lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-1-1-123-96

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudRiigikohus · 26.11.1996

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-1-1-123-96
Asja liik
Kriminaalasi
Kuulutamise aeg
26.11.1996
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1218
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

3-1-1-123-96

KOHTUOTSUS

Tartus 26. novembril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. M. ja V. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 185 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanisnikov ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. M. ja V. M. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nad 9. detsembril 1995. a kella 00.30 ajal Harjumaal X linnas Y tn maja nr 5 juures tungisid kallale A. S., peksid kannatanut käte ja jalgadega, põhjustades talle kerged terviserikkega kehavigastused - põrutused ja marrastused peas, rindkeres ja nimme piirkonnas. Süüdistuse kohaselt kägistas A. M. kannatanut salliga. Seejärel varastasid vennad M. kannatanult rahakoti väärtusega 45 kr, raha 1600 kr, pudeli šampanjat väärtusega 30 kr, tekitades kokku varalise kahju 1684 kr. Samuti anti A. M. ja V. M. kohtu alla süüdistatuna KrK § 185 lg 2 järgi selles, et nad eelkirjeldatud tegevuse käigus riisusid A. S. tähtsad isiklikud dokumendid - juhiload, passi jt. Harju Maakohtu otsusega 13. juunist 1996. a kvalifitseeriti kohtualuste süüdistus röövimises ümber KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. A. M. karistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 1-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 185 lg 2 järgi 4kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 1aastane vabadusekaotus kinnises vanglas. V. M. karistati KrK 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 185 lg 2 järgi 4kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastane vabadusekaotus kinnises vanglas. KrK § 41 alusel liideti nimetatud karistusele täielikult eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud ja 16 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Maakohus tuli järeldusele, et kohtualuste tegevus - kannatanu peksmine ja esemete vargus tuleb kvalifitseerida avaliku vargusena, sest vägivald, mida nad A. S. suhtes kasutasid ei olnud elule ega tervisele ohtlik. Samuti puuduvad tõendid kannatanu salliga kägistamise kohta. Harju Maakohtu 13. juuni 1996.a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused A. M. ja V. M. ning apellatsioonprotesti Harju prokuröri abi K. Eljaste. A. M. apellatsioonkaebuses väitis, et tema ei peksnud A. S. ning palus kergemat karistust. V. M. kinnitas oma kaebuses, et tal olid kannatanuga võlasuhted ning palus kuritegu ümber kvalifitseerida omavoliks KrK § 188 järgi. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kohtualuste süüditunnistamist KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning vastavate karistuste mõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus A. ja V. M. süüdimõistmises KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning lõplike karistusmäärade osas. A. M. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. V. M. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 7-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel mõisteti kohtuotsuste kogumi eest V. M. lõplikuks karistuseks 8 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et maakohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, tuli õigele järeldusele, et kohtualuste süü kannatanu peksmises ja tema vara hõivamises on tõendatud.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimisega avalikuks varguseks, sest kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli reaalselt ohtlik tema tervisele, salliga kägistamine aga oli ohtlik elule. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. M. kaitsja vandeadvokaat Veera Tolli, V. M. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja kannatanu A. S. Kaitsjad leiavad oma kaebustes, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, mille põhjustas kohtuotsuses sisalduvate järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele. Kaitsja V. Tolli kaebuses leitakse, et A. M. aitas teostada oma venna V. M. oletatavat õigust nõuda kannatanult talle tekitatud kahju hüvitamist, kuid tegi seda ebaseaduslikult ning pani seega toime omavoli, mis on kvalifitseeritav KrK § 188 järgi. Kaitsja leiab, et A. M. teod on hõlmatud KrK § 188 dispositsiooniga ja puudub konkurents KrK §-ga 113. Kaitsja L. Olovjani"nikovi kaebuses leitakse, et vendadel Mihhailovitel oli õigus nõuda A. S.-lt tema poolt tekitatud kahju hüvitamist ning dokumendid ja rahatasku võtsid nad pandiks tasumata võla eest. Kaitsja on seisukohal, et V. Mihhailovi tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, kannatanule kehavigastuse tekitamine tuleb kvalifitseerida KrK § 113 järgi. Kannatanu A. S. kassatsioonkaebuses väidab, et vennad M. nõudsid temalt õigustatult tekitatud kahju hüvitamist ning tema lõi neid esimesena. Äravõetud rahatasku koos dokumentidega lubasid M. talle tagastada peale kahju hüvitamist. A. S. palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

15.augusti 1996. a otsuse ja leiab, et õige on Harju Maakohtu 13. juuni 1996.a otsus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud V. M. kaitsja L. Olovjanisnikovi seletuse, milles ta toetas kassatsioonkaebust ja prokuröri seletuse, milles ta taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, tuvastas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996.a otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu. Kaitsjate väited, et süüdimõistetute tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, sest vendadel M. oli õigus nõuda kannatanult tema poolt tekitatud kahju hüvitamist, on ekslikud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. augusti 1996.a otsuses J.B. ja I.N.-I süüdistuses KrK § 140 lg 2 pde 1 ja 2 järgi on rõhutatud, et oletatava õiguse all ei mõisteta KrK § 188 tähenduses mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest vaid üksnes sellise õiguse oletamist, mis on seadusega tagatud ning ainult siis on isiku eksitus aktsepteeritav. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu A. S. ja süüdimõistetute vahel ei olnud mingeid õigussuhteid ning seega ei saanud vennad M. kannatanu suhtes mingeid varalisi õigusi teostada. Süüdimõistetute endi seletustega kohtueelsel uurimisel on samuti tõendatud, et neil mingeid varalisi nõudmisi kannatanu suhtes ei ole (tl 68,69). Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb kindlaks teha, kas vägivald oli konkreetsel juhtumil elule ja tervisele ohtlik. See on konkreetses asjas fakti küsimus ja selle küsimuse otsustamisel tuleb füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle suunda ja vahendeid, mis on ründaja käes. Kannatanu A. S. tekitati rusikate ja jalgadega peksmise tagajärjel nii näole kui ka kehale hulgaliselt nahamarrastusi ja nahaaluseid verevalumeid ning pea, rindkere ja nimme piirkonna põrutus. Samuti on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti hinnanud eluohtliku vägivallana kannatanu salliga kaelast kägistamist. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt tekitati kannatanule kerge terviserikkega kehavigastus. Sõltumata sellest, et kriminaalseadus ei tee enam vahet kerge terviserikkega ja terviserikketa kehavigastuse vahel, on ringkonnakohus vägivalla ohtlikkuse hindamisel lugenud põhistatult kannatanule tekitatud kehavigastuse tervisele ohtlikuks. Sama seisukoht on väljendatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1995.a otsuses D.A. ja O.S.-I süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendeidkogumis hinnates tulnud õigele järeldusele ning andnud õige juriidilise hinnangu A. ja V. M. tegevusele. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole

aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsus A. ja V. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 185 lg 2 järgi muutmata.
2.Süüdimõistetute kaitsjate vandeadvokaatide Veera Tolli ja Leonid Olovjanisnikovi ning kannatanu A. S. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 26. novembril 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.