3-1-1-123-96
Tartus 26. novembril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. M. ja V. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 185 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanisnikov ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. M. ja V. M. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nad 9. detsembril 1995. a kella 00.30 ajal Harjumaal X linnas Y tn maja nr 5 juures tungisid kallale A. S., peksid kannatanut käte ja jalgadega, põhjustades talle kerged terviserikkega kehavigastused - põrutused ja marrastused peas, rindkeres ja nimme piirkonnas. Süüdistuse kohaselt kägistas A. M. kannatanut salliga. Seejärel varastasid vennad M. kannatanult rahakoti väärtusega 45 kr, raha 1600 kr, pudeli šampanjat väärtusega 30 kr, tekitades kokku varalise kahju 1684 kr. Samuti anti A. M. ja V. M. kohtu alla süüdistatuna KrK § 185 lg 2 järgi selles, et nad eelkirjeldatud tegevuse käigus riisusid A. S. tähtsad isiklikud dokumendid - juhiload, passi jt. Harju Maakohtu otsusega 13. juunist 1996. a kvalifitseeriti kohtualuste süüdistus röövimises ümber KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. A. M. karistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 1-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 185 lg 2 järgi 4kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 1aastane vabadusekaotus kinnises vanglas. V. M. karistati KrK 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 185 lg 2 järgi 4kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastane vabadusekaotus kinnises vanglas. KrK § 41 alusel liideti nimetatud karistusele täielikult eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud ja 16 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Maakohus tuli järeldusele, et kohtualuste tegevus - kannatanu peksmine ja esemete vargus tuleb kvalifitseerida avaliku vargusena, sest vägivald, mida nad A. S. suhtes kasutasid ei olnud elule ega tervisele ohtlik. Samuti puuduvad tõendid kannatanu salliga kägistamise kohta. Harju Maakohtu 13. juuni 1996.a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused A. M. ja V. M. ning apellatsioonprotesti Harju prokuröri abi K. Eljaste. A. M. apellatsioonkaebuses väitis, et tema ei peksnud A. S. ning palus kergemat karistust. V. M. kinnitas oma kaebuses, et tal olid kannatanuga võlasuhted ning palus kuritegu ümber kvalifitseerida omavoliks KrK § 188 järgi. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kohtualuste süüditunnistamist KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning vastavate karistuste mõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus A. ja V. M. süüdimõistmises KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning lõplike karistusmäärade osas. A. M. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. V. M. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 7-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel mõisteti kohtuotsuste kogumi eest V. M. lõplikuks karistuseks 8 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et maakohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, tuli õigele järeldusele, et kohtualuste süü kannatanu peksmises ja tema vara hõivamises on tõendatud.
Kriminaalkolleegium ei nõustunud toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimisega avalikuks varguseks, sest kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli reaalselt ohtlik tema tervisele, salliga kägistamine aga oli ohtlik elule. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. M. kaitsja vandeadvokaat Veera Tolli, V. M. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja kannatanu A. S. Kaitsjad leiavad oma kaebustes, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, mille põhjustas kohtuotsuses sisalduvate järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele. Kaitsja V. Tolli kaebuses leitakse, et A. M. aitas teostada oma venna V. M. oletatavat õigust nõuda kannatanult talle tekitatud kahju hüvitamist, kuid tegi seda ebaseaduslikult ning pani seega toime omavoli, mis on kvalifitseeritav KrK § 188 järgi. Kaitsja leiab, et A. M. teod on hõlmatud KrK § 188 dispositsiooniga ja puudub konkurents KrK §-ga 113. Kaitsja L. Olovjani"nikovi kaebuses leitakse, et vendadel Mihhailovitel oli õigus nõuda A. S.-lt tema poolt tekitatud kahju hüvitamist ning dokumendid ja rahatasku võtsid nad pandiks tasumata võla eest. Kaitsja on seisukohal, et V. Mihhailovi tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, kannatanule kehavigastuse tekitamine tuleb kvalifitseerida KrK § 113 järgi. Kannatanu A. S. kassatsioonkaebuses väidab, et vennad M. nõudsid temalt õigustatult tekitatud kahju hüvitamist ning tema lõi neid esimesena. Äravõetud rahatasku koos dokumentidega lubasid M. talle tagastada peale kahju hüvitamist. A. S. palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.