3-1-1-12-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. veebruaril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. M. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 ning § 114 järgi; P. S. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi; T. T. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi; A. T. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 142 lg 3 p 2 järgi; I. L. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi süüdimõistetu Erki Müüri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mart Missiku, süüdimõistetu P. S., süüdimõistetu T. T. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Tõnu Meidra ning süüdimõistetu A. T. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebuste alusel. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. I. L., E. M., P. S., T. T. ja A. T. olid KrK § 142 lg 3 p 1 ja 2 järgi antud kohtu alla süüdistatuina selles, et nad
I. L. mõisteti süüdi KrK § 1243 lg 2 järgi ja karistati kaheaastase vabadusekaotusega, samuti KrK § 114 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks, KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust, KrK § 41 alusel loeti lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. A.T. mõisteti süüdi KrK § 1243 lg 1 järgi ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega; KrK § 41 alusel loeti lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi üks aasta ja kaks kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega on mõistetud süüdi J. E., kelle suhtes kohtulahendit vaidlustatud ei ole. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras Järva prokurör Kaarel Ilus, kannatanu M. Ü. ja süüdimõistetud P. S. ja A. T. Apellatsioonprotestis taotleti Järva Maakohtu 12. juuni 1996. a otsuse tühistamist E. Müüri, P. Soa, T. Tohvi, I. Lainevoolu ja A. Tali osas põhjendamatu leebuse tõttu ja nende süüdimõistmist KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi. P. S. taotles apellatsioonkaebuses leebemat karistust, kelmusena käsitletud episoodide osas aga asja läbivaatamist, väites, et tegemist on tsiviilvahekorraga. A. T. taotles enda õigeksmõistmist. Kannatanu M. Ü. taotles oma apellatsioonkaebuses A. T. suhtes leebemat, P. S. suhtes karmimat kohtlemist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 1996. a otsusega korrigeeriti oluliselt Järva Maakohtu 12. juuni 1996. a otsuses väljendatud seisukohti. Leiti, et kohtuotsuses toodud järeldused ei vasta kriminaalasjas tuvastatud faktilistele asjaoludele, mis omakorda on toonud kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Asjaolu, et kannatanu lubas raha, kuid hiljem ei täitnud lubadust, võib olla omavahelise tüli tekkimise põhjuseks, kuid kuidagi ei saa see asjaolu õigustada kohtualuste edasist tegevust, mis oli suunatud sellele, et kannatanu võtaks hoiupangast välja raha ja annaks üle kohtualustele. Kolleegium asus põhjendatult seisukohale, et kannatanu andis raha vaid seoses temale esitatud nõudmistega, millele kaasnes tema elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamine ning temalt vabaduse võtmine. Kohtualuste käitumise sisuks oli kannatanu kui raha omaniku sundimine endale kahju tekitama. Esitatud nõudmiste ja sellega kaasnenud vägivalla eesmärgiks oli saada varalist kasu. Samas leiti, et A. T. poolt kannatanule kehavigastuste tekitamine või vahetu viibimine kannatanule kehavigastuste tekitamise juures ei ole tõendatud, kuid olenemata asjaolust, et A. T. ei osalenud M. Ü. esmakordsetes rahanõudmistes ja vägivalla kasutamises, oli tema tegevus - kannatanu saatmine, kui viimane läks koju passi järele, et hoiupangast raha saada - selline, mille eesmärgiks oli võõra vara tegelik üleandmine. Järelduvalt võttis A. T. väljapressimisest osa kaasaaitajana KrK § 17 lg 6 ja § 142 lg 3 p 2 mõttes. Kuna M. Ü. nõuti raha üleandmist ning nõudmisega kaasnes kannatanu suhtes elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamine ning kannatanult vabaduse võtmine, siis kvalifitseeriti kohtualuste E. M., P. S., I. L.ja T. T. tegevus KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi. Maakohtu otsus tühistati ka P. S. süüdimõistmises KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja J. E. süüdimõistmises KrK § 143 lg 2 p 1 järgi. Pettuse olemust esitatud süüdistus ei ava, kirjeldatakse tsiviilõiguslikke suhteid. Kelmuse toimepanemist käsitlevat süüdistust ei ole kummalegi esitatud. Jätkates esinemist maakohtu poolt osaliselt aktsepteeritud positsioonil taotlevad E. M. ja T. T. kaitsjad oma kasssatsioonkaebustes kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Süüdimõistetu S. S. taotleb vabadusekaotuse asenamist tingimisi karistusega, süüdimõistetu T. T. ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. A. T. kaitsja taotleb oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes ei toetanud kassatsioonkaebuste rahuldamist, l e i d i s:
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus oma 14. novembri 1996. a otsuses põhjendatult seisukohale, et Järva Maakohtu 12. juuni 1996. a otsuse järeldused ei ole sisukohases vastavuses kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis omakorda tõid kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi põhjendatud hinnangutele lisaks on oluline väljapressimise koosseisu mõtestamiseks rõhutada, et kannatanuks osutunud isiku eelnev lubadus raha anda ei tekita iseenesest tsiviilõiguslikku kohustist. Suuline leping raha andmiseks laenu või kingina loetakse sõlmituks vaid raha üleandmise momendist. Lubadus kellelegi raha üle anda ei too lubajale kaasa mingeid õiguslikke kohustusi ega loo teistele isikutele õigust seda summat nõuda. Väljapressimise tehiolude hindamisel on apellatsioonikohus õigesti hinnanud süüdlaste tegevuse ja sellega kaasnenud vägivalla seost tagajärje taotlemisega. Samuti on tõenditele vastavalt käsitletud kuriteolise eesmärgi saavutamise viisi ja selle saabumist. Süüdimõistetute kriminaalõiguslik kohtlemine, mille aluseks on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 1996. a otsus, on kooskõlas asjas tuvastatud tehiolude ja süüdlase isikut iseloomustavate andmetega. Sellest lähtudes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14 novembri 1996. a otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 4. veebruaril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.