3-1-1-13-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. veebruaril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. Z. süüdistuses KrK § 107 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D. Z. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Narva Linnakohtu 2. septembri 1996. a otsusega tunnistati D. Z. süüdi KrK § 107 lg 1 järgi ja teda karistati 3-aastase vabadusekaotusega. Lugedes karistusaja hulka eelvangistusaja, mõisteti D. Z. lõplikuks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 20 päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas. D. Z. tunnistati süüdi selles, et ta 21. augustil 1995. a kella 1.30 paiku lõi kohalekutsutud turvamehena E. baaris Narvas X tn 1 R. P. rusikaga pähe ning peksis põrandale kukkunud kannatanut jalaga. D. Z. tekitas seeläbi R. P. kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt üliraske kehavigastuse: koljupõhimiku ja koljuvõlvi luude murru oimu piirkonnas ning peaajupõrutuse. Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid kohtualune D. Z. ja tema kaitsja Albert Kazikov apellatsioonkaebuse. Kaebustes taotleti D. Z. süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 111 järgi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 1996. a otsusega jäeti Narva Linnakohtu
kohtumeditsiiniekspertiis. Kohtumeditsiiniekspert O. Panovi arvamuse järgi (tl 87) oli R. P. tekitatud koljupõhimiku ja koljuvõlvi luude murd vasaku oimu piirkonnas, peaajupõrutus, pealae ja kukla piirkonna vasaku poole põrutushaav. Nende vigastuste tüsistusena tekkis kannatanul vasaku näopoole närvihalvatus ja traumajärgne otiit. See kehavigastuste kompleks on kõva, nüri ja kaarjaservalise esemega pealae ja vasaku oimu piirkonda antud hoobi tagajärjeks ning kuulub eluohtlike, st üliraskete kehavigastuste hulka. Kriminaalasja arutamisel Viru Ringkonnakohtus esitas kohtualuse D. Z. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski kohtuistungile kutsutud kohtumeditsiinieksperdile O. Panovile küsimusi, mis puudutasid kannatanule tekitatud kehavigastuste raskusastet ja vigastuste tekkemehhanismi. Kuigi nende küsimuste lahendamisel oli vaja rakendada kohtumeditsiinieriteadmisi ekspertiisi vormis, ringkonnakohus ekspertiisi ei määranud ja piirdus eksperdi ülekuulamisega. Ülekuulamisel kinnitas kohtumeditsiiniekspert O. Panov, et kannatanu R. P. kehavigastused on tingitud tema kehakasvu kõrguselt kukkumisest ning tema poolt kohtueelsel uurimisel kriminaalasjas esmaekspertiisi tegemisel antud arvamus on ebaõige. Eksperdi väiteid kehavigastuse tekkemehhanismi kohta on ringkonnakohus ja kaitsja lugenud ekslikult eksperdi arvamuseks või ütluseks ja pidanud neid tõenditeks. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 1995. a otsusega A. H. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et eksperdi järeldusi ei ole õige pidada kohtulikeks tõenditeks, kui ekspertiisi korraldamisel kohtus on rikutud KrMK § 223 lg-tes 1 ja 3 ning §-s 251 esitatud nõudeid. Ekspertiisi tegemiseks kohtus peab kohus koostama nõupidamistoas motiveeritud ekspertiisimääruse ja vormistama selle toimikusse eraldi võetava dokumendina, millele kirjutab alla kogu kohtukoosseis. Kohtulikul arutamisel tehtud määrus avaldatakse kohtuistungil. Kuna ekspert saab olla KrMK § 48 lg 2 järgi üksnes eksperdiarvamuse kui tõendi isikuliseks allikaks, ei ole eksperdi ülekuulamine menetlustoiminguna ise ega eksperdi ülekuulamisel saadud andmed tõenditeks. Seetõttu on väär kasutada tõenditena ka eksperdilt tema ülekuulamisel saadud vastuseid. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et D. Z. tegudele õige ja põhjendatud kriminaalõigusliku kvalifikatsiooni andmiseks on vaja selgitada kohtumeditsiiniekspertiisiga kehavigastuse tekkemehhanism. Kuna kohtumedistiiniekspert O. Panov kinnitas ülekuulamisel varem antud arvamuse vigasust, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kriminaalasjas kohtumeditsiiniekspertiisi korraldamist komisjoniekspertiisina, selgitamaks kehavigastuste raskusaste ja tekkemehhanism. Süüdimõistetu D. Z. kassatsioonkaebuses esitatud väide, et talle karistuse mõistmisel ei ole arvesse võetud mitmeid vastutust kergendavaid asjaolusid, on süü ülestunnistamisele ilmumise osas põhjendatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelsel uurimisel on koostatud D. Z. süü ülestunnistamisele ilmumise kohta protokoll (tl 45). Samas on Narva Linnakohus D. Z. karistuse mõistmisel nentinud, et puuduvad vastutust kergendavad asjaolud, jättes seejuures motiveerimata, mispärast ta ei ole süü ülestunnistamisele ilmumist käsitatud vastavalt KrK § 37 lg 1 p-le 8 vastutust kergendava asjaoluna. Ringkonnakohus ei ole sellele puudusele tähelepanu pööranud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et süü ülestunnistamisele ilmumine KrK § 37 lg 1 p-s 8 sätestatud vastutust kergendava asjaoluna eeldab omal algatusel, ilma kutset saamata vabatahtlikku ilmumist uurimisasutusse, enda süüdioleku tunnistamist toimepandud kuriteos ja selle tehiolude avaldamist, mis hõlbustavad tõendamiseseme asjaolude selgitamist, samuti süü ülestunnistamise kohta KrMK § 91 sätetele vastava protokolli koostamist. Süü ülestunnistamisel kuriteo toimepanemise mõne üksikasja esitamata jätmine ei tähenda, et tegemist ei ole KrK § 37 lg 1 p-s 8 sätestatud vastutust kergendava asjaoluga. Seetõttu ei ole kriminaaltoimiku materjalidest lähtudes alust vaidlustada D. Z. süü ülestunnistamisele ilmumist ja selle arvestamist tema vastutuse kergendamisel. KrK § 37 lg 2 järgi võib kohus karistuse mõistmisel arvestada ka muid vastutust kergendavaid asjaolusid, mida ei loetleta KrK § 37 lg-s 1, kuid nende arvessevõtmine ei ole kohtule kohustuslik ning nende kõrvalejätmist ei pea kohus motiveerima. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.