III-1/1-10/94
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Lea KALM, Eerik KERGANDBERG ja Peeter VAHER vaatas Tartus, 29. märtsil 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja J. M. süüdistuses KrK §-de 139 lg.2 p.1,2 ja 3 ning 207' lg.2 p.2 järgi süüdimõistetu kassatsioonikaebuse alusel Harju Maakohtu
03.detsembri 1993.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 1994.a. otsuste peale. Protsessiosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. J. M. oli süüdi mõistetud Harju Maakohtu otsusega 03.12.1993.a. KrK § 139 lg.2 p.1,2 ja 3 järgi ja karistatud 4-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 207' lg.2 p.2 järgi ja karistatud 1-aastase vabadusekaotusega. Kuritegude kogumi eest oli mõistetud KrK § 40 järgi 1 aasta vabadusekaotust. Viimatimõistetud karistusele liideti KrK § 41 järgi osaliselt Harju Maakohtu poolt 18.02.1993.a. mõistetud karistus (2 aastat vabadusekaotust tingimisi 2-aastase katseajaga) ning mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aasta vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Ringkonnakohus jättis Harju Maakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonikaebuses taotleb süüdimõistetu talle inkrimineeritud tegude ümberkvalifitseerimist kuriteo katseks ning palub talle mõistetud karistuse kergendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ärakuulanud prokuröri arvamuse, leidis: Esimese ja teise astme kohus on õigesti kvalifitseerinud J. M.-i poolt toimepandud teod, kuid karistuse mõistmisel on eksitud KrK § 41 mõtte vastu, mille kohaselt karistuse mõistmisel mitme kohtuotsuse järgi ei tohi lõplik karistus olla väiksem ei viimase kohtuotsusega mõistetud karistusest ega ka varem mõistetud ja veel kandmata karistusest. Samasugune eksimus on aset leidnud ka samas kriminaalasjas A. M. karistuse mõistmisel.
Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 49 lg.3; 63 p.2 ja 65 lg.3 Riigikohus otsustas:
1.