3-1-1-61-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. mail 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja G. D. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualuse kaitsjad vandeadvokaadid Üllar Talviste ja Monika Mägi ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 4. oktoobri 1995. a otsusega mõisteti G. D. süüdi KrK § 141 1 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati 4-aastase vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 sätete kohaldamisega 2 aastase katseajaga. G. D. tunnistati süüdi selles, et tema, olles TK likvideerimiskomisjoni liige ja laenude analüüsi töögrupi juht ning omades volitusi tegutseda I. P. 17. jaanuaril 1992. a vormistatud laenu nr. F-125 tagasisaamiseks TK, kuritarvitades oma ametiseisundit, riisus ajavahemikus 22. juunist kuni 29. detsembrini 1993. a Tartu TK kuuluvat raha suures ulatuses. G. D. sõlmis 9. juunil 1993. a TK likvideerimiskomisjoni nimel I. P. kokkuleppe protokolli, mille kohaselt viimane kohustus tagastama TK laenu F-125 kogu ulatuses hiljemalt 31. detsembriks 1993. a. Vastavalt nimetatud kokkuleppe protokollile andis I. P. 22. juunil 1993. a G. D. kui TK likvideerimiskomisjoni volitatud esindajale üle laenu kustutamiseks sularaha 88 000 USD ja 29. detsembril 1993. a sularaha 150 000 USD.
Appelant põhjendas oma taotlust asjaoluga, et riisumine eeldab võõra vara saamist tasuta, kuid käesolevas asjas on nõudeõigused loovutatud tasu eest ja seega pole tegemist riisumisega. Samuti leidis apellant, et G. D. puudus otsene tahtlus riisumise toimepanemiseks. Ü. Talviste arvates ei andnud kohus hinnangut tõenditele ja väidetele, mille kohaselt G. D. otseselt ei tegelenud nõudeõiguse müügiga TK-s ning sellest tulenevalt ei olnud teadlik nõudeõiguse müügi asjaoludest. Kaitsja leidis, et kriminaalasjas puuduvad nii kannatanud kui ka tsiviilhagejad ning puudub kuriteosündmus. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsusega tühistati osaliselt Tartu Linnakohtu 4 oktoobri 1995. a otsus G. D. mõistetud karistuse osas ning kohus karistas teda 3 aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Kriminaalkolleegium leidis, et G. D. süü talle süüksarvatud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist. Ringkonnakohus ei nõustunud aga linnakohtu otsusegaosas, mille kohaselt G. D. on riisunud kogu talle süüksarvatud summa ning leidis, et süüdistusest tuleb välja jätta tema enese poolt TK-le I. P. laenu laenuintresside eest tasutud summa 235 008 krooni ning AS F poolt TK-le tasutud summa 397 030 krooni, kuivõrd nimetatud episoodides puudub G. D. käitumises kuriteokoosseis. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on G. D. karistuse mõistmisel eiranud KrK § 36 sätteid, lugedes KrK § 47 kohaldamisel määravaks kohtualuse isikut iseloomustavad andmed, jättes aga küllaldaselt arvestamata toimepandud kuriteo raskust ja laadi. Arvestades eeltoodut ja toimepandud riisumise erakordselt suurt ulatust, pidas ringkonnakohus õigeks karistada kohtualust reaalse vabadusekaotusliku karistusega sanktsioonis ettenähtud alammäära piires. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste. Kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja Tartu Linnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks linnakohtule, sest kohtuotsustes sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust ja oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse norme. Kaitsja väidete kohaselt kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele alljärgnevatel põhjustel.
enesele, jättes selle maksmata TK likvideerimiskomisjoni areldusarvele - seega pööras selle raha enda omandusse. Panga likvideerimiskomisjoni arvele pidanuks G. D. kandma selle summa seepärast, et rohkem võlanõude uusi omanikke talle teada ei olnud ja mingeid õigustusi tal raha enda kätte jätmiseks ei olnud. G. D. hakkas endale jäetud 558 847,73 krooni suurust rahasummat käsutama kui isiklikku vara ja laenas sellest 135 328 krooni oma tuttavale. Samuti riisus G. D. 2 044 800 krooni TK-le kuuluvat raha, millise summa ta sai 29. detsembril 1993. a I. P. sularahas. Saadud raha ei kandnud G. D. järjekordselt mitte TK likvideerimiskomisjoni arvelduarvele, vaid üksnes talle teada oleva Iiri firma arveldusarvele, millist vaid tal endal oli võimalik kasutada. I. P. võla kättesaamisest G. D. TK likvideerimiskomisjoni ei informeerinud, mistõttu 14. jaanuaril 1994. a likvideerimiskomisjoni koosolek otsustas I. P. juba osaliselt tagastatud laenu kanda lootusetu laenuna kahjumisse ning müüa AS H I-le. Ajal, mil G. D. kandis I. P. saadud 2 044 800 krooni tema käsutuses olevale Iiri firmale arveldusarvele, ei olnud I. P. leanunõue müüdud, s.t. väljunud pangast ja G. D. oli kohustatud saadud summa kandma panga likvideerimiskomisjoni arveldusarvele. Viimast G. D. aga ei teinud ja omastas selle raha. Et G. D. pidas seda raha enda omaks tõendab asjaolu, et kui 20. jaanuaril 1994.a. pöördus tema poole vahepeal võlanõude äraostnud AS H I esindaja, ei maksnud G. D. aktsiaseltsile mitte kogu ostetud laenunõude summat, vaid kauplemise tulemusel kokkulepitud 1 363 200 krooni. Asjaolu, et likvideerimiskomisjoni esimees või pankrotihaldur ei ole võrdselt kaitsnud kõikide võlausaldajate - eriti füüsiliste isikute huve, ei tähenda, et G. D. tegevusega pole kellegi kahju tekitatud. Kõik likvideerimisvõi pankrotimenetluse käigus võlgnikelt tagasisaadud summad kuulusid vastavalt Pankrotiseaduse 10-nda peatüki sätetele jaotamisele ja rahuldamisele TK võlausaldajate ja aktsionäride vahel ning viimastel on õigus pöörata oma nõue tsiviilkohtupidamise korras nendele rahasummadele, mida ei kantud likvideerimiskomisjoni arvele vaid omastati. Siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et G. D. käitumise subjektiivse külje tuvastamisel on lähtutud selle käitumise objektiivse külje hindamisest - asjaolu, et mitme nädala jooksul ilma mõjuvate põhjusteta ei kanta panga arvele pangale kuuluvaid suuri rahasummasid, näitab süüdlase tahtlust omastada see raha. Samas Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks täpsustada seda, et G. D. omastas temale usaldatud TK vara, mitte ei riisunud seda ametiisikuna ametiseisundi kuritarvitamise teel, sest raha ei saanud ta ametiseisundi kuritarvitamise tagajärjel, see oli tema õiguspärases valduses. Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et G. D. poolt toimepandud kuritegu on jätkuv kuritegu ja erinevatel perioodidel toimepandud riisumised ei vaja eraldi kvalifitseerimist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti kohaldanud kriminaalseadust ja kohtu järeldused vastavad asjas tuvastatud tehioludele. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.