3-1-3-9-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. märtsil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja O.L. süüdistuses ENSV KrK § 129 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa avaldaja O.L. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O.L. mõisteti süüdi Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 8. augusti 1984.a otsusega ENSV KrK § 129 lg 2 järgi ja karistati paranduslike töödega töökohas üheks aastaks ühes 20% ulatuses töötasust kinnipidamisega igakuuliselt riigi tuludesse. O.L. süüdistati selles, et tema levitas teadvalt valesid ja M.R. isikut häbistavaid väljamõeldisi oma trükitult paljundatud kirjas, mille esitas
kriminaalasjade kohtukolleegiumi 3. septembri 1984.a määruse tühistamist ja Riigikohtult õigeksmõistva otsuse tegemist. Kohtulahendite tühistamise taotlust põhistatakse sellega, et rahvakohtul puudusid usaldusväärsed süütõendid ja asja arutamisel rikuti oluliselt kriminaalprotsessiseaduse norme, mis tõid kaasa ebaõige kohtulahendi. Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud avaldaja O.L. seletuse, kes kohtuistungil taotleb enda rehabiliteerimist või kriminaalasjas uue menetluse läbiviimist ja prokuröri arvamuse, kes leiab, et avaldus ei kuulu rahuldamisele, tuvastas: Vastavalt AKKS §-le 77-9 toimub Riigikohtus kriminaalasja läbivaatamine kohtuvea parandamiseks kassatsioonmenetluse korras. Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid ja seetõttu puudub võimalus rahvakohtu otsuse seaduslikkuse hindamisel lähtuda avalduses toodud väitest, mille kohaselt Õ.L. kinnitavat O.L. poolt M.R. kohta antud ütluste tõesust. Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks on kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine, mille ammendav loetelu on toodud AKKS §-s 39 lg 3. Osundatud paragrahvis sätestatud protsessinormide olulisi rikkumisi rahvakohtu tegevuses O.L. süüasja arutamisel ja kohtuotsuses ei esine. Riigikohtus võib tunnistada kriminaalprotsessi seaduse oluliseks rikkumiseks ka teisi protsessiosaliste õiguste või muude kriminaalprotsessi eeskirjade rikkumisi, mis on takistanud või oleksid võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Avalduses toodud väide, et tunnistajate L.S-i ja R.S-i eeluurimisel antud ütlusi ei oleks tohtinud kohtuotsuse tegemisel aluseks võtta, pole õige ega tulene kriminaalasja materjalidest. Kehtinud ENSV KrPK § 246 lg 1 p. 2 kohaselt võis kohus tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada, kui tunnistajal polnud võimalik kohtuistungile ilmuda. Tunnistajad L.S. ja R.S. on kohtule teatanud telegrammidega kohtuistungile ilmumise võimatusest ja kinnitanud eeluurimisel antud ütluste tõesust. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on avaldanud tunnistajate L.S-i ja R.S-i eeluurimisel antud ütlused, neid uurinud ja andnud kohtuotsuses neile hinnangu. Pidades tunnistajate eeluurimisel antud ütlusi usaldusväärseteks, võttis kohus need lisaks teistele tõenditele aluseks O.L. süüditunnistamisel ENSV KrK § 129 lg 2 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et rahvakohus on kasutanud tõenditena seaduses ettenähtud korras vormistatud tunnistajate ütlusi, hinnanud neid kehtinud KrPK § 50 kohaselt ja kriminaalasja materjalidest ei nähtu protsessiosaliste õiguste või muude kriminaalprotsessi normide rikkumisi, mis oleks kaasa toonud ebaseadusliku kohtulahendi. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1, 65 lg 3 ja 77-9, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.