3-1-3-30-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. oktoobril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja L.K. süüdistuses Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 1,2,3; § 140 lg 2 p-de 1,3 ja § 143 lg 3 p 2 järgi. Kohtuistungist võttis osa menetlusosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et L.K. mõisteti süüdi Harju Maakohtu 11. veebruari 1991.a otsusega ja karistati: 1) Eesti NSV KrK § 139 lg 4 järgi 8-aastase vabadusekaotusega ühes kogu vara konfiskeerimisega; 2) Eesti NSV KrK § 140 lg 4 järgi 8-aastase vabadusekaotusega ühes kogu vara konfiskeerimisega; 3) Eesti NSV KrK § 143 lg 3 järgi 6-aastase vabadusekaotusega. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti L.K-le lõplikuks karistuseks 9 aastat vabadusekaotust erireziimiga parandusliku töö koloonias ühes kogu vara konfiskeerimisega. Karistuse kandmise alguseks loeti 10. oktoober 1989.a. Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 21. märtsi 1991.a määrusega jäeti Harju Maakohtu 11. veebruari 1991.a otsus muutmata. Vastavalt Eesti Vabariigi 7. mai 1992.a seaduse ""Eesti NSV Kriminaalkoodeksi " uue redaktsiooni Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta" §-le 5 kvalifitseeris Tallinna Linnakohus oma määrusega
KrK § 43 lg 3 kohaselt karistuste liitmisel KrK § 40 alusel ei tohi karistuse üldine tähtaeg ületada KrK eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära. Käesoleval ajal on L.K-le süüksarvatud kuritegudest raskeim sanktsioon ette nähtud KrK § 140 lg-s 2, mis näeb ette vabadusekaotuse kuni 7 aastat. Seega lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest tuleb L.K-le lugeda 7 aastat vabadusekaotust. See karistus on tal kantud. Ülaltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.