3-1-1-65-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. juunil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe, vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. R. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p- de 1 ja 3 § 140 lg 2 p- de 1, 2 ja 3 järgi, T. H. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p- de 1, 2 ja 3 järgi ning A. L. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p- de 1 ja 2 järgi. Kohtuistungist võtsid osa vandeadvokaat Rein Napa ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. R., T. H. ja A. L. mõisteti süüdi Tartu Linnakohtu 6. veebruari 1997. a otsusega. A. R. tunnistati süüdi ja karistati KrK § 139 lg 2 p- de 1 ja 3 järgi 6 kuu vabadusekaotusega. Süüditunnistamisel KrK § 141 lg 2 p 1 järgi kohaldati tema suhtes KrK § 39 sätteid ja teda karistati ühe aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. T. H. ja A. L. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning KrK § 39 sätteid kohaldades karistati neid vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud poolkinnises vanglas. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi tunnistati A. R., T. H. ja A. L. süüdi selles, et nemad eelneval kokkuleppel ja koos
l e i d i s: Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega 12. septembrist 1995. a D. A. ja O. S. süüdistusasjas ning 26. novembri 1996. a otsusega A. M. ja V. M. süüdistusasjas, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium veelkord vajalikuks rõhutada, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb igal konkreetsel juhtumil kindlaks teha, kas vägivald oli elule või tervisele ohtlik. Vägivalla ohtlikkuse üle elule ja tervisele otsustatakse füüsilise vägivalla korral nii faktiliselt saabunud kui ka vägivalla kasutamise ajal reaalselt võimaliku tagajärje alusel. See on igas konkreetses asjas fakti küsimus ja selle küsimuse otsustamisel tuleb füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle laadi ja vahendeid, mis on ründaja käes. Käsitletavas kriminaalasjas on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et ühte rusikahoopi näkku, mis põhjustas kannatanule mitteolulise tervisekahjustuse - marrastused, kriimustused, verevalumi ja limaskesta põrutushaava - ei saa lugeda elule ja tervisele ohtlikuks vägivallaks. Vastupidi protestis esitatud väitele, et kohtul puudub õigus hinnata kasutatud vägivalla ohtlikkust elule ja tervisele, on Riigikohus seisukohal, et lähtudes kehtivast kriminaalõigusest, on see õiguslik küsimus, mis on kohtu pädevuses. Eksperdid annavad arvamuse kehavigastuse liigi kohta. Antud juhul tekitati kannatanule kerge kehavigastus. Kuid kas see vägivald, mida vara hõivamiseks kasutati ja mis põhjustas kerge kehavigastuse, oli elule ja tervisele ohtlik või mitte, on fakti küsimus, mille lahendab kohus. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud, miks kasutatud vägivald ei olnud kannatanu elule ja tervisele ohtlik ning Riigikohus nõustub otsuses toodud põhistustega. Motiveeritult on kohtualustele mõistetud toimepandud avaliku varguse eest reaalne vabadusekaotuslik karistus ja Riigikohtul puudub seaduslik alus mõistetud karistuste muutmiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p- st 1 ja § 65 lg- st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.