3-1-3-7-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. jaanuaril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja I.S. süüdistuses ENSV KrK § 181 lg 1 ja § 203 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I.S. kaitsja vandeadvokaat Vesse Võhma ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 20. oktoobri 1986. a otsusega mõisteti I.S. süüdi ENSV KrK § 181 lg 1 järgi ning karistati ühe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega ning ENSV KrK § 203 lg 1 järgi ja karistati ühe aasta ja kuuekuuliste paranduslike töödega ühes vara konfiskeerimisega. ENSV KrK § 40 lg 1 järgi loeti lõplikuks karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust range re"iimiga parandusliku töö koloonias ühes vara konfiskeerimisega. Sama otsusega mõisteti süüdi V.G. ja P.V. ENSV KrK § 88 lg 3 järgi. I.S. tunnistati ENSV KrK § 203 lg 1 järgi süüdi selles, et ta 9. augustil 1986. a R sovhoosi lähedal omandas V.G-lt ja P.V-lt 35 rubla eest 300 kg täispiimaasendajat väärtusega 405 rubla, teades, et see on riisutud. ENSV KrK § 181 lg 1 järgi tunnistati I.S. süüdi selles, et ta, teades, et V.G. ja P.V. panid toime 300 kg täispiimaasendaja riisumise R sovhoosi hoidlast, ei teatanud sellest kuriteost vastavatele organitele. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 19. jaanuari 1987. a määrusega jäeti rahvakohtu otsus muutmata. I.S. kaitsja kassatsioonkaebus, milles taotleti I.S. osas süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist tõendamatuse tõttu, jäeti rahuldamata. Eesti NSV prokuröri 1. asetäitja protestis need kohtulahendid I.S. ENSV KrK § 181 lg1 järgi süüdimõistmise osas ning taotles selles osas menetluse lõpetamist. Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. detsembri 1988. a määrusega jäeti nimetatud järelevalveprotest rahuldamata ning Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu
Vaidlustatud kohtulahendites on loetud tõendatuks, et I.S. omandas V.G-lt ja P.V-lt 300 kg täispiimaasendajat selle väärtusele mittevastavalt madala hinna eest pärast seda, kui viimased olid kahekesi riisutud kauba toimetanud R sovhoosi hoidlast eemal asunud nende poolt turvaliseks peetud kohta. Tõendatud tehiolusid arvestades on I.S. tegevus loetud õigesti teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamiseks KrK § 203 lg 1 mõttes. Sellise õigusliku hinnangu kujunemisel on tuginetud muuhulgas kaaskohtualuste ütlustele, mis ei olnud vastuolus asjas tuvastatud tehioludega. V.G. ja P.V. poolt eelnevalt toimepandud riisumise aeg, koht, viis ja muud KrPK § 46 mõttes tõendamisele kuulunud asjaolud on tõendatud ja nende kuritegu on õigesti kvalifitseeritud ENSV KrK § 88 lg 3 järgi salajase vargusena hoidlasse sissetungimise teel. Samas puuduvad aga tõendid, mis usaldusväärselt kinnitaks, et I.S. oli riisutut ostes teadlik selles, kust konkreetselt ning millisel viisil V.G. ja P.V. täispiimaasendaja olid varastanud. ENSV KrK § 181 lg 1 inkrimineerimisel 1986. aastal kehtinud redaktsioonis pidanuks olema tuvastatud, et I.S. oli täispiimaasendajat ostes teadlik selle eelnevas riisumises just ruumi või muusse hoidlasse sissetungimise teel. Seega puudus alus I.S. käitumise käsitlemiseks kuritegude konkurentsina. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 3, 64 p 3, 65 lg 3 ja 779 , Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.