Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. detsembril 1995. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. M. ja F. D. süüdistuses KrK § 155 lg 1; 139 lg 2 p. 1 ja § 15 lg 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. J. M. esitati eeluurimisel süüdistus KrK § 155 lg 1 ja § 139 lg 2 p. 1 ja 2 ning F. D. KrK § 155 lg 1 ja 139 lg 2 p. 1 järgi. Kohtu alla anti mõlemad KrK § 155 lg 1 ja § 139 lg 2 p. 1 järgi. Esitatud süüdistuse kohaselt teostasid nimetatud isikud 13. septembril 1995. a. omavoliliselt metsaraiet X maakonnas X vallas X küla lähedal X metskonnas, saagides selleks raieluba omamata maha 20 m3 männipalke. See J. M. ja F. D. tegevus kvalifitseeriti KrK § 155 lg 1 järgi kui ebaseaduslik metsaraie, millega põhjustati oluline kahju 11 875 krooni ulatuses. Ebaseaduslikult langetatud palkidest laaditi 11 m3 autole ja püüti ära viia. See J. M. ja F. D. tegu kvalifitseeriti isikute grupi eelneval kokkuleppel sooritatud salajase vargusena J. M. puhul KrK § 139 lg 2 p. 1 ja 2 ning F. D. puhul KrK § 139 lg 2 p. 1 järgi. Ida-Viru Maakohtu 14. augusti 1995. a. otsusega mõisteti mõlemad kohtualused õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu nende käitumises. Maakohus lähtus toimunu õiguslikul hindamisel kohtualuste esitatud versioonist, mille kohaselt nad ei teadnud, et metsa ülestöötamiseks puudus raieluba, kuna nad olid end Sergeiks nimetanud isiku poolt palgatud töölised ja tööandja näitas neile mingit paberit, mida nad pidasid raieloaks. Sellest tuletas kohus kuritegude subjektiivse külje puudumise. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooniprotestiga Ida-Viru prokurör A. Lembit, kes pidas J. M. ja F. D. ütlusi absurdseteks ja ebatõepärasteks. Apellant rõhutas töölepingu puudumist väidetud tööandjaga, kelle elukohta ega muid isikuandmeid töövõtjad ei tea. Ka anonüümsel tööandjal ei saanud sisukohast raieluba olla, langetamisele kuulunud puud pidanuks olema klumbitud ning raietöödeks eraldatud metsaosa märgistatud. Viru Ringkonnakohtu istungil esinenud Riigiprokuratuuri prokurör E. Kungla palus kohtualused süüdi mõista KrK § 139 lg 2 p. 1 ja § 15 lg 2 järgi, KrK § 155 lg 1 järgi aga õigeks mõista, kuna metsamajandusele ei ole tekitatud olulist kahju ja kuriteokoosseis puudub. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1995. a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1995. a. otsuses on KrMK § 19 lg 1 nõuetele vastavalt täidetud tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse käsitlemise nõuet. KrMK § 50 lg 1 kohaselt on hinnatud asjas kogutud tõendeid nende kogumis seadusest ja siseveendumusest lähtudes. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendite analüüsi kaudu kummutanud kohtualuste süü eitamisele rajatud versiooni anonüümsest tööandjast ja kohtualuste sõltuvusest selle tööandja juhistest. Metsamaterjali vargust käsitlevas osas on tehioludele vastavalt täpsustatud kuriteole varem antud õiguslikku hinnangut - tegu on põhjendatult kvalifitseeritud kuriteokatsena KrK § 139 lg 2 p. 1 ja 15 lg 2 järgi. Kriminaalasjas olevate menetlusdokumentide ja AKKS § 24 sätestatud põhimõtetega ei ole aga kooskõlas apellatsioonikohtu poolt J. M. ja F. D. süüditunnistamine KrK § 155 lg 1 järgi, kuigi nad samas vabastati sel alusel kriminaalvastutusest aegumise tõttu. Eelnevalt oli Ida-Viru Maakohtu 14. augusti 1995. a. otsuse, millega J. M. ja F. D. mõlemas kuriteos õigeks mõisteti, vaidlustanud oma apellatsioonprotestiga Ida-Viru prokurör A. Lembit (tl. 227). Kuigi protest apellandi õiguslikku positsiooni selgelt ei kajasta, on see olnud apellatsioonimenetluse aluseks. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi istungi protokollist nähtuvalt ei ole kohtuistungil esinenud Riigiprokuratuuri prokurör E. Kungla kohtuistungi alul loobunud protesti mingit osa toetamast, küll aga on tema seisukoht muutnud kohtuistungi käigus. Kohtuistungi protokollis kajastatud poolte vaidluse puhul on prokurör toetanud vaid protesti seda osa, mis käsitleb metsamaterjali varguse katsega seonduvat, KrK § 155 lg 1 osas on ta aga lõppjäreldusena jaganud esimese astme kohtu seisukohta. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1995. a. otsuse kirjeldava osa järgi on prokurör palunud mõlemad kohtualused KrK § 155 lg 1 järgi õigeks mõista. AKKS § 16 kohaselt on apellatsioonkaebuse või - protesti esitanud isikul õigus kaebusest või protestist loobuda kuni hetkeni, mil kohus läheb otsust tegema. AKKS § 24 lg 1 kohaselt on menetlusosalise kaebusest või protestist loobumine kohtule siduv. Kohtuistungil esinenud prokuröri seisukohavõttu arvestades oli sisuliselt toimunud apellatsioonprotestist osaline loobumine ja sellest tulenevalt ei olnud apellatsioonikohus pädev J. M. ega ka F. D. süüdi mõistma KrK § 155 lg 1 järgi. AKKS § 32 lg 2 sätestatud alusel tuleb apellatsioonikohtu järeldused täpsustada mõlema süüdimõistetu J. M. ja F. D. suhtes, kuigi viimane ei ole kohtulahendit vaidlustanud. Ebaseadusliku matsaraiega tekitatud kahju kuulub hüvitamisel tsiviilkohtupidamise korras. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes AKKS § 32 lg 2, § 63 p. 3, § 64 p. 2 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.