Võlaõigus

Harju Maakohtu 13.03.2026 määrusega jäeti hagiavaldus käiguta ning anti hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kohus kohustas hagejat esitama täiendavad andmed ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohta koos kostja arvelduskonto väljavõttega, millelt nähtuksid kostja sissetulekud ja väljaminekud. Alternatiivselt kohustas kohus hagejat esitama kohtule nõude ümberarvestuse. 17.03.2026 esitas hageja kohtule nõude ümberarvestuse, kuivõrd krediidiandja ei hinnanud laenu andmisel kostja arvelduskonto väljavõtet. Hageja märkis, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Hageja lisas, et arvestades krediidilepingute krediidisummasid, osamaksete suurust ning lepingutega kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli krediidiandja hinnangul krediidisaaja poolt võetud kohustuste täitmine krediidisaajale jõukohane. Hageja tõi välja, et juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud, millega hageja ei nõustu, esitab hageja ümberarvestuse. Kostja sai laenulepingu nr L389851 alusel enda kontole 13 908,56 eurot, millest on maha arvestatud lepingutasu ja kindlustustasu. Kokku on kostja teinud tagasimakseid esialgsele krediidiandajale summas 11 419,11 eurot. Hageja märkis, et ümberarvestuse kohaselt on täies ulatuses tasutud osamaksed alates 28.01.2022 kuni 15.01.2027 ja osaliselt 15.02.2027 osamakse. Ümberarvestuse kohaselt ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks, mistõttu esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning palub hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed TsMS § 369 alusel ja viivise põhiosa osamaksetelt tasumise tähtajale järgnevast päevast. Hageja lisas, et käesoleval juhul on kostja teinud viimase tagasimakse veebruaris 2025, mistõttu ei ole kostja lepingut täitnud ligikaudu 1 aasta. Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul põhjendatud kostjalt tuleviku osamaksete väljamõistmine. Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja hagiavaldusele vastanud ei ole. Kohtu põhjendused Kohus, analüüsinud hagiavaldust ning hagiavaldusele lisatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Coop Pank AS ja X 28.01.2022 tarbijakrediidilepingu nr L389851, mille alusel sai kostja laenu summas 14 250 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 15.03.2022 – 15.02.2028. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas 4109,97 eurot. Hageja palub mõista välja kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 10 140,03 eurot, intress 682,19 eurot, haldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1614,13 eurot ja edasiulatuv viivis. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 17 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus kohustas hagejat 13.03.2026 määrusega esitama muuhulgas tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta ning andmed kostja arvelduskonto kontrollimise kohta. Vastuses 13.03.2026 kohtunõudele esitas hageja kohtule nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja arvelduskonto väljavõtet hageja kohtule esitanud ei ole. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja ei ole esitanud kohtule kostja arvelduskonto väljavõtet. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta – vastav info nähtub kostja pangakonto väljavõttelt, mida hageja kontrollinud ei ole. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 403 4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse. Hageja nõuab kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse tasumist. Hageja on toonud välja, et kostja sai lepingu alusel 13 908,56 eurot. Kostja on tasunud võlgnevuse katteks kokku 11 419,11 eurot. Ümberarvestuse kohaselt on täies ulatuses tasutud osamaksed perioodil 28.01.2022 - 15.01.2027 ja osaliselt 15.02.2027 osamakse. Tulenevalt ümberarvestatud nõudest ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga võlgnevuses ning sellisel juhul ei olnud ülesütlemine kehtiv. Kostjal on seega võlgnevus alates 15.02.2027 osamaksest. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hageja ei ole toonud välja selgeid aluseid, millest tulenevalt eeldab hageja, et kostja kohustust

õigeaegselt ei täida. Seega puuduvad alused hagi rahuldamiseks TsMS § 369 alusel. Hageja ümberarvestusest nähtub, et kostja on tasunud kõik osamaksed kuni jaanuarini 2027 täies ulatuses ja veebruari 2027 osamakse osaliselt. Kuivõrd leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, siis on kostjaga sõlmitud leping kehtiv ning kostja tähtaeg järgmise osamakse tasumiseks saabub 15.02.2027. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks tõsikindlalt, et kostja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet ei rahulda. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub vastavalt nõude ümberarvestusele käesolevalt sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ega menetluses osalenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud kindlaks määramata. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.