V.N-i kaebus Eesti Vabariigi vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu äranägemisel
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – V.N
Asja läbivaatamise vorm
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja v.adv Veikko Puolakainen
1.Jätta vastustaja taotlus jätta kõik kaebaja poolt 29.06.2026 esitatud seisukohad ja tõendid tähelepanuta rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja nimi, otsuses viidatud äriühingu nimi ja telefoni number tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.09.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tallinna Halduskohtule saabus 24.11.2024 V.N-i kaebus Eesti Vabariigi vastu (Justiitsministeeriumi kaudu) nõudega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Kaebaja hinnangul riivab praegu kehtiv ESS-i regulatsioon ebaproportsionaalselt isikute sh kaebaja põhiõigusi ja ei ole seetõttu põhiseaduspärane ega kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.
Kaebaja hinnangul on Eesti Vabariigi tegevusetus (regulatsiooni muutmata jätmine) tekitanud talle mittevaralist kahju. Kaebaja on eraisik, kelle andmeid on seega ca 10 aastat vastuolus Euroopa Liidu õigusega kogutud. Kaebajat sellest teavitatud ei ole. Selline pikaajaline ja mastaapne põhiõiguse riive on aluseks kahju hüvitamiseks.
2.Kohus võttis kaebuse oma 12.12.2024 määrusega menetlusse.
3.Vastustaja esitas kohtule 28.02.2025 taotluse, milles palub esiteks jätta kaebuse läbi vaatamata. Teiseks lõpetada haldusasja menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu. Kaebuse menetlemise korral jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vastuseks kohtunõudele esitas kaebaja kohtule 18.03.2026 omapoolsed seisukohad vastustaja taotlustele, milles palub jätta kõik vastustaja taotlused rahuldamata ning täiendavad kaebuse põhjendused.
4.14.05.2026 määrusega otsustas kohus lugeda kaebuse tähtaegseks mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu äranägemisel seoses kaebaja sideandmete kogumisega ja säilitamisega perioodi 24.11.2021-24.11.2024 osas ning jätkata selles osas kaebuse sisulist menetlust. Ülejäänud ajaperioodi osas lõpetas kohus menetluse seoses kaebetähtaja rikkumisega. Ühtlasi määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning täiendavad tähtajad seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
5.09.06.2026 määrusega otsustas kohus rahuldada kaebaja 29.05.2026 taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ning kohustas XXX AS-il esitada kohtule hiljemalt 12.06.2026 teabe V.N-i (isikukood XXX) ja telefoninumbri +YYY kohta perioodil 24.11.2021–24.11.2024 kogutud ja säilitatud sideandmete ning elektroonilise side metaandmete kohta, sealhulgas: milliseid sideandmeid või elektroonilise side metaandmeid on kaebaja kohta kogutud ja/või säilitatud; teave kaebaja kohta kogutud või säilitatud andmete kustutamise kohta, sealhulgas võimalusel kustutatud andmete liigid ja säilitamise kestus enne kustutamist; teave selle kohta kas ja millistele kolmandatele isikutele või asutustele on kaebaja sideandmeid perioodil 24.11.2021–24.11.2024 väljastatud, sealhulgas väljastamise aeg, õiguslik alus ja väljastatud andmete üldine kirjeldus. XXX AS täitis kohtunõude 12.06.2026.
6.1.Kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, kelle elukoht on Eesti Vabariigis. Eestis on 01.01.2005 jõustunud elektroonilise side seadus (edaspidi ESS), mille § 111 1 on jõustunud 01.01.2008 ning sätestab sideettevõtja kohustuse säilitada andmed. Kehtiv redaktsioon ESS-ist on üle võetud praeguseks Euroopa Kohtu poolt 2014. aastal kehtetuks tunnistatud direktiivi alusel. Kuna direktiiv on kehtetu, ei ole kohane enam ka kehtiv ESS. Kaebaja toob välja, et Euroopa Kohus leidis, et üldine sideandmete säilitamine ei ole liidu õigusega kooskõlas (vt Euroopa Kohtu otsused C-623/17 (Privacy International), C-511/18 ja C-512/18 (La Quadrature du Net jt) ja C-520/18 (Ordre des barreaux francophones et germanophone jt).
6.2.Elektroonilise side andmete säilitamise problemaatikale ja võimalikule vastuolule Euroopa Liidu õigusega viidati õiguskirjanduses juba 2015. aastal1.
1 U. Lõhmus 2015. Elektroonilise side andmete säilitamise lõpetamata saaga. – Juridica, nr 10, lk 735–745.
6.3.Sideandmete tõendina lubatavuse asjus võttis Riigikohus 2021. aasta suvel seisukoha. Üldise põhimõttena leidis kohus, et enne Euroopa Kohtu 02.03.2021 lahendit H. K. vs. prokuratuur ei saanud prokuratuuril sideandmete päringute jaoks lubade andjana olla tõsikindlat teadmist, et prokuratuurile antud õigus lubada sideandmete kasutamist on vastuolus EL-i õigusega. Kolleegiumi hinnangul valitses kuni Euroopa Kohtu 06.10.2020 otsuseni La Quadrature du Net sideandmete säilitamise ja kasutamisviiside küsimuses märkimisväärne teadmatus.2 Teisisõnu, kohus tõmbas sideandmete tõendina lubatavuse hindamisel punase joone La Quadrature du Net lahendi juurde. Load, mis on antud sideandmete päringuks pärast seda lahendit, ei ole tõendina kriminaalmenetluses lubatud.
6.4.Kaebaja hinnangul on Eesti Vabariigi tegevusetus tekitanud talle mittevaralist kahju. Kaebaja on seisukohal, et Eesti Vabariigi ebaseaduslik tegevus rikub kaebaja põhiõigusi.
6.4.1.Kuigi Euroopa Kohus kuulutas 2014. aasta lahendiga Digital Rights Ireland direktiivi 2006/24/EÜ tagasiulatuvalt kehtetuks, on kümme aastat hiljem Eesti endiselt nende riikide seas, kes ei ole kehtetuks tunnistanud riigisisest õigusakti, millega direktiiv üle võeti, või vähemalt sideandmete säilitamist puudutavaid sätteid Euroopa Liidu õigusega täies mahus kooskõlla viinud.
6.4.2.Kaebaja leiab, et andmete säilitamise regulatsioon ei ole ka põhiseaduspärane, sest andmete säilitamisega kaasnev riive on ebamõõdukas. Direktiiv 2006/24/EÜ, mis võeti üle ESS-iga, nägi ette andmete säilitamist üksnes raskete kuritegude avastamiseks ja ärahoidmiseks. Kuigi elektroonilise side andmete säilitamine aitab tagada ka raskete kuritegude avastamist ja kohtus menetlemist, ei ole laussäilitamine selle jaoks siiski proportsionaalne meede. Samuti puudub ESS-is säte, mis kohustaks andmete töötlejat andmesubjekti töötlemise asjaolust teavitama. Demokraatlikus ühiskonnas ei tohi saada reegliks üldine andmete säilitamine olukorras, kus direktiivis 2002/58/EÜ kehtestatud süsteem nõuab, et andmete säilitamine oleks erand.
6.4.3.Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine endast rasket põhiõiguste riivet, sest ka metaandmete põhjal on võimalik teha täpseid järeldusi isiku eraelu, liikumise, harjumuste ja suhtlusvõrgustiku kohta. Kaebaja hinnangul rikub selline kohustuslik andmesäilitamine tema eraelu puutumatust, tekitab püsivat ebakindlust ning kahjustab usaldust riigi vastu (PS § 26 rikkumine). Samuti leiab kaebaja, et kehtiv ESS on vastuolus Euroopa Liidu õigusega (sh Isikuandmete kaitse üldmäärusega – IKÜM), eriti osas, milles sideandmeid säilitatakse kõigi isikute kohta sõltumata seosest raske kuritegevuse või riigi julgeoleku ohuga ning neid saab kasutada ka vähem kaalukates menetlustes.
6.4.4.Riigikohus on viimati oma 18.06.2021 otsuses põhjendanud, et kui riivatakse era- ja perekonnaelu puutumatust ning õigust isikuandmete kaitsele (harta art-d 7 ja 8) ning riive kaasneb ametiasutuse juurdepääsuga liiklus- või asukohaandmete kogumile, on ta igal juhul raske, sõltumata sellest, millise ajavahemiku kohta on andmetele juurdepääsu taotletud, ning sõltumata selle ajavahemiku kohta kättesaadavate andmete hulgast ja liigist, kui - nagu H. 2 RK 18.06.2021 otsuse nr 1-16-6179 p 62
Kuusmaa kohtuasjas - see andmete kogum võimaldab teha asjaomaste isikute eraelu kohta täpseid järeldusi3.
Massiline sideandmete kogumine ja säilitamine kujutab endast sügavat ja piinavat riivet kaebaja õigusele eraelu puutumatusele, põhjustades talle kroonilist ja üha süvenevat vaimset stressi, püsivat ärevust ning lakkamatut üldist ebakindlust.
6.4.5.Kaebaja vaimne elukvaliteet on märkimisväärselt langenud, kuna ta elab pidevas teadlikkuses, et riik võib varjatult jälgida tema tegevusi ja suhtlust. Selline varjatud jälgimine on tekitanud püsiva ärevuse ja kontrollituse tunde, mis on oluliselt mõjutanud kaebaja vaimset ja füüsilist heaolu. Pidev hirm jälgimise ees on põhjustanud kaebajas kroonilise stressireaktsiooni, mille tagajärjel on ilmnenud unehäired, peavalud ja keskendumisraskused. Need sümptomid on kroonilise stressiga seotud ja tulenevad teadlikkusest, et kaebaja igapäevased tegevused võivad olla pideva seire objektiks. Riigi poolt teostatav varjatud jälgimine on vähendanud kaebaja vabadust suhelda ja tegutseda, ilma et ta tunneks hirmu eraelu puutumatuse rikkumise ees. Selline olukord ei ole ajutine ebamugavus, vaid pidev ja igapäevane koormus, mis takistab kaebajal kogeda normaalset elu ja rahu. Püsiv teadlikkus riiklikust jälgimisest on toonud kaasa pikaajalise mure ja ärevuse, mis on mõjutanud ka kaebaja füüsilist tervist – ilmnenud on kurnatus ja üldise heaolu langus. Stressi ja ärevuse mõju autonoomsele närvisüsteemile on viinud kaebaja kehalise seisundi halvenemiseni, sealhulgas suurenenud südame-veresoonkonna koormus ja pärsitud immuunsüsteemi funktsioonid. Selline riiklik sekkumine kaebaja eraellu on piiranud tema osalemist sotsiaalsetes tegevustes ja vähendanud sotsiaalset aktiivsust, kuna kaebaja kardab, et tema suhtlemine ei pruugi olla privaatne. Selle tulemusel on kaebaja tõmbunud eemale sotsiaalsetest tegevustest ja kogenud sotsiaalset isolatsiooni. Riikliku varjatud jälgimise tõttu on kaebaja emotsionaalne ja psühholoogiline heaolu oluliselt halvenenud, mis on viinud tema töövõime languseni. Pidev ärevus ja keskendumisraskused on vähendanud kaebaja suutlikkust täita oma tööülesandeid tõhusalt, mis on mõjutanud tema professionaalset elu. Kaebaja elu on muutunud pidevaks stressirohkeks võitluseks, kus tema põhivabadused ja vaimne tasakaal on pidevalt riikliku seire all. See pidev jälgimise oht on kaebajas süvendanud tunnet, et tal puudub kontroll oma elu ja privaatsuse üle, mis on viinud vaimse ja füüsilise kurnatuseni ning muutnud isegi kõige lihtsamad igapäevased tegevused keerulisteks ja kurnavateks. Riikliku jälgimise mõju on seega vaieldamatult viinud kaebaja elukvaliteedi ja heaolu märkimisväärse languseni.
6.4.6.Riik ületab oma volitusi, kogudes andmeid laialdaselt ja üldistavalt, ilma konkreetsete ja legitiimsete eesmärkide määratlemiseta, mis toob kaasa olukorra, kus isiku õigused jäävad kaitseta ja tema eraelu puutumatust ohustatakse pidevalt. Olukorras, kus eraelu puutumatusesse õigusvastaselt sekkudes saadud sideandmed tunnistatakse tõendina lubatavaks, võib tekkida vajadus EL õigusega vastuolus olevate normide kohaldamisest tingitud rikkumise heastamiseks muul viisil, eelkõige kahju hüvitamise kaudu (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.05.2020 otsus nr 1-094486/1021, p-d 39 ja 45 ning 11.04.2013 otsus asjas nr 3-1-2-1-13, p 12.4.) Analoogne põhimõte peaks kanduma edasi ka isikute suhtes, keda pole küll kriminaalmenetluses kohtu alla antud, kuid kelle suhtes on põhiõiguste riive siiski järjepidevalt ja kõikide nende aastate jooksul aset leidnud. 3 Vt Riigikohtu 18.06,2021 otsuse nr 1-16-6179, p 44.
Kaebaja on eraisik, kelle andmeid on seega ca 10 aastat vastuolus Euroopa Liidu õigusega kogutud. Kaebajat sellest teavitatud ei ole. Selline pikaajaline ja mastaapne põhiõiguse riive on aluseks kahju hüvitamiseks. Eeltoodud kaalutlustel esitabki kaebaja kahju hüvitamise nõude, mille aluseks on sideandmete õigusvastane töötlemine. Samale põhimõttele on viidanud ka Riigikohus, kus on selgitatud, et õigusvastaselt eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama4. Sotsiaalse isolatsiooni süvenemine ja püsiv ärevus on toonud kaasa märkimisväärseid probleeme kaebaja üldises heaolus. Lisaks on kaebaja kogenud intensiivseid emotsionaalseid raskusi, sealhulgas lootusetuse tunnet ja depressiivseid episoode, mis on oluliselt mõjutanud tema võimet nautida elu ja säilitada igapäevane toimimine. Hüvitise eesmärk on kompenseerida tekitatud kahju, pakkuda kaebajale psühholoogilist leevendust ja aidata taastada tema vaimset ja füüsilist heaolu. Hüvitamine ei ole oluline üksnes materiaalses mõttes, vaid ka moraalse heastamise vahendina, tunnustades kaebaja põhiõiguste rikkumist ning aidates kaasa normaalse elukvaliteedi ja sotsiaalse funktsioneerimise taastamisele. Lisaks peab hüvitamine kandma tugevat moraalset sõnumit, et selline ebaseaduslik sekkumine üksikisiku eraellu on lubamatu ja riik kannab vastutust oma tegevuse tagajärgede eest. Selline hüvitis peaks aitama kaebajal taastada usaldus mitte ainult oma vaimse heaolu suhtes, vaid ka usaldus avaliku võimu vastu, mis on selle olukorra tõttu oluliselt kannatanud. Hüvitis peab hõlmama lisaks materiaalsetele aspektidele ka kaebaja õiguste sümboolset ja moraalset tunnustamist, pakkudes seeläbi tõhusat ja täielikku heastamist.
6.5.Kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju. Euroopa Kohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et valimatus mahus sideandmete säilitamine võimaldab luua detailse profiili isiku elust, avab kogu tema suhtlusvõrgustiku, võimaldab teha järeldusi isiku poliitiliste ja isiklike (sh usuliste) veendumuste kohta, samuti tervislike seisundite ja muude eraeluliste asjaolude kohta. Selline riive on juba oma olemuselt äärmiselt intensiivne eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse rikkumine, mistõttu tekib mittevaraline kahju juba rikkumise faktist endast (vt Digital Rights Ireland v Ireland; La Quadrature du Net). ESS § 1111 on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et sideandmete üldine ja eristamatu (piiramatu ja valimatu) säilitamine kujutab endast väga rasket põhiõiguste riivet ning selline riive nõuab selget ja põhjendatud õigustust. Seda aga tänaseni ei ole. Kui liikmesriik (antud juhul Eesti Vabariik) ei vii oma kehtivat seadusandlust Euroopa Liidu õigusega kooskõlla, toob see kaasa riigi vastutuse. Põhjuslik seos seisneb selles, et Eesti Vabariik ei ole loonud Euroopa Liidu õigusega kooskõlas olevat seadusandlust, mille tulemusel toimub süstemaatiline sideandmete töötlemine viisil, mis rikub kaebaja põhiõiguseid. Kuna rikkumine leiab aset piiramatult ja kõigi suhtes, on selle adressaat ja rikkumise objektiks ka kaebaja. Kui Eesti Vabariik oleks muutnud pärast Euroopa Kohtu otsust seadust ning viinud siseriikliku õiguse (ESS § 1111) kooskõlla Euroopa Liidu õigusega, ei oleks kahju ka tekkinud. Seetõttu on olemas põhjuslik seos riigi tegevusetuse ja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju vahel.
6.6.Kohus on 14.05.2026 määruses käsitlenud käesolevat vaidlust seadusandja tegevusetusega seotud nõudena ning jätkanud kaebuse sisulist menetlust perioodi 24.11.2021– 24.11.2024 osas.
4 Vt Riigikohtu 18.06.2021 otsuse nr 1-16-6179, p 107.
Kaebaja leiab, et vastustaja viimased seisukohad ei kõrvalda kaebaja põhiargumenti: riik on kehtestanud ja säilitanud süsteemi, mille alusel sideettevõtjad pidid säilitama kõigi isikute, sealhulgas kaebaja kasutuses olnud telefoninumbri, sideandmeid üldiselt ja vahet tegemata. Vastustaja käsitlus segab ekslikult sideteenuse osutamiseks vajaliku lepingulise andmetöötluse ja ESS § 1111 alusel õiguskaitse- ja julgeoleku eesmärgil toimunud üldise säilitamiskohustuse. Kaebaja ei vaidlusta esimest, vaid teist.
6.7.Kaebaja leiab, et vaidlusaluse telefoninumbri vormistamine ZZZ OÜ nimele ei välista kaebaja õiguste riivet, sest number oli tegelikult kaebaja isiklikus kasutuses ning selle numbri kasutamise käigus tekkinud sideandmed võimaldasid teha järeldusi kaebaja kui füüsilise isiku eraelu kohta.
6.8.Kaebaja on seisukohal, et XXX eraõiguslik vorm ei muuda vaidlust eraõiguslikuks ulatuses, milles kaebaja etteheide on suunatud riigi loodud seadusliku säilitamiskohustuse vastu. XXX vastus kinnitab, et vaidlusaluse telefoninumbri suhtes kohaldus andmete säilitamise raamistik, sealhulgas ESS § 1111 alusel õiguskaitse- ja julgeoleku eesmärgil ühe aasta jooksul andmete säilitamine. Seetõttu ei ole käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus kaebaja andmete kogumine ja säilitamine oleks üksnes abstraktne või tõendamata oletus.
6.9.Sideandmed ei ole pelgalt tehnilised arvestusandmed, vaid võimaldavad kujundada pildi isiku suhtlusvõrgustikust, liikumismustritest, harjumustest ja elukorraldusest. Põhiõiguste riive ei sõltu üksnes sellest, kas andmeid hiljem konkreetses menetluses kasutati või kellelegi väljastati. Riive tekkis juba sellest, et kaebaja sideandmed kuulusid üldise ja vahet tegemata säilitamiskohustuse alla.
6.10.Kaebajale ei saa panna täielikku tõendamiskoormust asjaolude kohta, mille kontrollimiseks puudub tal tegelik võimalus ja mille kohta teave asub sideettevõtja või riigiasutuste valduses. Riik ei saa oma süsteemi läbipaistmatust kasutada kaebaja vastu tõendamiskoormuse argumendina. Kaebaja esitab käesoleva seisukohaga (dtl 126-129) ka avaliku ajakirjandusliku kajastuse väljatrüki samasisulise sideandmete säilitamise kohtuvaidluse kohta. Kaebaja ei tugine sellele lisale väitena, et tema enda sideandmeid oleks konkreetselt päringuga kasutatud. Lisa on esitatud tausta- ja süsteemikonteksti näitena, mis selgitab sideandmete säilitamise ja ligipääsu tehnilist korraldust ning andmesubjekti kontrollivõimaluste piiratust. Nimetatud kajastuse kohaselt selgitas sideettevõtja valdkonna tunnistaja, et suuremad õiguskaitseasutused kasutavad sideandmetele ligipääsuks elektroonilisi kanaleid, mille kaudu ametnik saab teha päringu otse operaatori andmebaasile. Sama kajastuse järgi ei kontrolli sideettevõtja elektroonilise päringu puhul selle sisulist õiguspärasust ega seda, kas konkreetseks päringuks on olemas kohtu luba; sideettevõtja näeb e-kanali kasutamise logi, kuid mitte tingimata seda, millist teavet selle kaudu päriti. Need asjaolud ei tõenda kaebaja enda andmete konkreetset kasutamist, kuid kinnitavad käesolevas asjas olulist süsteemset probleemi: isikul puudub tegelik ja täielik võimalus kontrollida, kas, millal, kelle poolt ja millises ulatuses tema sideandmetele ligi pääseti. Seetõttu ei ole põhjendatud panna kaebajale täielikku tõendamiskoormust asjaolude kohta, mille kontrollimiseks puudub tal tegelik ligipääs. Mittevaralise kahju hindamisel tuleb arvestada põhiõiguse rikkumise olemust, kestust, intensiivsust ja süsteemsust. Kaebaja ei raja nõuet üksnes meditsiiniliselt tõendatud
tervisekahjule, vaid eraelu ja side saladuse pikaajalisele ning süsteemsele riivele vaidlusalusel perioodil. Vastustaja enda esitatud kronoloogia ja kohtu 14.05.2026 määruses viidatud tegevusetuse raamistik kinnitavad, et riik oli aastaid teadlik sideandmete säilitamise regulatsiooni problemaatilisusest. Tegemist ei olnud ootamatu ega kaebaja poolt kunstlikult konstrueeritud probleemiga. Riik ei saa vastutusest vabaneda väitega, et sideandmeid säilitas tehniliselt eraõiguslik sideettevõtja. Riive allikas oli riigi kehtestatud üldkohustuslik õiguslik raamistik.
6.11.Kaebus ei ole populaarkaebus. Kaebaja kaitseb enda kui füüsilise isiku õigusi, mida riigi loodud üldine säilitamiskohustus konkreetselt puudutas.
6.12.Vastustaja käsitluse koostoime muudaks üldise ja vahet tegemata sideandmete säilitamisega seotud põhiõiguste kaitse praktiliselt illusoorseks: riik suunab vastutuse sideettevõtjale, sideettevõtja puhul jääks riikliku kohustuse õiguspärasus vaidluse keskmest välja ning kaebajalt nõutakse tõendeid asjaolude kohta, millele tal puudub tegelik ligipääs.
6.13.Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma. Kaebaja ei väida, et ta eristub kõigist teistest isikutest subjektiivse kannatuse erakordsuse tõttu. Kaebaja väidab, et ta kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma seetõttu, et seadusandja tegevusetus ei mõjutanud teda üksnes üldise avaliku õiguskorrana, vaid realiseerus tema konkreetse sidevahendi kasutamisel tekkinud liiklus- ja asukohaandmete säilitamises. Erilisus seisneb seega mitte selles, et sama regulatsioon ei võinud puudutada teisi, vaid selles, et normi toime avaldus kaebaja konkreetsetes isikuandmetes ja eraelulises suhtluses. Kaebaja kuulub nende isikute hulka, kelle sideandmeid säilitati vaidlusaluse regulatsiooni alusel ning kelle eraelu kohta võisid need andmed anda sisulist teavet. Kaebaja ei ole abstraktne vaatleja, vaid konkreetne isik, kelle kasutuses olnud telefoninumber oli XXX andmetöötluse ja ESS § 1111 säilitamiskohustuse objektiks. Kui kohus peab RVastS § 14 lg 1 kohaldamisel vajalikuks eriliselt kannatanud isikute rühma täiendavat määratlemist, tuleb seda teha arvestades käesoleva riive eripära: tegemist on süsteemse, varjatud, ennetava ja eraelu tuuma puudutava riivega, mille puhul isikul puudub tavapärane võimalus oma andmete kasutamist kontrollida. Kaebaja eriline riive seisneb vähemalt selles, et tema kasutuses olnud telefoninumber oli faktiliselt tema igapäevase era-, töö- ja äritegevuse keskne sidevahend. Selle numbri andmete säilitamine võimaldas teha järeldusi kaebaja kui füüsilise isiku elukorralduse, suhtlusvõrgustiku ja liikumismustrite kohta.
6.14.Kokkuvõtvalt on käesolevas asjas RVastS § 14 lg 1 eeldused täidetud vähemalt järgmistel põhjustel. Kaebaja ei väida, et õiguskorras puudus mis tahes regulatsioon. Kaebaja väidab, et riik jättis vaidlusalusel perioodil andmata vajaliku ja nõuetekohase regulatsiooni, mis oleks kõrvaldanud või asendanud üldise ja vahet tegemata sideandmete säilitamise kohustuse. Kaebajale tekkinud mittevaraline kahju seisneb tema eraelu, side saladuse ja isikuandmete kaitse pikaajalises riives ning sellest tulenevas mittevaralises mõjus. Kaebaja esitab selle kohta eraldi kirjaliku kinnituse (dtl 124-125). Riigi kohustus vältida üldist ja vahet tegemata sideandmete säilitamist oli vaidlusaluseks perioodiks piisavalt selge vähemalt Euroopa Kohtu ja Riigikohtu järjepideva praktika, riigi enda tegevuse, ministeeriumite arutelude ning vastustaja enda kirjeldatud kronoloogia tõttu.
Riik oli aastaid teadlik, et kehtiva regulatsiooni õiguspärasus on tõsise kahtluse all. Vaatamata sellele jäi vaidlusalusel perioodil üldine säilitamiskohustus sisuliselt püsima. Põhjuslik seos seisneb selles, et kui riik ei oleks säilitanud üldist ja vahet tegemata ESS § 1111 alusel kehtivat säilitamiskohustust, ei oleks XXX pidanud kaebaja kasutuses olnud telefoninumbri sideandmeid õiguskaitse- ja julgeoleku eesmärgil sellisel üldisel alusel säilitama. XXX vastus kinnitab, et XXX säilitas sideandmeid ESS § 1111 alusel õiguskaitse ja julgeoleku eesmärkidel, kuna tegemist oli kehtiva seaduse nõudega. Seega ei olnud säilitamisriive allikas üksnes XXX äriline otsus või lepinguline vajadus, vaid riigi kehtestatud kohustuslik õiguslik raamistik. Kaebaja tugineb eraelu, side saladuse ja isikuandmete kaitse normidele nende Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikas antud tähenduses. Kaebaja kuulub nende isikute hulka, kelle konkreetse sidevahendi kasutamisel tekkinud liiklus- ja asukohaandmed olid vaidlusaluse säilitamisrežiimi objektiks.
6.15.Kaebaja peab vajalikuks, et kohus võtaks asja lahendamisel seisukoha järgmistes kesksetes küsimustes, kuna need on määrava tähendusega kaebuse põhjendatuse hindamisel ning puudutavad otseselt vastustaja viimastes seisukohtades esitatud vastuväiteid. Esiteks palub kaebaja hinnata, kas kõigi isikute sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine kujutab endast kaebaja eraelu ja side saladuse põhiõiguste riivet juba säilitamise kui sellise tõttu. Kui kohus leiab, et riive eeldab tingimata andmete hilisema kasutamise, vaatamise või väljastamise tõendamist, palub kaebaja selgitada, kuidas oleks selline tõendamiskoormus kooskõlas tõhusa õiguskaitse põhimõttega olukorras, kus vastav teave ei ole kaebaja valduses ega tema poolt iseseisvalt kontrollitav. Teiseks palub kaebaja hinnata, kas füüsilise isiku põhiõiguste riive saab olla välistatud üksnes põhjusel, et tema faktilises kasutuses olnud telefoninumbri teenusleping oli vormistatud äriühingu nimele. Kui kohus peab seda asjaolu määravaks, palub kaebaja selgitada, miks peaks füüsilise isiku eraelu kaitse sõltuma lepingu formaalsest poolest, mitte sellest, kelle suhtlus-, liikumis- ja kontaktimustreid sideandmed tegelikult kirjeldavad. Kolmandaks palub kaebaja hinnata, kas riik saab välistada oma vastutuse põhjusel, et riigi kehtestatud säilitamiskohustust täitis tehniliselt eraõiguslik sideettevõtja. Kui kohus nõustub vastustaja selle käsitlusega, palub kaebaja selgitada, kuidas oleks sellisel juhul võimalik isikul tõhusalt vaidlustada riigi poolt seadusega loodud üldkohustuslikku andmesäilitamisrežiimi. Neljandaks palub kaebaja hinnata, kas mittevaralise kahju hüvitamine eraelu ja side saladuse süsteemse riive korral on välistatud üksnes põhjusel, et kaebaja ei esita meditsiinilisi tõendeid tervisekahju kohta. Kui kohus leiab, et meditsiiniliste tõendite puudumine on määrav, palub kaebaja selgitada, kas eraelu ja side saladuse intensiivne riive saab hüvitisõigusliku tähenduse üksnes siis, kui see väljendub meditsiiniliselt tõendatavas tervisekahjus. Viiendaks palub kaebaja hinnata, kas RVastS § 14 lg 1 tingimusi saab tõlgendada viisil, mis muudaks üldise ja vahet tegemata põhiõiguste riive puhul konkreetse isiku hüvitisnõude praktiliselt võimatuks üksnes põhjusel, et sama riive puudutab ka paljusid teisi isikuid. Kuuendaks palub kaebaja hinnata, kas vastustaja enda kirjeldatud aastatepikkune teadlikkus sideandmete säilitamise regulatsiooni probleemidest ning korduvad katsed regulatsiooni muuta kinnitavad, et tegemist ei olnud ootamatu, ebaselge või üksnes teoreetilise õigusliku küsimusega.
6.16.Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja kaebuse rahuldada ning mõista vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 350 eurot (riigilõiv).
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
7.Vastustaja vaidleb kaebaja kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata ning kõik menetluskulud kaebaja kanda.
7.1.Kaebaja viited Euroopa Kohtu lahenditele ei ole praegu asjakohased. Kaebuse faktiliste asjaolude loetelus on viidatud mitmele Euroopa Kohtu lahendile, millele kaebaja näib tuginevat. Enne sisuliste vastuväidete esitamist mittevaralise kahju nõudele vastustaja esmalt selgitab nende lahendite tähendust ja seotust antud asjaga. Kaebaja on p-s 1.4 mainitud lahenditele (C-623/17 ja C-511/18 jt) viidanud sulgudes sellise lause järel: „Euroopa Kohus leidis, et üldine sideandmete säilitamine ei ole liidu õigusega kooskõlas.“ Selline käsitlus on äärmiselt lihtsustatud, et mitte öelda eksitav. Nimelt, otsuses C-623/17 oli EK järeldus niisugune: „Direktiivi 2002/58 (muudetud direktiiviga 2009/136) artikli 15 lõiget 1 tuleb /---/ tõlgendada nii, et selle sättega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigivõimu kandjal panna elektroonilise side teenuste osutajatele riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil kohustuse edastada üldiselt ja vahet tegemata liiklus- ja asukohaandmeid julgeoleku- ja luureteenistustele.“ See on väga spetsiifiline küsimus ja „töölõik“, mitte nii põhjapanev üldistus nagu ütleb kaebaja oma kaebuses. Ühendatud asjade C-511/18 jt puhul ütles Euroopa Kohus seda, et „direktiivi 2002/58/EÜ /---/ artikli 15 lõiget 1 tuleb /---/ tõlgendada nii, et sellega on vastuolus seadusandlikud meetmed, milles on artikli 15 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel ennetava meetmena ette nähtud liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine“. Samas oli see üks väljavõte palju suuremast põhjenduste paketist. Kogu ülejäänud kohtu põhjendused selles asjas on suunatud sellele, millistel juhtudel on sideandmete säilitamine ja töötlemine ikkagi õigustatud. Vahekokkuvõtteks: Euroopa Kohtu otsused asjades C-623/17 ja C-511/18 jt on küll olemas ja sealsed järeldused ei ole vaidluse all, aga need on nüansseeritud otsused, mis puudutavad väga spetsiifilisi küsimusi kogu teemaderingis. Vastavalt ei saa kaebaja neile viidata kui üldisele alusele selle kohta, et tema õigusi on rikutud või talle on tekitatud kahju. Kaebuses on küll numbrit nimetamata, aga viidatud Eestist pärit lahendile C-746/18, mis on tuntuks saanud nn „koeravorsti kaasusena“ (Riigikohtust saadeti Euroopa Kohtule eelotsuse taotlus). See kaasus puudutab kitsalt sideandmete kasutamist kriminaalasjades, mis saaks puudutada konkreetseid kriminaalmenetluse subjekte (sedagi vaid tõendite lubatavuse kontekstis). Kaebaja vaatest on see Euroopa Kohtu lahend asjassepuutumatu, kuna ta ei väida, et tema suhtes oleks mõnes kriminaalmenetluses kasutatud sideandmeid tõenditena.
7.2.Kahju hüvitamise nõude eeldused RVastS § 14 järgi Riigikohtu praktikas Vastustaja väidab, et riigivastutuse (ehk riigi poolt kahju hüvitamise) eeltingimused varieeruvad sõltuvalt sellest, kas väidetav kahju tuleneb Eesti või EL õiguse rikkumisest. Kaebusest ei ole üheselt aru saada, millis(t)e õigusnormi(de) rikkumist kaebaja Eesti riigile või konkreetselt vastustajale ette heidab. Vastustaja lähtub alljärgnevalt Eesti kohtupraktikas käsitletud eeltingimustest, millest kohus saab RVastS järgse kahjunõude puhul lähtuda. Kõige selgemalt on Riigikohus RVastS § 14 lg 1 (õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamine) kohaldamise eeltingimusi käsitlenud 31.10.2013 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-12 (p-s 13). Riigikohus on selles otsuses leidnud järgmist: Kaebajate kahju hüvitamise nõuded on esitatud RVastS § 14 lg 1 alusel, mis sätestab avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest kahjuhüvitamise kohustusest. Kahjuhüvitamise kohustust ei
too kaasa iga juhtum, kus õigusvastase õigustloova akti või selle andmata jätmisega võib olla isikule kahju tekitatud. RVastS § 14 lg 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm olema vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele. RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 2 järgi peab rikutud kohustuse eesmärk olema just sellise kahju ärahoidmine. Vastustaja käsitleb parema jälgitavuse neid teemasid ühekaupa samas järjekorras, mis toodud eelviidatud Riigikohtu lahendis. Iseenesest ei ole siiski vahet, mis järjekorras kahjunõude eeltingimusi vaadelda. Seda on öelnud nii Riigikohus RVastS puhul (nt RKHKo 3-16-1903, p 25; 3-16-2267, p 17) kui ka Euroopa Kohus EL õigusest võrsuva riigivastutuse nõude puhul (nt EKo C-257/98 P: Lucaccioni, p 13; C-419/08 P: Trubowest Handel, p 42). Kahju hüvitamise eeltingimused on kumulatiivsed, st kahjunõude rahuldamiseks peavad täidetud olema kõik tingimused. Kaebuse rahuldamata jätmiseks piisab, kui täitmata on kasvõi üks tingimus. Menetlusökonoomiliselt on kõige ressursisäästlikum esmalt analüüsida küsimust, kas kaebajale on üldse kahju tekkinud. Kui selgub, et kahju ei ole tekkinud, siis puudub vajadus hinnata ülejäänud tingimuste täitmist.
7.2.1.On antud õigustloov akt või jäetud see andmata. Vastustaja mõistagi ei vaidlusta seda, et Eesti õiguskorras eksisteerib ESS § 111 1. Ilmselt ei saa olla vaidlust selleski, et ESS § 1111 kui Riigikogu vastu võetud seaduse üks paragrahv on „õigustloov akt“ RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Küll aga ei saa vastustaja nõustuda arusaamaga, et Eesti riik või täpsemalt vastustaja on jätnud õigustloova akti andmata. Oluline on rõhutada, et praeguses asjas puuduvad mistahes andmed ja tõendid kaebajaga seotud võimalike kriminaalmenetluste kohta ja ka selle kohta, et mõni kolmas isik (peale XXX) oleks kaebaja sideandmeid kogunud või töödelnud. Seadusandjal (konkreetsel juhul Riigikogul) on ulatuslik otsustusvabadus, mistõttu saab õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju nõuda üksikutel või erandlikel juhtudel. See on vastustaja arvates võimalik üksnes siis, kui seadusandja on jätnud andmata põhiseadusega nõutava õigustloova akti või vaatamata seaduses sisalduvale volitusnormile jäetakse andmata seaduse rakendusakt. Sellist olukorda vastustaja hinnangul praegu ei eksisteeri.
7.2.2.Kaebajale on tekkinud kahju – antud tingimus on täitmata. Kahju hüvitamise nõude keskne eeltingimus on, et isikule on tekkinud kahju. Kaebaja on selles osas piirdunud paljasõnalise väitega, et talle on tekkinud mittevaraline kahju. Kõik kaebaja väited on tõendamata. Kuna mitte ühtki tõendit väidetava mittevaralise kahju kohta ja nendega seotud tegurite kohta ei ole esitatud, siis ei oska vastustaja ka adekvaatselt kommenteerida neid vastustajat häirivaid tegureid ning võrrelda varasemat olukorda praeguse olukorraga. Vastustajale ei ole teada, milline oli või on kaebaja elukorraldus, sotsiaalne suhtlus ja tema töö, mis väidetavalt on oluliselt kannatanud tänu sellele, et Eesti õiguskorras kehtib alates 2008 üks säte, mille alusel sideettevõtjad on kohustatud teatud andmeid säilitama ja mida kaebaja peab enda suhtes varjatud riiklikuks jälgimiseks. Stress, ärevus, depressioon, unehäired, peavalud jm füüsilise
või vaimse tervisega kaasuvad asjaolud on sellised sümptomid, mis võivad olla põhjustatud väga erinevatest teguritest, mitte abstraktselt ühe seaduse kehtivusest. Töövõime vähenemine võib samuti olla seotud väga erinevate põhjustega. Lisaks on ka tegemist selliste küsimustega, millele hinnangu andmine nõuab üldjuhul meditsiinialaseid eriteadmisi. Vastustaja ei oska kuidagi kommenteerida kaebaja paljasõnalisi väiteid, et tema elu on muutunud pidevaks stressirohkeks võitluseks, kus tema põhivabadused ja vaimne tasakaal on pidevalt riikliku seire alla, et tal süveneb tunne, et tal puudub kontroll oma elu ja privaatsuse üle, mis on viinud vaimse ja füüsilise kurnatuseni ning muutnud kõige lihtsamad igapäevased tegevused keerulisteks ja kurnavateks. Kaebaja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Isegi kui sellised probleemid eksisteerivad, siis ei ole see põhjustatud ega seotud vastustajaga. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kahju hüvitamise kaebusest peab nähtuma selle alus ehk vastustaja tegevus(etus), mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (nt RKHKo 3-3-1-47-14, p 20). Kahju teke peab olema tõendatud ja äratuntav. HKMS § 59 lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Praegu kaebaja oma väiteid kahju kohta tõendanud ei ole. Seega ei saa vastustaja järeldada muud, kui et kaebajal ei ole mittevaralist kahju ega seega vastavat nõuet tekkinud. Pelgalt seaduse vastuvõtmisega Riigikogu poolt (sedagi juba aastal 2008) ei saa isikule põhimõtteliselt tekkida mittevaralist kahju. Kahju tekkimisega seonduvalt tuleb veel märkida, et kuigi kaebaja väidab, et talle isiklikult on tekkinud mittevaraline kahju, siis tegelikult ja oma eesmärgi poolest näib kaebus olevat populaarkaebus.
7.2.3.Kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega – see tingimus ei ole kindlasti täidetud. Eesti riik ei ole isikuandmete vastutav töötleja isikuandmete kaitse üldmääruse (“Üldmäärus“) tähenduses, kes on sellega seonduvalt rikkunud andmekaitsealaseid õigusnorme. Kuivõrd vastustaja ei ole sideandmete säilitamise osas isikuandmete vastutav töötleja ega volitatud töötleja, ei saa ta ka olla rikkunud Üldmääruse artiklis 5 sisalduvaid põhimõtteid (sh seaduslikkuse põhimõtet) ega mistahes muid kõnealuses õigusaktis toodud vastutava ja/või volitatud töötleja kohustusi. Kindlasti ei saa vastustajale (Eesti riigile) ka laiemalt ette heita mingite õigusnormide olulist rikkumist. Siinkohal on jälle problemaatiline, et kaebusest ei ole võimalik aru saada, täpsemalt milliste õigusnormide rikkumist kaebaja vastustajale ette heidab. Võrdlemisi selge on siiski see, et kaebaja tuletab vastustaja tegevuse õigusvastasuse moel või teisel Euroopa Kohtu ja/või Riigikohtu lahendist, mis puudutab ESS § 1111 problemaatikat. Vastupidiselt kaebaja nägemusest on õiguslik olukord kaugel sellest, et pärast kohtuotsust, mis väidab ESS § 1111 olevat vastuolus EL õigusega, saab seadusandja osutatud paragrahvi kiirkorras kehtetuks tunnistada, et seeläbi probleem „hõlpsalt kõrvaldada“. Selline käitumine tekitaks uue ja potentsiaalselt kaugemaleulatuvate negatiivsete tagajärgedega probleemide rägastiku. Nagu Euroopa Kohus ja Riigikohus on öelnud, ei ole ESS § 111 1 läbinisti õigusvastane, vastuolus EL õigusega. Problemaatiline on vaid aspekt sideandmete säilitamise ja töötlemise juures. Liiatigi ei ole lõpuni selge, kas eelnimetatud kohtute järeldused on sündinud kaasusespetsiifiliste tehiolude raamistikus või on need üldkohalduvad. Igal juhul ei saa riik toimida nõnda, et ESS § 1111 tunnistatakse kiirkorras kehtetuks, pakkumata asenduseks uut, hästi läbi mõeldud regulatsiooni. Selline primitiivne lähenemine tekitaks väga kahjulikke tagajärgi üldisele õiguskorra ja siseturvalisuse tagamisele, kuna kriminaalmenetluses ei oleks enam üldse võimalik kasutada sideandmeid – seda ka neil
puhkudel, mil pole vähimatki vaidlust, see oleks mitte üksnes põhjendatud, vaid ka hädavajalik. Kui kohtumenetlus peaks sinna jõudma ja seda nõudma, saab vastustaja kohtule põhjalikult seletada, mida ta on juba teinud, et ESS § 111 1 problemaatikat lahendada, mis rolli siin mängib asja Euroopa Liidu mõõde ning kui kompleksseid, olulisi ja mitmetahulisi juriidilisi probleeme ESS § 1111 hõlmab. Kõike seda arvestades ei saa tõsimeelselt väita, et riik, tunnistamata ESS § 1111 pärast ühte või teist kohtuotsust kiirkorras kehtetuks, on oma (kaebaja poolt selgelt välja ütlemata) õiguslikke kohustusi rikkunud oluliselt. Riik peab lahendama ülikeerulise õigusliku kompleksprobleemi, mida tegelikult reguleeritakse EL tasandil – riigi jämedast hooletusest või ükskõiksusest rääkimine on selge liialdus.
7.2.4.Puudub põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel. Vastustaja on eespool leidnud et, kaebajale ei ole tekkinud kahju (see on tõendamata) ning riik ei ole oma kohustusi oluliselt rikkunud. Vastavalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost kahe mitteeksisteeriva asjaolu või nähtuse vahel. Kui oletada, et riigile etteheidetav tegevus on ühe seaduse vastuvõtmine aastal 2008, siis kaebuses kirjeldatud isiku negatiivsed suundumused vaimses ja füüsilises tervises ei ole mitte kuidagi sellega põhjuslikus seoses. Vähemalt ei ole kaebuse pinnalt sellist seost mitte kuidagi võimalik adekvaatselt kindlaks teha. Mitte ühtki tõendit ei ole kaebaja esitanud. Põhjuslikku seost peab kaebaja tõendama eraldi. ESS § 1111 eksistents tema kehtival kujul ei tekita kaebajale mittevaralist kahju otse ja vahetult seaduse alusel, mille hüvitamist saaks nõuda RVastS § 14 lg 1 alusel.
7.2.5.Rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav. Olukorras, kus kaebuses on segiläbi viidatud erinevatele õigusnormidele nii Eesti kui EL õiguskorras, on vastustajal keeruline avaldada seisukohta küsimuses, kas väidetavalt rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav. Kui kaebaja peaks saama võimaluse seda menetluse hilisemas faasis täpsustada, siis saab oma täpse positsiooni esitada ka vastustaja. Küll aga on üldises võtmes selge, et vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb RVastS § 14 lg-s 1 tulenevat otsekohaldatavuse tingimust mõista kui rikutud normi piisava selguse ja täpsuse nõuet, st norm peab olema sedavõrd selge ja täpne, et isikul oleks sellele võimalik kohtus tugineda (RKHKo 3-3-1-84-12, p 43). Mitte ükski kaebaja osutatud mitmetest normidest nendele standarditele ei vasta. Kaebaja osutatud õigusnormid on sisuliselt konstitutsioonilised printsiibid, mis nõuavad, et riik ei sekkuks liigselt isikute eraellu, ei näeks ette isikuandmete ülemäärast kogumist ja töötlemist jne. Sellist laadi normid on kaugel sellest, et öelda selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt, mida peab riik tegema või millest hoiduma. Liiatigi tuleb siingi olulisena arvesse võtta, et riik peab arvestama ja järgima erinevaid vastassuunalisi ja kohati konfliktseid õiguslikke kohustusi, nt ka kohustust tagada õiguskorra ja siseturvalisuse kaitse (kriminaalmenetluse võimaldamine kurjategijate tabamiseks ja karistamiseks).
7.2.6.Isik peab kuuluma eriliselt kannatanud isikute rühma. Viimaseks õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks RVastS § 14 lg 1 järgi on isiku kuulumine õigustloova akti andmise või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Selle vastutust piirava tingimuse eesmärgiks on kaitsta üksnes neid isikuid, kes on seadusandja kohustuse olulise rikkumise tõttu sattunud võrreldes teiste isikutega ebaõiglasesse olukorda. Kaebaja ise ei ole esile toonud, kes on need eriliselt kannatanud isikud, kelle rühma ta võiks praegu kuuluda ja mis kriteeriumite alusel tuleks isikuid teistest tavakodanikest eristada.
Kaebusest võib aru saada vaid seda, et kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik ning saab oletada ka seda, et kaebaja tarbib sideteenuseid (kuigi väidab samas ka seda, et privaatsuse ohustamise kartuses ta suhtleb sotsiaalselt vähe). Kaebusest võib leida ka viite, et teda ei ole teavitatud andmete kogumisest. Vastustaja hinnangul viitavad kõik need argumendid pigem jätkuvalt populaarkaebuse iseloomule (s.t kaebaja esineb mitte üksnes enda, vaid kõikide Eesti andmesubjektide nimel), kuid ei anna mingit pidepunkti, mille alusel saaks isikut liigitada eriliselt kannatanud isikute rühma RVastS § 14 lg 1 mõttes. Kui viidata üksnes staatusele Eesti Vabariigi elanikuna ja sideteenuste tarbimisele, siis võib eeldada, et sellesse isikute rühma on võimalik paigutada kõik Eesti Vabariigi elanikud, kes Eestis sideteenuseid tarbivad. Ei ole mingit põhjust või alust väita, et sideteenust tarbivad Eesti elanikud kuuluksid seetõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. ESS § 1111 ei sätesta andmete kogumise ja säilitamise mõttes isikulisi erandeid. Olukorras, kus kaebaja esitatud võrdlusbaas näib olevat äärmiselt laiapõhjaline (kõik Eesti Vabariigi elanikud, kes tarbivad sideteenuseid) on ilmne, et sedavõrd laia isikute ringi puhul peab kaebaja iseäranis põhjendama, miks ta leiab või mille poolest on tema kannatused teiste isikute omast erilisemad. Praegu ühtki sellist põhjendust kaebuses ei sisaldu. Eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-84-12 on Riigikohus eriliselt kannatanud isikute rühma liigitanud ravimite jaemüüjad. See isikute rühm on piiratud, kes on eristatavad õiguste ja vabaduste piiramise poolest tavapärasest ulatuslikumal määral võrreldes teiste valdkondade ettevõtjatega, kelle tegevust nii suures mahus ei reguleerita. Praegusel juhul aga selliseid erilisi või eristatavaid tunnuseid ühe või teise isikute rühma kohta ei ole esile toodud.
7.3.Vastustaja toob oma täiendavas seisukohas välja, et kaebaja ei ole täiel määral täitnud kohtu 14.05.2026 määruses toodud selgitusi tõendamiskoormise kohta. Kohus selgitas kaebajale esiteks seda, et kaebajal tuleb kõiki oma kaebuses esitatud väiteid ka tõendada (kaebaja viitas sotsiaalsele isolatsioonile, pidevale stressile ja ärevusele ning töövõime langusele). Kaebajal tuli selle kohta esitada kohtule tõendid. Kaebaja ei esitanud kohtule mitte ühtki tõendit, mis tõendaks tema kaebuse väiteid mittevaralise kahju tekkimise kohta ja väiteid sotsiaalse isolatsiooni, pideva stressi ja ärevuse ning töövõime languse kohta. Kuivõrd kõik need kaebaja väited on tõendamata ja paljasõnalised, siis tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata ainuüksi tõendamatuse tõttu. Mittevaralist kahju ei ole kaebajale tekkinud.
7.4.XXX AS 12.06.2026 vastusest nähtuvalt esitas XXX AS kohtule selgitused. XXX AS selgitab, et ta töötleb V.N-i sideandmeid vastavalt ZZZ OÜ-ga 13.10.2015 sõlmitud mobiilsideteenuste lepingu täitmiseks. Sideandmete töötlemiseta ei ole võimalik mobiilsideteenust osutada. Samuti on sellega seotud turvalisuse eesmärgil sideandmete töötlemine, mis võib näiteks puudutada petukõnede või muude küberrünnete tõkestamist, samuti intsidentide ja rikete lahendamist. Lepingu täitmiseks säilitab XXX AS sideandmeid XXX privaatsusteate kohaselt 1 aasta (viitega ESS § 106 lg 2 teisele lausele). Vastustaja osundab, et äriregistri andmetel5 on viidatud äriühing (ZZZ OÜ) seotud kaebajaga, kes selles äriühingus ainus juhatuse liige, ainuosanik ja tegelik kasusaaja. Seega nähtub XXX AS vastusest, et kaebaja on ise oma äriühingu kaudu sõlminud XXX AS-ga mobiilsideteenuste lepingu. Sideandmete töötlemise õiguslikuks aluseks on see leping. Siit omakorda saab teha kaks järeldust. Esiteks, kuivõrd sideteenust osutatakse kahe äriühingu (juriidilise isiku) vahel sõlmitud lepingu alusel, siis ilmselt kuulub ka mobiiltelefoni nr +YYY hoopis äriühingule, mitte kaebajale endale. Järelikult ei ole kõnealuse telefoni numbriga seotud toimingud seotud kaebaja kui füüsilise isikuga. See aga tähendab, et kaebaja 5 https://ariregister.rik.ee/est/company/11438478/Nord-Garlic-O%C3%9C
subjektiivseid õigusi ei rikuta. Mittevaralise kahju tekkimine juriidilisele isikule ei ole võimalik. Teiseks märgib XXX AS, et lisaks lepingulisele alusele säilitab ta sideandmeid elektroonilise side seaduse (ESS) täitmiseks õiguskaitse ja julgeoleku täitmiseks viitega ESS § 1111, mis on endiselt kehtiv seaduse nõue ja sarnaselt kõigi teiste sideteenuste osutajatega on XXX AS kohustatud seda täitma. Sideandmeid säilitatakse sel eesmärgil 1 aasta ja pärast säilitamistähtaja saabumist kõik sideandmed kustutatakse. XXX kinnitab, et kõik perioodil 24.11.2021-24.11.2024 kohta säilitatud sideandmed on tänaseks kustutatud. Kolmandaks selgitab XXX AS, et XXXl ei ole infot, et kolmandad isikud või asutused oleks eelpoolmainitud mobiiltelefoniga seotud sideandmeid perioodil 24.11.2021- 24.11.2024 töödelnud. Kaebuse kontekstis tähendab see aga seda, et asjas puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et tema sideandmeid oleks keegi kolmas isik või asutus pärinud, saanud, töödelnud vms. XXX ise aga täitis kaebaja äriühinguga seotud mobiilsideteenuste osutamise lepingut ning kehtivat seadust. Tänaseks on kõik XXX AS poolt säilitatud andmed kustutatud pärast ühe aasta möödumist. Seega järeldub XXX vastusest, et ainus sideandmete töötleja on kõnealusel perioodil olnud XXX AS. Vastustaja peab siinkohal asjakohaseks viidata Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2025 jõustunud kohtumäärusele haldusasjas nr 3-25-630, millega ringkonnakohus jättis muutmata samas asjas varasema 17.04.2025 halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 ja 3, millega kaebus tagastati halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et ESS §-st 1111 andmete kogumisest ja säilitamisest võrsunud suhe kaebaja ja sideettevõtja vahel on eraõiguslik. Sideettevõtja on eraõiguslik isik ega täida avalikke ülesandeid. Kuna andmete kogumise ja säilitamise alussuhteks on kliendisuhe kaebaja ja sideettevõtja vahel, siis sideettevõtja tegevuse vastu peab kaebaja kaitset otsima maakohtust (TsMS § 1). Seega on vastustaja järeldus XXX AS vastuse pinnalt ka see, et kuna ainsana on sideandmete töötlemisega kokku puutunud XXX AS, siis sellega seonduvalt saaks kaebaja võimaliku kahjunõudega soovi korral pöörduda hagiavaldusega maakohtusse. Juhul, kui halduskohus peab siiski võimalikuks menetlust jätkata, siis nõustub vastustaja kohtu algse hinnanguga, et kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada kuigi suureks. Kaebaja ei ole tõendanud oma peamisi väiteid. Kahju olemasolu ja kaebaja subjektiivste õiguste rikkumist ei tõenda ka XXX AS vastus kohtunõudele. Pigem saab vastuse pinnalt järeldada seda, et kaebaja ei erine kõikidest teistest sideettevõtja klientidest ja tema suhtes on sideteenuse osutaja täitnud primaarselt kaebaja äriühinguga sõlmitud lepingut ja kehtivat seadust. Kaebaja ei ole
ära näidanud, kuidas või millised negatiivseid tagajärgi see väidetavalt kaasa on toonud. Kui sideteenuse osutaja ei täidaks kliendiga sõlmitud lepingut, siis see on lepingu rikkumine.
7.5.Vastustaja toob täiendavalt välja, et riik ei ole olnud antud küsimuses tegevusetu – täpsema loetelu esitab vastustaja dtl 88-89, samuti vt dtl 90-93 toodut. Kokkuvõtteks leiab vastustaja, et sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamise kohustus on direktiivi 2002/58 artikli 15 alusel lubatud ja kooskõlas põhiõiguste hartaga. Sideandmete üldise säilitamisega seotud riive on eesmärgipärane, sobiv ning vajalik ja proportsionaalne, sest ei ole vähem piiravat alternatiivi, mis tagaks eesmärgi saavutamise.
7.6.Vastuseks kaebaja täiendavatele seisukohtadele märgib vastustaja, et kaebaja pidi kõik mittevaralise kahju olemasoluga seotud seisukohad ja tõendid esitama 14.05.2026 määrusega
kohtu poolt määratud tähtajaks, mis oli 29.05.2026. Kaebaja seda ei teinud. Seega tuleb kõik kaebaja 29.06.2026 esitatud vastavad seisukohad ja tõendid jätta tähelepanuta, kuna need on esitatud hilinemisega. Kohtu poolt määratud hilisem tähtaeg 29.06.2026 oli mõeldud soovi korral seisukohtade (näiteks kohtuvaidluse kirjalikud seisukohad) ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks, mis vastustaja arvates ei tähenda õigust esitada algse kaebusega võrreldes kolm korda mahukamaid seisukohti ja tõendeid, milleks oli kohtu poolt juba määratud varasem menetlustähtaeg. Kaebaja lihtsalt ignoreeris talle määratud varasemat tähtaega tõendite seisukohtade esitamiseks, mis oli 15 päeva 14.05.2026 määruse kättesaamisest arvates. Määrus on kaebajale kätte toimetatud, kuid kaebaja teatas kohtule tõendite puudumisest. Kaebaja ei ole ka põhistanud, mis takistas tal oma (uusi) seisukohti ja tõendeid esitamast varasemaks kohtu poolt selleks spetsiaalselt määratud tähtajaks (14.05.2026). Teiseks, vastustaja märgib etteruttavalt ka seda, et kaebaja iseenda kinnitused, mis on vormistatud eraldi kolme lisana, ei ole menetluslikus mõttes tõendiks HKMS-i tähenduses. Kolmandaks, kohtu 09.06.2026 määrus oli tõendite kogumiseks tehtud määrus, millega kohus rahuldas kaebaja taotluse ja mis XXX AS poolt ka täideti. Sellele määrusele ei ole vaja kaebajal vastata või täiendavaid seisukohti esitada. Kaebajal oli/on võimalus anda oma hinnang XXX AS tõendile, mida kaebaja on ka teinud. Ka vastustaja andis XXX AS vastusele omapoolse hinnangu 15.06.2026 vastuses kaebusele ja jääb selle juurde. XXX AS vastus ei tõenda kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid riive puudumist. Seega on vastustaja endiselt seisukohal, et kaebaja ei ole täitnud kohtu 14.05.2026 määruses toodud selgitusi tõendamiskoormise kohta. Kohus selgitas kaebajale esiteks seda, et kaebajal tuleb kõiki oma kaebuses esitatud väiteid ka tõendada (kaebaja viitas sotsiaalsele isolatsioonile, pidevale stressile ja ärevusele ning töövõime langusele). Kaebajal tuleb selle kohta esitada kohtule tõendid. Kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtki tõendit, mis tõendaks tema kaebuse väiteid mittevaralise kahju tekkimise kohta ja väiteid sotsiaalse isolatsiooni, pideva stressi ja ärevuse ning töövõime languse kohta. Kuivõrd kõik need kaebaja väited on tõendamata ja paljasõnalised, siis tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata ainuüksi tõendamatuse tõttu. Mittevaralist kahju ei ole kaebajale tekkinud.
7.7.Telefoninumbri omanik on ZZZ OÜ. Kaebaja väitel telefoninumbri vormistamine ZZZ OÜ nimele ei välista kaebaja põhiõiguste riivet. Vastustaja sellise teemapüstitusega ei nõustu. Esmalt kinnitab kaebaja XXX AS vastusest nähtuvat seisukohta, et telefoninumbri kasutamise teenusleping on sõlmitud äriühingu, ZZZ OÜ-ga. Seega puudub vaidlus faktis, et mobiiltelefoni nr +YYY kuulub äriühingule, mitte kaebajale endale. XXX AS selgitas kohtule, et ta töötleb V.N-i sideandmeid vastavalt ZZZ OÜga 13.10.2015 sõlmitud mobiilsideteenuste lepingu täitmiseks. Sideandmete töötlemiseta ei ole võimalik mobiilsideteenust osutada. Samuti on sellega seotud turvalisuse eesmärgil sideandmete töötlemine, mis võib näiteks puudutada petukõnede või muude küberrünnete tõkestamist, samuti intsidentide ja rikete lahendamist. Lepingu täitmiseks säilitab XXX AS sideandmeid XXX privaatsusteate kohaselt 1 aasta (viitega ESS § 106 lg 2 teisele lausele). Vastustaja oli 15.06.2026 vastuses selle selgitusega seonduvalt seisukohal, et kuivõrd sideteenust osutatakse kahe äriühingu (juriidilise isiku) vahel sõlmitud lepingu alusel, siis ei ole kõnealuse telefoni numbriga seotud toimingud seotud kaebaja kui füüsilise isikuga. See aga tähendab, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta. Mittevaralise kahju tekkimine juriidilisele isikule ei ole võimalik. See fakt on oluline, kuna füüsiline isik saab halduskohtusse pöörduda vaid omaenda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Eesti õiguskord eristab selgelt füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Juriidilise isiku vara, õigused ja kohustused ei ole automaatselt ülekantavad või samastatavad füüsilise isiku varaga, õiguste ja
kohustustega. Kui telefoninumber kuulub äriühingule, siis selle väidetava õigusvastase kasutamisega seotud pretensioone saaks esitada äriühing, ehk juriidiline isik, kes on ka sideandmete teenuslepingu osapooleks. Ühtlasi kinnitab eelnev vastustaja varasemalt väljendatud seisukohta, et kaebus ei ole esitatud kaebaja enda huvides, vaid tegemist on nn populaarkaebusega, mille esitamine ei ole kehtiva HKMS-i regulatsiooni ja valitseva kohtupraktika kohaselt reeglina lubatud. Lisaks tähendab XXX vastus käesoleva kaebuse kontekstis seda, et asjas puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et tema sideandmeid oleks keegi kolmas isik või asutus pärinud, saanud, töödelnud vms. Ka see kinnitab kaebaja õiguste riive puudumist ja kaebaja populaarkaebuse iseloomu. Kaebaja puutumus on seega abstraktse iseloomuga. Halduskohtusse pöördumise eelduseks on isiku enda subjektiivsete õiguste rikkumine. Kui sellist õiguste rikkumist ei eksisteeri või kaebaja ei suuda seda kuidagi tõendada, siis tähendab see menetluslikult vaid ühte – kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja käsitlus üksnes kinnitab, et tema enda õigusi ei ole rikutud. Kaebaja seda ei eitagi, kui ta märgib, et põhiõiguste riive tekkis juba seetõttu, et riik oli loonud süsteemi, mille kohaselt säilitati sideettevõtjate juures kõigi isikute andmeid. Taaskord, selline lähenemine viitab vastustaja arvates üksnes populaarkaebuse iseloomule. Lisaks, käesoleva kaebuse kontekstis peab kaebaja tõendama ka oma kuulumist eriliselt kannatanud isikute rühma (vt vastustaja 25.02.2025 vastuse p 76-81). Kaebaja abstraktset laadi käsitlus kinnitab, et sel juhul kuuluksid nn eriliselt kannatanud isikute rühma kõik isikud, kes tarbivad sideteenuseid, ehk sisuliselt kõik Eesti elanikud ja ettevõtted. RVastS § 14 lg 1 kohaldamise kontekstis ei ole sedavõrd laiapõhjaline liigitus kindlasti piisav selleks, et kaebaja saaks end määratleda eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluva isikuna.
7.8.Iseenesest on õige kaebaja seisukoht, et kaebaja saab kasutada tõendite kogumiseks kohtu kaasabi ning kaebaja seda ka tegi. Vastav kohtunõue on ka täidetud. Kuid fakt on see, et mingeid muid tõendeid kaebaja kohtule ei esitanud. Ka see on kaebaja enda õigus valida, kas ja milliseid menetluslikult lubatavaid tõendeid ta oma väidete kinnituseks kohtule esitab. Kui kaebaja seda ei tee, siis on tema väited paraku paljasõnalised ning tõendamata. See omakorda tähendab, et kaebus on võimalik jätta rahuldamata ka tõendamatuse motiivil. 29.06.2026 lisana 3 esitatud ajakirjandusliku kajastuse väljatrükk ei ole tõendina asjakohane. HKMS § 56 lg 1 järgi peavad tõendid olema eelkõige seotud menetlusosaliste nõuetega või vastuväidetega ja nende aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Tõendite esitamise, kogumise ja uurimise suhtes kohalduvad aga täiendavalt TsMS § 236-243 sätted. Kaebaja märgib ka ise, et ta ei tugine artikli esitamisega väitele, et tema enda sideandmeid oleks konkreetselt päringuga kajastatud, vaid tegu on taust- ja süsteemikonteksti näitega. Taust- ja süsteemikonteksti ei ole vaja tõendada. Kõnealune artikkel ei ole seotud kaebajaga, vaid teise füüsilise isikuga, kellel on ka iseseisvad õiguste kaitse võimalused. Seega tuleb viidatud artikkel jätta tõendina tähelepanuta kuna see on asjassepuutumatu.
7.9.Mittevaralise kahju hindamisest. Kaebaja väitel ei saa mittevaralise kahju hindamist taandada meditsiinilistele tõenditele. Ka need seisukohad ei arvesta kaebaja enda poolt esile toodud kaebuse asjaolusid. Esiteks ei saa kaebaja mittevaralise kahju tõendamisel tugineda iseenda kirjalikule kinnitusele, et talle on tekkinud mittevaraline kahju. Kaebaja enda kinnitus ei ole kohtus tõend. Teiseks kirjeldas kaebaja kaebuses oma väidetavaid hingelisi jm üleelamisi (sotsiaalne isolatsioon, pidev stress ja ärevus, depressioon, töövõime langus, vaimse elukvaliteedi langus), mis olevat tekkinud sellest, et kaebaja peab seisma silmitsi teadmatuse ja hirmuga, et
teda pidevalt jälgitakse. Kohus märkis 14.05.2026 määruses igati põhjendatult, et kaebajal tuleb kõiki oma kaebuses esitatud väiteid selles osas ka tõendada. Kaebaja ei ole seda teinud. Kuna mitte ühtki tõendit väidetava mittevaralise kahju kohta ja nendega seotud tegurite kohta ei ole esitatud, siis ei oska vastustaja ka adekvaatselt kommenteerida neid vastustajat häirivaid tegureid ning võrrelda varasemat olukorda praeguse olukorraga. Vastustajale ei ole teada, milline oli või on kaebaja elukorraldus, sotsiaalne suhtlus ja tema töö, mis väidetavalt on oluliselt kannatanud tänu sellele, et Eesti õiguskorras kehtib alates 2008 üks säte, mille alusel sideettevõtjad on kohustatud teatud andmeid säilitama ja mida kaebaja peab enda suhtes varjatud riiklikuks jälgimiseks. Stress, ärevus, depressioon, unehäired, peavalud jm füüsilise või vaimse tervisega kaasuvad asjaolud on sellised sümptomid, mis võivad olla põhjustatud väga erinevatest teguritest, mitte abstraktselt ühe seaduse kehtivusest. Töövõime vähenemine võib samuti olla seotud väga erinevate põhjustega. Lisaks on ka tegemist selliste küsimustega, millele hinnangu andmine nõuab üldjuhul meditsiinialaseid eriteadmisi. Seega, kui kaebaja ise viitab oma kaebuses erinevatele terviseprobleemidele, siis ei saa vastustaja ega kohus anda hinnanguid, kuna see eeldab ilmselgelt meditsiinilisi eriteadmisi. Vastustaja ja kohus on viidanud üldisele kaebaja tõendamiskoormisele (HKMS § 59 lg 1).
7.10.Vastustaja palub kaebajal välja mõista menetluskulud summas 5130 eurot + 1330 eurot so kokku 6460 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 95-101, 138140).
KOHTU PÕHJENDUSED
Taotluse lahendamine
8.HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vastustaja on taotlenud jätta kaebaja 29.06.2026 esitatud seisukohad ja tõendid tähelepanuta, kuna need on esitatud hilinemisega. Samuti märgib vastustaja, et 29.06.2026 lisana 3 (dtl 126129) esitatud ajakirjandusliku kajastuse väljatrükk ei ole tõendina asjakohane, kuna see ei seotu menetlusosaliste nõuetega või vastuväidetega ja nende aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Tegemist on taust- ja süsteemikontekstiga, mida ei ole vaja tõendada. Seega tuleb viidatud artikkel jätta tõendina tähelepanuta kuna see on asjassepuutumatu. Kohus jätab vastustaja taotluse rahuldamata, kuivõrd kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga selles, et need on esitatud hilinemisega. Kohus määras oma 14.05.2026 määrusega asja lahendamise viisik mh kirjaliku menetluse. Ühtlasi andis kohus menetlusosalistele soovi korral täiendavate menetlusdokumentide (sh menetluskulude hüvitamise taotluse) Tallinna Halduskohtule esitamiseks aega kuni 29.06.2026 ning esitatud seisukohtadele vastamiseks aega kuni 13.07.2026. Kaebaja esitas oma täiendavad seisukohad ja tõendid 29.06.2026 - seega tähtaegselt. Lisaks olid pikemad seisukohad tingitud selgelt ka sellest, et vastustaja ise esitas omapoolse lõpliku seisukoha kaebusele 15.06.2026 ning kaebaja ei olekski saanud vastavatele vastustaja seisukohadele varem vastata. Asjaolu, et samas määruses palus kohus kaebajal esitada tõendid juba oma varasemate väidete kohta 15 päeva jooksul määruse saamisest (kohus määras vastava tähtaja, et vastustaja saaks neile koheselt vastata) ei muuda aga seda, et 29.06.2026 võis kaebaja esitada viimast korda uusi asjaolusid sisalduvaid seisukohti, tõendeid ja taotlusi. Mis puudutab kaebaja poolt 29.06.2026 esitatud seisukoha lisa 3 (dtl 126-129), siis kaebaja märkis, et nimetatud lisa on esitatud tausta- ja süsteemikonteksti näitena, mis selgitab sideandmete säilitamise ja ligipääsu tehnilist korraldust ning andmesubjekti
kontrollivõimaluste piiratust. Kohus leiab, et tegemist on lubatava dokumentaalse tõendiga, mille sisulist asjakohasust saab kohus vajadusel hinnata asja sisulisel lahendamisel.
KOHTUOTSUS JA SELGITUSED
9.Esmalt rõhutab kohus, et käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas Eesti Vabariik on tekitanud kaebuse esitajale mittevaralist kahju seoses kaebaja sideandmete kogumisega ja säilitamisega perioodi 24.11.2021-24.11.2024 osas seoses õigustloova akti andmata jätmisega.
10.Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevaga.
11.Vaidlusalusel perioodil kehtis ESS § 1111, mis sätestas ja sätestab ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal sideettevõtjale, telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse ning telefonivõrgu ja mobiiltelefonivõrgu teenuse osutajatele ning interneti-ühenduse, elektronposti ja internetitelefoni teenuse osutajale kohustuse säilitada sama paragrahvi lg 1-3 loetletud andmeid üks aasta, alates side toimumise ajast, kui need sideteenuse osutamise käigus on loodud või neid on töödeldud. ESS § 112 kohaselt esitatud järelepärimisi ja nende alusel antud teavet säilitatakse kaks aastat. ESS § 112 alusel antud teabe säilitamise kohustus on järelepärimise esitajal (vt ESS § 1111 lg 1-4).
12.Kaebaja on kaebuses sisuliselt leidnud, et ESS § 1111, mis puudutab erinevate sideandmete kogumist ja säilitamist, ei ole õiguspärane, kuivõrd see ei ole kooskõlas PS § 26 ning Euroopa Liidu õigusega ning kohtupraktikaga ning Eesti Vabariik oleks pidanud vastava regulatsiooni ära muutma. Seejuures oli riigile vastav probleem teada pikaajaliselt (alates aastast 2015) ning hiljemalt aastal 2021 pidi riik pärast Euroopa Kohtu 2. märtsi 2021 otsust asjas C-746/18 üheselt aru saama, et ESS-i vastavat regulatsiooni tuleb muuta. Kaebaja leiab, et tema sideandmete kogumise ja säilitamisega vaidlusalusel perioodil, kus üldiselt ja vahet tegemata säilitati seaduse alusel andmeid, mis võimaldasid teha järeldusi tema eraelu, suhtluse ja liikumise kohta on põhjustanud talle mittevaralist kahju. Mittevaraline kahju seisneb kaebuse kohaselt püsivas ebakindluses ja jälgimise tundes, tervise ja heaolu halvenemises sh stress, unetus, töövõime langus jne, elukvaliteedi ja sotsiaalse toimimise languses ning kontrollitunde ja usalduse vähenemises riigi vastu. Vastustaja kaebaja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist, riigi kohustuse olulist rikkumist ega põhjuslikku seost väidetava rikkumise ja kahju vahel. Vastustaja hinnangul ei saa Euroopa Kohtu praktikat tõlgendada nii, et ESS § 1111 oleks tervikuna õigusvastane või et pelgalt selle kehtimine tekitaks kaebajale hüvitatava kahju. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja ei ole näidanud enda subjektiivsete õiguste rikkumist ega kuulumist eriliselt kannatanud isikute rühma, kuivõrd vaidlusalune telefoninumber oli vormistatud äriühingu nimele ning puuduvad tõendid, et kaebaja sideandmeid oleks kolmandatele isikutele väljastatud või kasutatud.
13.Kohus märgib esmalt, et kohus mõistab kaebust nii, et kaebuse nõude aluseks on esiteks RVastS § 14 lg 1 ja teise alusena tugineb kaebaja otse Euroopa Liidu õigusele ja Euroopa Kohtu praktikale. Kohus käsitleb esmalt RVastS § 14 ning kahju nõude rahuldamise eeldusi üldisemalt ning seejärel vajadusel analüüsib Euroopa Liidu õigust ning kohtupraktikat.
14.Kohus märgib kõigepealt, et vastustaja on oma vastuses kaebusele asjakohaselt viidanud Riigikohtu 31.10.2023 otsusele nr 3-3-1-84-12, kus Riigikohus selgitas põhjalikult, millised tingimused peavad olema täidetud RVastS § 14 lg 1 alusel riigi vastutuse tekkimiseks.
Nimetatud lahendis leidis Riigikohus järgmist: „Kaebajate kahju hüvitamise nõuded on esitatud RVastS § 14 lg 1 alusel, mis sätestab avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest kahjuhüvitamise kohustusest. Kahjuhüvitamise kohustust ei too kaasa iga juhtum, kus õigusvastase õigustloova akti või selle andmata jätmisega võib olla isikule kahju tekitatud. RVastS § 14 lg 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm olema vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele. RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 2 järgi peab rikutud kohustuse eesmärk olema just sellise kahju ärahoidmine.“ Järelikult tuleb kohtul hinnata alljärgnevalt, kas käesoleval juhul on vastutuse tekkimiseks täidetud RVastS § 14 lg 1 tingimused: kas ESS näol on tegemist õigustloova aktiga, kas kaebajad kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma, kas vastustaja rikkus oma kohustusi, ja kui rikkus, siis kas see rikkumine on oluline, kas rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ja kas kaebaja on kandnud kahju. Korrektne on vastustaja viide ka sellele, et tähtust ei oma see, millises järjekorras vastavaid tingimusi hinnata, kuivõrd kahjunõude rahuldamise eelduseks on kõigi tingimuste samaaegne esinemine. Teisisõnu kui kasvõi üks eeldustest on täitmata, siis ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. Enne konkreetsete ülal toodud tingimuste sisulise hindamise juurde asumist rõhutab kohus veel üle selle, et HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sellest tulenevalt saab kohus käsitleda käesolevas asjas üksnes kitsalt kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega seotud asjaolusid ning arvestada konkreetsete kaebajaga seotud faktiliste asjaoludega. Kõik kaebaja väited, mis puuduvad laiemalt regulatsiooni väidetavat õigusvastasust, kuid ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega tuleb jätta tähelepanuta. Vastustaja on siinkohal asjakohaselt märkinud, et populaarkaebuse esitamise õigus kaebajal puudub.
14.1.Kuna kohus ei ole asja arutamisel kahjunõudes otseselt seotud kahjuhüvitise väljamõistmise eelduste järjekorraga ja võib arutada asja lähtuvalt tema hinnangul asjas olulistest eeldustest, siis analüüsib kohus kõigepealt küsimust, kas kaebajale on tema poolt väidetav kahju tekkinud. Kaebaja väidab, et talle on tekkinud mittevaraline kahju seoses sideandmete kogumise ja säilitamisega vaidlusalusel perioodil, kus üldiselt ja vahet tegemata säilitati andmeid, mis võimaldasid teha järeldusi tema eraelu, suhtluse ja liikumise kohta. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et nimetatud eeldus – mittevaralise kahju tekkimine – on täitmata ja juba üksnes seetõttu ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
14.1.1.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja kasutas perioodil 24.11.2021– 24.11.2024 telefoninumbrit +YYY. Vaidlus puudub ka selles, et nimetatud telefoninumbri osas on sõlminud XXX AS ja ZZZ OÜ 13.10.2015 mobiilsideteenuse lepingu (vt ka dtl 75-77). Esmalt leiab kaebaja, et asjaolu, et telefoninumber kuulus juriidilisele isikule ei saa käesoleval juhul välistada seda, et kaebajale tekkis sellest mittevaraline kahju. Vastustaja leiab, et juba üksnes vastav faktiline asjaolu välistab mittevaralise kahju tekkimise kaebajale.
Kohus möönab, et eraelu riive hindamisel ei ole määrav üksnes mobiilsideteenuse lepingu formaalne pool, vaid ka see, kelle suhtlust, liikumist ja kontaktimustreid andmed tegelikult kirjeldavad. Kohus leiab, et kui kaebaja oleks tõendanud, et number oli tema faktilises ja eraelulises kasutuses, ei saaks kaebaja kui füüsilise isiku põhiõiguste riivet välistada automaatselt üksnes lepingu vormistamise tõttu äriühingule. Teisalt asjaolu, et kaebaja kasutas juriidilisele isikule kuuluvat telefoninumbrit väidetavalt mh ka isiklikuks otstarbeks, ei anna samamoodi iseenesest alust automaatselt järeldada, et puhtalt sideandmete säilitamisega tekitati kaebajale mittevaralist kahju. Telefoniteenuse lepinguline pool oli juriidiline isik ning vaidlusalused sideandmed koguti ja säilitati juriidilise isiku ja telekomifirma vahel sõlmitud õigussuhte raames. Riigivastutuse seaduses on selgelt piiritletud, et mittevaraline kahju saab tekkida üksnes füüsilisele isikule (RVastS § 9 lg 1).
14.1.2.Kohus toob välja, et käesoleval juhul on esiteks tõendamata asjaolu, et kaebaja üldse kasutas viidatud numbrit isiklikult ja eraelulisel otstarbel ning kaebaja vastav väide on paljasõnaline. Kohus juhib siinkohal kaebaja tähelepanu tulumaksuseaduse § 48 ning selgitab, et kui kaebaja väidetavalt kasutas ettevõtte telefoni suures osas isiklikuks otstarbeks, siis tuli sellelt maksta ka tulumaksu kui töötajale/juhtumisorgani liikmele tehtud erisoodustuselt. Eeltoodut oleks kaebajal olnud lihtne ka vastavate maksudeklaratsioonidega kohtule tõendada. Kohus juhtis korduvalt kaebaja tähelepanu sellele, et kõiki oma kahjuga seotud väiteid tuleb tal menetluses ka tõendada. Kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et vastav telefoninumber oli kaebuses mainitud ajal kaebaja isiklikus, mitte ainult kaebaja ettevõtte ärialases kasutuses.
14.1.3.Samuti on tõendamata kõik kaebaja väited sellest, et talle tekkis mittevaraline kahju, mida kaebaja kirjeldab kaebuses – krooniline stress, ärevus, unehäired, peavalud, keskendumisraskused, hirmu tunne, sotsiaalse suhtlemise vähendamine, suurenenud südameveresoonkonna koormus, pärsitud immuunsüsteemi funktsioonid. Mitmed kaebaja poolt väidetavad kaebused on meditsiiniliselt diagnoositavad. Kaebaja ei ole nende esinemist tõendanud, kuigi kohus palus seda teha. Kohus leiab, et vähemalt meditsiiniliselt diagnoositavate tervisekaebuste osas oli kaebajal võimalik nende asjaolude esinemisel ka tõendid esitada. Asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud kaebust mitte ainult tervisekahju motiivil, ei tähenda seda, et isik ühtegi oma väidet tõendama ei pea. Kaebaja enda kinnitus mittevaralise kahju tekkimise kohta perioodil 24.11.2021-24.11.2024 (dtl 124-125) ei ole tõendiks. Kaebaja enda kinnitused võivad selgitada kaebaja subjektiivset tunnetust, kuid selline kinnitus ei asenda objektiivseid tõendeid tervisega seotud väidete puhul.
14.1.4.Samuti puudub kohtul veendumus, et kaebajal üldse mõni kirjeldatud tagajärgedest esines seoses ZZZ OÜ telefoninumbri +YYY kasutamisega, mille andmeid telefoniteenuse pakkuja ESS § 1111 alusel säilitas. Kaebaja ei ole tõendanud ka sotsiaalse suhtlemise vähendamist. Tegelikult nähtub juba lihtsast Google nimepõhisest otsingust, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes ennast ja enda seisukohti eksponeerib ka avalikkusele, millest tulenevalt leiab kohus, et kaebaja väited hirmust suhtlemise ees seoses vastavate andmete säilitamisega on ka eluliselt vähe usutavad. Seega käesoleval juhul ei ole kaebaja näidanud ega tõendanud, milles seisnes tema kui füüsilise isiku intensiivne eraelu puutumatuse riive (väidetav PS § 26 riive) ning kuidas see põhjustas talle füüsilisi või hingelisi kannatusi. Kohus selgitab, et kuigi Euroopa Kohtu praktika järgi võib füüsilise isiku õiguste riive tekkida juba andmete säilitamisest, siis igasugune riive ei too veel kaasa mittevaralise kahju tekkimist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul on oluline hinnata ka riive tegelikku mõju
kaebajale. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kaebaja suutnud seda mõju vähegi usutavalt individualiseerida ja tõendada.
14.1.5.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole ka tõendatud ka äriühingu ja/või kaebaja isikut puudutavate andmete hilisem kasutamine või väljastamine. XXX AS vastusest kohtunõudele nähtub, et andmeid säilitati küll muuhulgas ka ESS § 1111 alusel (lisaks lepingus toodule), kuid puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja sideandmeid oleks vaidlusalusel perioodil kolmandatele isikutele või riigiasutustele väljastatud või muidu kasutatud (dtl 75-77). Kaebaja leidis, et siinkohal ei saa tõendamiskoormist andmete kasutamise osas panna üksnes kaebajale. Kohus nõustub kaebajaga selles, et kaebajal võib osutada äärmiselt keerukaks vastavat asjaolu tõendada. Samas on käesoleval juhul XXX AS kinnitanud, et neil puuduvad andmed, et ZZZ OÜ telefoninumbri +YYY sideandmeid oleks kolmandatele isikutele või riigi asutustele edastatud. Kaebaja ei ole ka ise kohtule esitanud andmeid selle kohta, et kaebaja oleks teinud päringuid riigiasutustele selgitamaks välja, kas vastavaid andmeid on kasutatud. Kohus märgib, et kohus oleks saanud andmete väljastamisest keeldumisel kaebajale vajadusel abi osutada tõendite kogumisel . Kaebaja ei ole aga vastavaid asjaolusid üldse välja selgitada püüdnudki. See näitab veelkord, et kaebus on esitatud selgelt otsitud põhjustel.
14.2.Kohus märgib vaatamata sellele, et ainuüksi kahju puudumine annab aluse kaebuse rahuldamata jätmiseks, ära asjaolu, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et Riigikogu poolt on vastu võetud elektroonilise side seadus (ESS) (jõustunud 01.01.2015) koos selles sisalduva §ga 1111, mis näeb ette selles loetletud sideandmete üdise ja valimatu kogumise ja säilitamise kohustuse ning et tegemist on õigustloova aktiga. Vaidlust ei ole ka selles, et käesoleva ajani ei ole Riigikogu vastu võtnud õigustloovat akti ESS § 1111 muutmiseks selliselt, et sideandmete üldine ja valimatu kogumise ja säilitamise kohustus (1aasta) muudetakse ära ja sätestatakse vajalikud menetluslikud piirangud ja garantiid andmete õiguspäraseks kasutamiseks. Seega on täidetud esmane RVastS § 14 lg 1 sätestatud eeldus. Kohus märgib siinkohal ainult seda, et eelpoolmainitud Euroopa Kohtu otsus asjas C.746/18 on oma lõppjäreldustes selle koha pealt selgelt arusaadav ja sellest on üheselt mõistetav, et Eestis kehtiv ESS § 1111 ei ole kooskõlas EL õigusega, millega Eesti seadusandlus peab olema põhiseadusest tulenevalt kooskõlas.
14.3.Kuigi kohus tuvastas ülal, et täidetud ei ole üks kahju hüvitamise kõige olulisemaid eeldusi – kahju tekkimine kaebajale - ja juba üksnes see toob kaasa kaebuse rahuldamata jätmise, siis peatub kohus lühidalt ka teistel RVastS § 14 kohaldamise eeldustel. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusena tuleb hinnata, kas kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega. Kohus leiab, et käesolevas juhul oli riigi tegevusetus ESS § 1111 muutmata jätmisel käsitatav avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisena. Euroopa Kohtu praktikas on alates 08.04.2014 otsusest Digital Rights Ireland (C-293/12 ja C594/12) järjekindlalt rõhutatud, et liiklus- ja asukohaandmete üldine ning vahet tegemata säilitamine kujutab endast eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse väga intensiivset riivet. Seda seisukohta on Euroopa Kohus täpsustanud muu hulgas 21.12.2016 otsuses Tele2 Sverige ja Watson (C-203/15 ja C-698/15), 06.10.2020 otsuses La Quadrature du Net jt (C-511/18, C512/18 ja C-520/18), 06.10.2020 otsuses Privacy International (C-623/17) ning 02.03.2021 otsuses H.K. vs Prokuratuur (C-746/18). Nimetatud lahenditest tuleneb, et direktiiviga on vastuolus liikmesriigis kehtestatud seadusandlikud meetmed, millega pannakse elektroonilise side teenuse osutajatele ennetavalt kohustus säilitada liiklus- ja asukohaandmeid üldiselt ning vahet tegemata. Üldine ennetav andmete säilitamine ei saa demokraatlikus õigusriigis
kujuneda reegliks ning sideandmete säilitamine peab olema erandlik, piiratud, eesmärgipärane ja proportsionaalne. Riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse tehtavale eelkontrollile ning viimane peab tegema otsuse juurdepääsu taotleva asutuse põhjendatud taotluse alusel. Riigile oli sideandmete säilitamise regulatsiooni probleem ESS-s teada pika aja jooksul. Juba 08.04.2014 tunnistas Euroopa Kohus andmete säilitamise direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks ning pärast seda ei saanud liikmesriigid käsitada direktiivil põhinenud üldist säilitamiskohustust õiguslikult probleemivabana. Kaebaja on seejuures asjakohaselt viidanud, et õiguskirjanduses osutati Eesti regulatsiooni võimalikule vastuolule Euroopa Liidu õigusega juba 2015. aastal. Vastustaja enda seisukohtadest nähtub samuti, et küsimus ei olnud riigile ootamatu ega üksnes teoreetiline, vaid seda oli riigi tasandil korduvalt arutatud ning regulatsiooni muutmise vajadus oli pikki aastaid teada. Hiljemalt pärast Euroopa Kohtu 06.10.2020 otsuseid La Quadrature du Net jt ja Privacy International ning Riigikohtu 18.06.2021 otsust nr 1-16-6179 sideandmete kasutamise kohta pidi riigile olema selge, et kehtiv ESS § 1111 ei ole üldise ja vahet tegemata säilitamiskohustuse osas Euroopa Liidu õigusega ja muuhulgas EL põhiõiguste hartaga artiklitega 7, 8, 11 ja 52 kooskõlas. Sellest tulenevalt pidi riigile olema ka arusaadav, et vastav regulatsioon on lisaks väga suure tõenäosusega vastuolus ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse sissejuhatavas osas riigi aluspõhimõtetest esimesena nimetatud mainitud vabaduse, § 19 märgitud vaba enesetoestuse õiguse § 26 mainitud perekonna ja eraelu puutumatuse põhimõtetega. Vaatamata sellele jäi vaidlusalusel perioodil 24.11.2021–24.11.2024 kehtima regulatsioon, mis kohustas sideettevõtjaid säilitama kõigi elektroonilise side teenust kasutavate isikute liiklus- ja asukohaandmeid üldiselt ja vahet tegemata. Vastav regulatsioon kehtib jätkuvalt ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal. Sellist pikaajalist tegevusetust ei saa pidada üksnes seadusandja tavapäraseks kaalutlusruumiks keeruka valdkonna reguleerimisel. Tegemist oli olukorraga, kus riik teadis või pidi teadma, et kehtiv regulatsioon riivab väga intensiivselt isikute eraelu puutumatust, side saladust ja isikuandmete kaitset, kuid ei viinud regulatsiooni mõistliku aja jooksul Euroopa Liidu õiguse ja põhiseaduslike nõuetega kooskõlla. Kohus arvestab ka seda, et põhiseaduslikus korras ei ole isiku vabadus ja eraelu puutumatus üksnes formaalsed õigused, vaid demokraatliku õigusriigi keskne eeldus. PS §-des 19 ja 26 sätestatud üldine vabaduspõhiõigus ning era- ja perekonnaelu puutumatus kaitsevad isikut muu hulgas selle eest, et riik ei looks üldist ja püsivat seiresüsteemi, mille puhul isik peab arvestama, et tema suhtlus- ja liikumisandmeid kogutakse ennetavalt sõltumata tema käitumisest või seosest raske kuritegevuse või riigi julgeoleku ohuga. Selline üldine säilitamiskohustus muudab erandi sisuliselt reegliks ning on vastuolus vaba enesemääramise ja eraelu autonoomia põhimõttega. Lisaks võib tõstatada ka küsimuse, kas käesoleval juhul on rikutud ka § 43 sätestatud sõnumisaladuse kaitse põhiseaduslikku nõuet, mis sõltub eelkõige vastava paragrahvi kaitseala tõlgendusest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi tegevusetus vaidlusalusel perioodil ei seisnenud pelgalt selles, et keerulise õigusliku küsimuse lahendamine võttis aega, vaid selles, et riik jättis pikaajaliselt kõrvaldamata ESS-s sätestatud üldise ja vahet tegemata sideandmete säilitamise kohustuse, mille vastuolu Euroopa Liidu õigusega ja põhiseaduslike
vabaduspõhimõtetega oli riigile teada või vähemalt pidi olema teada. Seetõttu oli tegemist RVastS § 14 lg 1 mõttes avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega. See järeldus ei muuda siiski kohtu eespool toodud seisukohta, et käesolev kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebaja ei ole tõendanud talle hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist.
14.4.Järgmiseks tuleks RVastS § 14 lg 1 kohaselt hinnata, kas esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel. Kuivõrd kohus asus eelpool seisukohale, et kaebajale kahju ei ole tekkinud so mh tõendamata, siis ei saa tuvastada ka selle põhjuslikku seost riigi tegevusetusega.
14.5.RVastS § 14 lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata ka seda, kas rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav. See tähendab, et norm peab olema piisavalt selge ja täpne, et isikul oleks võimalik sellele kohtus tugineda. Tegemist ei pea olema tingimata normiga, mis reguleerib ammendavalt kõiki riigi käitumise üksikasju, kuid normist peab nähtuma piisavalt selge kohustus või keeld. Käesolevas asjas ei tugine kaebaja üksnes üldistele põhiseaduslikele põhimõtetele ja selle §-le 26, vaid eelkõige Euroopa Liidu õigusest tulenevale eraelu puutumatuse, side saladuse ja isikuandmete kaitse tagamise kohustusele. Asjakohane on eelkõige direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-tega 7 ja 8. Euroopa Kohus on neid norme tõlgendades korduvalt leidnud, et nendega on üldjuhul vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ennetava meetmena ette liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamise. Euroopa Kohtu praktika on andnud direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-le 1 koostoimes harta arttega 7 ja 8 piisavalt konkreetse sisu: liikmesriik ei või kehtestada ega säilitada üldist ja vahet tegemata liiklus- ning asukohaandmete säilitamise kohustust, välja arvatud Euroopa Kohtu praktikas lubatud rangelt piiritletud erandjuhtudel. Selline keeld on käesolevas asjas esitatud kahjunõudega seotud perioodil olnud kohtu hinnangul piisavalt selge, täpne ja tingimusteta, et isik saaks sellele kohtus tugineda. Kohus leiab seetõttu, et kaebaja viidatud Euroopa Liidu õigusnormid olid käesolevas asjas RVastS § 14 lg 1 tähenduses otsekohaldatavad selles osas, milles need keelasid üldise ja vahet tegemata sideandmete säilitamise kohustuse säilitamise riigisiseses õiguses. Sama järeldust toetab ka asjaolu, et pärast Euroopa Kohtu asjakohaste otsuste tegemist oli liikmesriigi kohtul kohustus jätta kohaldamata riigisisene norm ulatuses, milles see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Samas ei tähenda normi otsekohaldatavus iseenesest kahju hüvitamise nõude rahuldamist. RVastS § 14 lg 1 eeldused on kumulatiivsed. Kuigi kohus loeb käesolevas asjas rikutud kohustuse aluseks oleva Euroopa Liidu õigusnormi piisavalt selgeks ja otsekohaldatavaks, ei ole käesolevas asjas kohus tuvastanud kaebajal mittevaralise kahju tekkimist. Seetõttu ei saa kaebust ainuüksi otsekohaldatava normi olemasolu tõttu rahuldada.
14.6.Viimaseks tuleb kohtul hinnata, kas kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et ka antud eeldus ei ole käesoleval juhul täidetud. Pelgalt asjaolu, et kaebaja kasutas sideteenust ja tema andmed võisid kuuluda üldise säilitamiskohustuse alla, ei erista teda teistest sideteenuse kasutajatest. PS § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Samas konkreetse hüvitamisnõude eeldused ja piirid kujundab seadusandja riigivastutuse regulatsiooniga. Üheks selliseks piiranguks on ka RVastS § 14 sätestatu, et õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamine on võimalik üksnes
juhul kui isik kuulub ka eriliselt kannatud isikute rühma. RVastS § 14 lg 1 eesmärk ei ole võimaldada kahjunõuet igale isikule, keda üldkohaldatav regulatsioon abstraktselt puudutab. Riigivastutuse seaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu 357 SE) seletuskirja järgi oli eriliselt kannatanud isiku tunnuse RVastS § 14 lg-sse 1 lisamise eesmärk vältida massnõuete esitamist. Sellest tulenevalt peab eriliselt kannatanud isiku tunnus piirama õigust hüvitisele olukorras, kus vaidlustatav õigusakt või selle andmata jätmine rikub väga suure hulga isikute õigusi. Vaid siis, kui õigustloova akti või selle andmata jätmise tagajärjel tekkinud kahju jaotub terves riigis isikute vahel enam-vähem võrdselt, peab kaebaja põhjendama, mille poolest on tema kannatused teiste isikute omadest erilisemad. Käesoleval juhul on tegemist just viimati nimetatud olukorraga. Kaebaja ei ole tõendanud selliseid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid, mis näitaksid tema tavapärasest intensiivsemat õiguste riivet või seda, et ta oleks seetõttu kuidagi teistest isikutest erinevalt vastava regulatsiooni tõttu kannatanud isikuks. Kaebaja möönab ka ise kaebuses, et sellised erilised asjaolud puuduvad vaatamata sellele, et kaebaja ei nõustu sellega, et selliste eriliste asjaolude puudumine välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kohus selgitab siinkohal täiendavalt, et Riigikohus on oma 31.10.2013 lahendis nr 3-3-1-8412 välja toonud, et Euroopa Kohtu praegune järjekindel praktika Euroopa Liidu õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise kohta ei näe ette, et isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka (otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-12, p 24). Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise asjas tuleb see tingimus RVastS § 14 lg s 1 jätta Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu kohaldamata. Seega osas, milles kaebaja tugineb Euroopa Liidu õiguse rikkumisele eelviidatud piirang, et kaebaja peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, automaatselt ei kohaldu. Vastav piirang kohaldub üksnes selles osas, milles kaebaja nõue on tugineb eesti õigustloova akti või põhiseaduse rikkumisele.
15.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaebuse rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kuigi kohus peab riigi tegevusetust ESS § 1111 muutmata jätmisel vaidlusalusel perioodil oluliseks rikkumiseks ning leiab, et nii Eesti Vabariigi põhiseaduse üldpõhimõtetest tulenev vabaduse põhimõte kui ka Euroopa Liidu õigusest tulenev üldise ja vahet tegemata sideandmete säilitamise keeld oli piisavalt selge ja otsekohaldatav, ei ole kaebaja tõendanud talle hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist ega ka sellest tulenevalt põhjuslikku seost riigi tegevusetuse ja väidetava kahju vahel. Samuti ei kuulu kaebaja riigisisese õiguse rikkumisele tuginevas osas RVastS § 14 lg 1 mõttes eriliselt kannatanud isikute rühma. Seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohus selgitab kaebajale veel seoses kaebaja poolt tõstatatud erinevate küsimustega, millele kaebaja soovib vastust saada (kaebaja 29.06.2026 seisukoha p 17, kohtuotsuse p 6.15), et kohus lahendab kaebuse üksnes lähtudes kaebuse nõude alusest ja esemest ega pea kohtuotsuses vastama laiemalt kaebaja poolt tõstatatud õiguslikele probleemidele/küsimustele.
16.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja on palunud kaebajalt välja mõista menetluskulud kokku 6460 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 95101, 138-140). Riigikohtu praktikas on järjekindlalt leitud, et vastustajaks oleva haldusorgani õigusabikulusid ei mõisteta kaebajalt üldjuhul välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani tavapärase tegevuse raamest (02.03.2023 lahend nr 3-20-1717, 10.01.2023 lahend nr 3-20-1280, 20.02.202 lahend nr 3-16-2267). Haldusorganilt eeldatakse suutlikkust korraldada enda esindamine kohtumenetluses oma ülesannete täitmise raames. Õigusabikulude väljamõistmine võib olla põhjendatud üksnes juhul, kui vaidlus on erandlikult keerukas või väljub vastustaja tavapärase tegevuse piiridest. Käesolev vaidlus puudutas riigivastutuse ja õigustloova akti andmata
jätmisega seotud küsimust, mis kuulub Justiits-ja Digiministeeriumi tegevusvaldkonda ega välju vastustaja tavapärase tegevuse raamest. Seetõttu ei ole vastustaja lepingulise esindaja kulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud ning poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
17.Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja nimi, otsuses viidatud äriühingu nimi ja telefoni number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).