. kaitsja A. Jaroslavski ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks vastavalt kohtualluvusele järgmistel motiividel.
ja sellise ühenduse juhtimises. A. L. õigeksmõistmine KrK § 1961 lg 2 järgi tõi kaasa vajaduse väljapressimise süüdistuse muutmiseks ühe kvalifitseeriva tunnuse - väljapressimine kuritegeliku ühenduse poolt - äralangemise tõttu ja Tallinna Linnakohus kvalifitseeris õigesti selle kuriteo ümber KrK § 142 lg 2 pde 3 ja 4 järgi. Oma sisult ei olnud süüdistus KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest KrK § 142 lg 3 p-de 3 ja 4 järgi ja sellega ei halvenenud kohtualuse seisund - vastupidi, tema seisund kergenes. Väljapressimise episoodide mahud varasema süüdistuse järgi jäid pärast ümberkvalifitseerimist muutumatuks. Nõustuda ei saa ka kaitsja väitega, et mõistes A. L. süüdi kuritegude kaastäideviijana, mitte organiseerijana, väljus Tallinna Linnakohus süüdistuse piiridest. Eeluurimisel oli A. L.-le esitatud süüdistus KrK § 142 lg 3 p-de 3 ja 4 järgi ilma viiteta KrK § 17 lg-le 4, s. o osavõtt kuriteost organisaatorina. Ka I ja II astme kohus on A. L. süüdi mõistnud kuritegude kaastäideviijana, mitte organisaatorina ja seetõttu on väide süüdistuse laiendamisest ja selle piiridest väljumisest alusetu. Tallinna Linnakohtu otsuses on näidatud, millised väljapressimise episoodid ta luges tõendatuks, millised mitte ja on antud motiveeritud hinnang kuriteo kvalifikatsioonile ning näidatud ka tõendid, millele on otsus rajatud (tl 454-457 6 kd). Linnakohus on üksikasjalikult analüüsinud A. L. ütlusi ja kannatanu I. K. ütlusi ning jõudnud järeldusele, et esimesed on paljasõnalised, teisi aga kinnitavad mitmed muud tõendid. Sellega on kohus sisuliselt lugenud A. L. ütlused tõenduslikult mitteusaldusväärseteks. Tallinna Ringkonnakohus on lisanud, et A. L. ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega ja näidanud need tõendid. Seega on kohtud hinnanud A. L. ütlusi ja kaitsja väide, et kohtud ei ole võtnud arvesse A. L. ütlusi on väär. Kohtud onkooskõlas KrMK §-ga 50 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab eksitavaks kaitsja seisukohta, et rendisuhe ei saa olla väljapressimise objektiks. Muu varalise kasu saamisena KrK § 142 lg 1 mõttes on hinnatav ka tegevus, mida KrK § 142 lg 1 dispositsioonis näidatud vahendeid kasutades sunnitakse isikut tegema talle ilmselt ebasoodsa tsiviilõigusliku tehingu kaudu. Sunni mõjul tehtud tehing on kehtetu (TsÜS § 73 lg 3). Sel juhul ei väljendu tehingus poolte vaba tahe ja see tegevus on käsitletav näiliku seaduslikkuse loomisena, mille tagajärjel tegelikult pressitakse välja varalist kasu. Antud kriminaalasjas väljendub see väljapressimise mõjul sõlmitud rendilepingu summa ja selle summa vahes, millega väljapressitav oleks vabatahtlikult nõustunud oma vara rendile andma. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et alusetu on A. L. süüdimõistmine KrK § 188 järgi. KrK §-s 188 sisalduv omavoli koosseis eeldab oma tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega põhjustati muu oluline kahju. Objektiivsest küljest eeldab omavoli tegevust, tegevusetusega ei saa omavoli toime panna. Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustes puuduvad igasugused viited selle kohta, milles seisnes A. L. kuritegelik tegevus omavoli täideviimisel. Kohtuotsusest nähtub hoopis see, et A. L. ja I. K. vahel eksisteeris lepinguline vahekord - viimane oli nõus maksma esimesele teatud protsendi aktsiaseltsi kasumist ja võtma ta aktsionäriks, kui A. L. aitab I. K. erastada kauplusi. Kogu A. L. tegevus seisnes selles, et ta võttis vastu I. K. poolt talle vabatahtlikult toodud rahasummad. Seega ei realiseerinud A. L. KrK §-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivset külge. Kuigi A. L. sai I. K. kokkuleppel 240 000 krooni, puudub põhjuslik seos A. L. tegevusetuse ja saabunud tagajärje vahel. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.