Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
11.09.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-2659
Haldusasi
X-i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 13.08.2026 otsusele asjas nr 2-15/26/603
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Advokatuur
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.09.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 01.09.2026 määruse peale haldusasjas nr 3-26-2659.
2.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.09.2026 määrus haldusasjas nr 3-26-2659 muutmata.
3.Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja temaga seotud tsiviilasja number XXX-XXXX tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.X (kaebaja) esitas 14.07.2026 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse vandeadvokaadi tegevuse peale seoses kaebaja lastele riigi õigusabi osutamisega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Advokaat esitas 02.07.2026 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr X-XX-XXXX dokumendiga „Laste esindaja lõplik arvamus suhtlemiskorra muutmiseks“ kaebaja kohta ulatuslikke negatiivseid fakti- ja väärtushinnanguid, sh järeldusi kaebaja käitumise, vanemliku sobivuse, psühholoogilise toimimise ning suutlikkuse kohta oma käitumist muutma. Dokumendist ei nähtu nende väidete piisavat faktilist, tõenduslikku ega erialast alust ning advokaat on
3-26-2659 ületanud lapse esindaja rolli piire. Advokaat ei kajastanud piisavalt laste positiivseid tundeid ema suhtes, võis tugineda ühepoolselt isa seisukohtadele ega kontrollinud piisavalt vastupidiseid asjaolusid. Kaheldav on advokaadi erapooletus. Advokaat võis asuda toetama ühe vanema menetluslikku positsiooni lapse sõltumatu esindamise asemel. Problemaatiline on advokaadi ettepanek anda laste isale õigus katkestada ema ja laste telefonikõnesid, kui isa peab neid laste huvidega vastuolus olevaks. Advokaadi ettepanekus puudusid piisavad tagatised ja objektiivsed kriteeriumid. Advokaadi 02.07.2026 arvamus ei jäänud kohtumenetluses kõrvaliseks seisukohaks. Kohus refereeris seda ulatuslikult ja nõustus selle keskse järeldusega. Advokaat käitus 05.08.2025 ja 05.05.2026 kohtuistungitel kaebaja suhtes ebakohaselt, tema toon ja avaldused olid vaenulikud.
2.Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 13.08.2026 otsusega nr 2-15/26/603 mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaadi tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Advokaadi 02.07.2026 menetlusdokumendist ning kohtumääruses kajastatud advokaadi seisukohtadest järeldub, et advokaat on olnud põhjalik ja osavõtlik, juhindudes eesmärgist lahendada vaidlus laste huvidest lähtuvalt. Kaebaja kriitika advokaadi tegevuse suhtes ei ole põhjendatud. Menetlusdokument on loogilises seoses, advokaadi seisukohtade kujunemine on jälgitav ja põhjendatud ning advokaat on lähtunud laste vaatevinklist. Advokaat on esile toonud nii laste seisukohad kui ka enda õigusliku hinnangu vastaspoolte menetlusdokumentide osas. Advokaat käsitles laste ja ema suhtlemise dünaamikat, esitas enda konkreetsed seisukohad. Advokaadi seisukohad on olnud menetluslikult asjakohased ning ilmselget asjatundmatust või pinnapealsust, mh asjaolude välja selgitamata jätmist või asjaoludega arvestamata jätmist, advokaadile ette heita ei saa. See, kas ja kuidas advokaat kogub menetluses vajalikke tõendeid, on tema enda otsustada. Pole tõendeid, et advokaat oli ebaviisakas, kaebajat halvustav või erapoolik. Advokaadi seisukohtade õigsust või tõendatust aukohus hinnata ei saa, seda teeb tsiviilvaidlust lahendav kohus. Advokaat ei ole olemasolevate andmete järgi hinnates olnud põhjendamatult erapoolik või alusetult kriitiline kaebaja suhtes. Asjaolu, et advokaat ei toeta laste ema menetluslikku positsiooni, ei anna alust arvamaks, et advokaat oleks erapoolik, oleks pimesi toetanud üksnes lapse isa ning ignoreerinud laste ema seisukohi ja tõendeid. Advokaat on lastega kohtunud, esitanud selle pinnalt laste ja enda seisukohad kohtule. Seda, milline lahendus on lastele nende elukorraldusest, arengust, huvidest jms lähtuvalt parim ning kas ja kui palju tugineda teise menetlusosalise seisukohtadele, otsustab kohus. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul kohtu seisukohaga, ei saa ette heita advokaadile. Kaebajal on võimalik maakohtu määrus vaidlustada. Aukohtu pädevuses ei ole hinnata, kas maakohtu 17.07.2026 määrus on täidetav. Kaebaja etteheiteid seoses 05.05.2026 kohtuistungiga käsitles aukohus aukohtumenetluses nr 2-15/26/275. Aukohus asus kõnealuse istungi osas seisukohale, et advokaadi kõnepruuk oli konkreetne ja range, kuid ärakuulamise olukorras asjakohane ning kutse-eetika piire advokaat ärakuulamisel ei ületanud. Aukohus jääb selle seisukoha juurde. Etteheited, mis on seotud 05.08.2025 istungiga, on esitatud advokatuuriseaduses (AdvS) § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes. Ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kaebetähtaja ennistamiseks. Eriti arvestades asjaolu, et aukohtumenetluses nr 2-15/26/275 esitatud kaebustes (esimene kaebus registreeritud 08.04.2026) kaebaja 05.08.2025 istungiga seotud etteheidet esile ei toonud. Täiendavate tõendite kogumine kolmandatelt isikutelt, sh advokaadilt, pole asjas vajalik. 2(8)
3-26-2659
3.Kaebaja esitas 27.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu otsuse nr 2-15/26/603 tühistamiseks. Aukohus ei määratlenud kaebuse eset õigesti, ei käsitlenud piisavalt esitatud kaebust ja kaebuse täiendusi, ei kasutanud õiget õiguslikku kontrollraami, ei käsitlenud tõendeid nende tegelikus menetluslikus funktsioonis ega põhjendanud kontrollitavalt, miks ei algatatud aukohtumenetlust. Aukohus ei saanud lahendada uut ja uue toimingu peale esitatud kaebust varasema otsuse nr 2-15/26/275 põhjendusmalliga. Kaebust ei tohi ümber kvalifitseerida vaidluseks tsiviilkohtu lahendi või laste suhtluskorra üle. Hindamisruum distsiplinaarsüüteo tunnuste olemasolu hindamisel ei hõlma õigust valida kaebaja eest teistsugust kaebuse eset, mille ta on ise sõnaselgelt välistanud. Otsusest ei nähtu, kuidas kaebaja 20.07, 27.07 ja 09.08.2026 aukohtule esitatud kaebuse sisuliste täiendustega tegelikult arvestati, kas need edastati advokaadile, kas advokaadilt küsiti nende kohta täiendavat seisukohta, kas selline seisukoht esitati, kas see tehti kaebajale teatavaks, kuidas muutus menetlus pärast uute dokumentide esitamist. Üldise järeldusena advokaadi töö kohta on otsuses korratud varasemat hinnangut hoolimata kaebaja uutest kontrolliküsimustest. Kaebaja esitas aukohtule kronoloogilise tabeli uute asjaolude kohta. Otsusest ei nähtu kronoloogilise tabeli nimetust, sisu, ühegi tabelirea kontrolli ega põhjendust, miks sellel ei olnud otsuse tegemisel tähendust. Aukohtule esitatud kaebuses on välja toodud, et advokaat esindas samas menetluses kahte eraldiseisvat alaealist klienti. Kumbki laps on riigi õigusabi saajana eraldiseisev õigussubjekt. Nende käsitlemine ühisnimetaja "lapsed" all ei vasta küsimusele, kas mõlema lapse esindamisega seotud asjaolud olid eraldi välja selgitatud ning dokumenteeritud. Ei nähtu individualiseeritud kontrolli. Aukohtu otsus seostab kaebuses kirjeldatud etteheited mitme konkreetse kutse-eetilise normi võimaliku rikkumisega, kuid jõuab rikkumise tunnuste puudumiseni ilma mitme individualiseeritud algallika kontrollita. Otsusest peab olema jälgitav õiguslik ja faktiline sild nende järelduste vahel. Otsuses ei ole vastatud kaebaja etteheitele, et 02.07.2026 advokaadi lõplik arvamus ei sisaldanud objektiivseid kriteeriume ega piisavaid tagatisi ettepaneku osas anda isale õigus katkestada ema ja laste telefonikõnesid. Aukohtu otsus väidab dokumentide nõudmise pädevuse puudumist mh advokaadi suhtes, samal ajal kui AdvS § 17 lg 4 näeb algatatud aukohtumenetluses sõnaselgelt ette advokaadi kohustuse esitada aukohtu nõudel tema käsutuses olevad tõendid, sh saada tõendite kogumiseks abi kohtult. Otsusest ei ole kontrollitav aukohtumenetluse algatamise selge künnis. Selliseks künniseks ei ole seaduse järgi menetluse algatamise eeldusena "ilmselge" rikkumine. Otsuses puudub uute tõendite ja kontrolliküsimuse faktiline analüüs. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse aukohtu asja menetlustoimiku ja elektroonilise menetlusjälje säilitamiseks kuni käesoleva haldusasja lõpliku lahendamiseni. Kui kohus leiab, et menetlusmaterjalide säilimine on juba piisavalt tagatud, tuleb vastustajalt alternatiivselt välja nõuda täielik aukohtu toimik ja olemasolev elektrooniline menetlusjälg. Kaebaja palus menetlusabi taotluses vabastada end riigilõivu tasumise ja muude kohtukulude kandmise kohustusest.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 01.09.2026 määrusega kaebuse, jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja menetlusabi taotluse läbi vaatamata. 3(8)
3-26-2659 Tallinna Halduskohus tagastas 15.06.2026 määrusega haldusasjas nr 3-26-1706 kaebaja kaebuse, milles kaebaja vaidlustas aukohtu 14.05.2026 otsust nr 2-15/26/275 sama advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamata jätmise kohta. Ehkki praeguses asjas on vaidluse all aukohtu 13.08.2026 otsus, mitte haldusasjas nr 3-26-1706 vaidlustatud otsus, on samad järeldused (halduskohtu 15.06.2026 määruse nr 3-26-1706 p-d 4˗8) asjakohased ka praegusel juhul. Aukohus vaatas kaebaja taotluse läbi ja koostas selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Aukohtule esitatud taotluse eseme määravad ära selle nõue ja taotluse aluseks olevad asjaolud. Kaebaja taotluse sisu hindab aukohus. Kaebaja ei saa aukohtule ette kirjutada, millisel täpsel viisil peab aukohus kaebaja taotlust mõistma või taotluse eseme sõnastama. Samuti ei ole aukohus ei kaebuse eseme kindlakstegemisel ega kaebuse lahendamisel seotud kaebaja ettekujutusega sellest, millise metoodika järgi tuleb kaebust lahendada või kaebaja poolt seatud „kontrollküsimustega“. Aukohus on määratlenud kaebuse eseme kooskõlas kaebuse sisuga. Aukohus ei käsitlenud kaebaja 14.07.2026 kaebust varasemalt lahendatud kaebuse kordusena, vaid uue kaebusena advokaadi 02.07.2026 menetlusdokumendis „Laste esindaja lõplik arvamus suhtlemiskorra muutmiseks“ esitatud fakti- ja väärtushinnangute advokaadieetika nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Samuti hindas aukohus 02.07.2026 menetlusdokumenti koostoimes 05.05.2026 kohtuistungi helisalvestisega, nagu kaebaja kaebuses soovis. Kaebust lahendades on aukohus kontrollinud, kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteole viitavad tunnused (AdvS § 16 lg 2). Kuivõrd advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamata jätmine ei ole ühegi isiku jaoks koormava iseloomuga, ei kohaldu sellele haldusmenetluse seaduse § 56 ranged põhjendamisnõuded. Piisab sellest, kui esitatud on jälgitavad põhjendused peamistes küsimustes. Aukohus andis mõlemale poolele võimaluse oma seisukohti avaldada, on asja lahendamisel neid arvestanud ning hinnanud menetluses esitatud tõendeid ja faktilisi asjaolusid. Aukohus ei ole jätnud tähelepanuta, et kaebaja esitas kaebusele 20.07.2026, 27.07.2026 ja 09.08.2026 täiendused. Advokaat oli aukohtumenetluses kaebaja 14.07.2026 kaebuse osas ära kuulatud ning otsust ei muuda õigusvastaseks see, et otsuses pole eraldi välja toodud, kas advokaat ka kaebaja täiendavate seisukohtade osas ära kuulati ja mis oli tema seisukoht. Isegi kui advokaati mõne kaebaja esitatud täiendava seisukoha osas ära ei kuulatud, ei saaks see rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi. Aukohtu otsuse õigusvastasust ei anna alust järeldada ka muud kaebuses esile toodud asjaolud. Aukohtul ei olnud kohustust lähtuda kaebuse üle otsustamisel kaebaja poolt ainuõigeks peetavast metoodikast, sh kasutada otsustamise alusena kaebaja koostatud kronoloogilist tabelit, selles esitatud võrdlust ja tehtud järeldusi. Samuti ei järeldu aukohtu otsuse õigusvastasust sellest, et kummagi kaebaja lapsega seonduvaid asjaolusid pole otsuses hinnatud individuaalselt. Mõlemat last puudutavad asjaolud ja advokaadi tegevus olid mõlema lapse esindamisel sarnase sisuga. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks oleks aukohus pidanud oma hinnangutes advokaadi tegevust kummagi lapse puhul selgelt eristama ja kuidas see oleks saanud otsuse õiguspärasust mõjutada. Otsusest nähtuvalt hindas aukohus pärast 02.07.2026 menetlusdokumendi ja kohtuistungi materjalidega tutvumist advokaadi tegevuse vastavust kutse-eetika nõuetele ja ei leidnud rikkumist. Aukohus on oma seisukohti otsuses jälgitavalt põhjendanud, tuues välja, et advokaadi tegevuses ei ilmnenud erapoolikust, ilmset asjatundmatust või pinnapealsust. Ehkki advokaadi väljendusviis on konkreetne ja range, ei ilmne sellest alusetut kriitilisust,
4(8)
3-26-2659 ebaviisakust või vaenulikkust kaebaja suhtes. Seega on alusetu kaebaja seisukoht, et otsusest ei nähtu selle aluseks olevaid objektiivseid kriteeriume ja piisavaid tagatisi. Aukohus jättis taotluse läbi vaatamata 05.08.2025 kohtuistungit puudutavas osas, leides, et selles osas on kaebus esitatud AdvS § 16 lg 1 teises lauses sätestatud kaebetähtaega rikkudes ja pole alust tähtaja ennistamiseks. Kuna kaebaja heitis taotluses advokaadile mh ette käitumist 05.08.2025 kohtuistungil, siis oli taotluse selles osas läbi vaatamata jätmine põhjendatud. Aukohus võis põhjendatult saada taotlusest aru selliselt, et kaebaja soovib vaidlustada ka advokaadi käitumist 05.08.2025 kohtuistungil, mitte üksnes kasutada selle kohtuistungi materjale tõendina advokaadi muu käitumise hindamisel. See, et aukohus on tuletanud otsuses meelde aukohtumenetluse eesmärki (advokatuuri internne kontroll oma liikmete kutse-eetikast kinnipidamise üle) ja välja toonud, et aukohtul puudub pädevus lahendada tsiviilõiguslikke vaidlusi, ei ole õigusvastane ega moonuta taotluse eset või sisu. Tegemist on üksnes aukohtu reageeringuga muljele, et kaebaja eesmärk võib olla revideerida aukohtumenetluse kaudu tsiviilasja nr X-XX-XXXX tulemust. Kokkuvõttes ei nähtu vaidlustatud otsusest sellist pädevus-, menetlus- või vorminõuete rikkumist, mis võinuks mõjutada asja lahendust või rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi aukohtumenetluses. Seega pole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja aukohtu otsuse tühistaks. Kuna kaebaja õiguste riive pole intensiivne ja kaebuse rahuldamine pole tõenäoline, tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata. Vastustajalt kõigi asja materjalide väljanõudmiseks ei ole kiireloomulist vajadust. Kaebaja ei ole sellise vajaduse esinemist oma taotluses ka ühtegi konkreetse asjaoluga põhjendanud. Üksnes ebamäärane kahtlus, et aukohtuasja materjalid ei pruugi terviklikult säilida, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise alus. Kohtul on võimalik nõuda kõik asja materjalid vastustajalt välja siis, kui kaebuse tagastamine ei peaks jõustuma ja kaebus võetakse kohtu poolt menetlusse. Kuivõrd kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult ega küsi kaebajalt riigilõivu, jääb kaebaja menetlusabi taotlus läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja palub 02.09.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.09.2026 määrus ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohtule esitatud kaebuses oli selle ese sõnaselgelt piiritletud. Kaebaja palus kontrollida aukohtu menetlust ja otsust: kas aukohus määratles kaebuse eseme õigesti, käsitles kaebust ja kõiki esitatud täiendusi, kasutas õiget õiguslikku kontrolliraami, tõendeid nende tegeliku menetlusliku funktsiooni järgi ning põhjendas, miks aukohtumenetlust ei algatatud. Halduskohus ei ole kaebuse eset sisuliselt järginud ja kaebaja menetluslikku kontrolliküsimust on käsitatud olulises osas teistsuguse vaidlusena. Küsimus ei ole selles, kas aukohus pidi kasutama kaebaja tabelit otsuse vormina, vaid selles, kas aukohus tegelikult menetles kaebaja esitatud täiendusi ja dokumentaalseid vastuolusid. Halduskohtu määrusest ei nähtu, kuidas kaebaja poolt aukohtule esitatud 20.07, 27.07 ja 09.08 kaebuse täiendused mõjutasid advokaadi varasemat väidet kaebuse üldisuse kohta. Advokaat oli kahe eraldiseisva alaealise lapse esindaja. Halduskohtu järeldus, et mõlemat last puudutavad asjaolud ja advokaadi tegevus olid sarnase sisuga, ei asenda kaebaja esitatud individuaalse kontrolli küsimust. Kaebaja taotles aukohtult kontrolli, kas laste riiklik esindaja oli kutse-eetiliselt põhjendanud enda toetatud või nõutud kontaktimudelit. Kaebaja ei taotlenud, et aukohus tunnistaks Harju 5(8)
3-26-2659 Maakohtu 17.07.2026 määruse täidetavaks või mittetäidetavaks. Aukohus tunnistas Nessa keskuse 22.07.2026 dokumendist tulenevat dokumentaalset vastuolu, kuid otsusest ei nähtu, millise algallika abil vastuolu kontrolliti või miks ei peetud kontrolli vajalikuks. Kaebust ei saanud lugeda ilmselgelt perspektiivituks. Kaebuse rahuldamise perspektiiv ei saanud olla kontrollitav ilma aukohtu toimiku ja otsustamisaegse menetlusjälje kontrollita. Kui aukohtu menetluse kohtulik kontroll taandatakse väitele, et tsiviilkohus saab hinnata advokaadi seisukohtade tõendatust tsiviilasjas, jääb lapse riikliku esindaja kutse-eetiline kontroll sisutühjaks. Kaebuse rahuldamine ei ole ebatõenäoline. Kaebaja osutas konkreetsetele menetluslikele küsimustele ja need olid lahendatavad üksnes aukohtu menetluses ja toimiku alusel. Esialgse õiguskaitse taotlus oleks tulnud rahuldada. Halduskohtu määrus ei olnud veel jõustunud ning määruskaebuse lahendamise ajaks võib otsustamisaegse elektroonilise jälje rekonstrueerimine olla raskendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
7.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on õigesti tagastanud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, s.o põhjusel, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
8.AdvS § 16 lg 1 näeb huvitatud isikule ette võimaluse pöörduda aukohtumenetluse algatamise taotlusega advokatuuri aukohtu poole. Aukohus algatab aukohtumenetluse, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused (AdvS § 16 lg 2). AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Samuti on huvitatud isikul õigus esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse (sh aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse) peale (AdvS § 18 lg 1). Need õigused ei ole nähtud ette tema materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr 3-24-146, p 8; 06.02.2025 otsus nr 3-22-2476, p 12; 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda nt selles, et aukohus jätab huvitatud isiku väited täielikult või osaliselt käsitlemata, aukohtu otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata jms (nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2024 määrus nr 3-23-2780, p-d 9–10). Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine (Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Halduskohus kontrollib seda, kas huvitatud isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele läbi vaadanud. Huvitatud isik ei saa nõuda advokaadi karistamist. Sisuliselt saab aukohtu otsust vaidlustada üksnes advokaat, kelle tegevust on aukohus hinnanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 13).
9.Eeltoodust tuleneb, et aukohtu 13.08.2026 otsus nr 2-15/26/603 ei riiva kaebaja materiaalseid subjektiivseid õigusi. Seetõttu ei pea kohus hindama aukohtu otsuse sisulist 6(8)
3-26-2659 õiguspärasust (nt kas väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud on tuvastatud õigesti või kas aukohtumenetluse algatamata jätmisel on tehtud kaalutlusvigu), vaid piirdub pädevus-, menetlus- ja vorminõuete järgimise kontrolliga.
10.Arvestades, et aukohtusse pöördumise võimalus ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend (vt määruse p 8) ja aukohus on kaebaja 14.07.2026 kaebuse sisuliselt läbi vaadanud, andnud pooltele võimaluse oma seisukohti avaldada ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5), samuti kaebaja väiteid, ei saa kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada intensiivseks.
11.Halduskohus on õigesti järeldanud ka seda, et kaebuse rahuldamine ei oleks tõenäoline. Asja materjalidest ei nähtu, et aukohus oleks rikkunud kaebaja õigust korrakohasele menetlusele. Asjaolust, et kaebaja on menetluse tulemuse osas teisel seisukohal kui aukohus, ei järeldu menetlusnormide rikkumine. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
12.Kaebaja on määruskaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole kaebuse eset õigesti piiritlenud. Vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses HKMS § 41 lg 1 kohaselt kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse). Vaidluse eset ei saa piiritleda kitsalt kaebaja õiguslike põhjendustega. Halduskohus ei ole kaebuse piiridest väljunud. Kaebaja taotles aukohtu 13.08.2026 otsuse tühistamist ning on kaebuses põhjalikult kirjeldanud, milliseid menetlusnõudeid on aukohus väidetavalt rikkunud. Arvestades kaebuse nõuet ja põhjendusi, sai halduskohus sisuliselt kontrollida, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks aukohtu 13.08.2026 otsuse tühistamise nõudes. Halduskohus on määruse põhjendustest nähtuvalt kontrollinud kõigi kaebaja esile toodud menetluslike õiguste võimalikku rikkumist, sh käsitlenud kaebaja väiteid, et aukohus määratles kaebuse eseme valesti; jättis tähelepanuta kaebaja 20.07.2026, 27.07.2026 ja 09.08.2026 aukohtule esitatud täiendused; ei lähtunud kaebaja kontrollimetoodikast; ei põhjendanud kontrollitavalt, miks aukohtumenetlust ei algatatud.
13.Halduskohus jättis õigesti rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav, kui kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on seega hoida ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal. Kaebaja ei ole siinsel juhul selgitanud, millised pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed talle esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneksid. Kaebaja paljasõnaline väide, et esialgset õiguskaitset kohaldamata ei pruugi aukohtu menetluse materjalid terviklikult säilida ning otsustamisaegse elektroonilise jälje rekonstrueerimine võib olla raskendatud, ei anna alust esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.
14.Kaebuse tagastamise tõttu ei olnud kohtul vajadust kaebaja menetlusabi taotlust lahendada ja see tuli jätta läbi vaatamata.
15.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.09.2026 määrus muutmata.
16.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel kaebaja nimi ja temaga seotud tsiviilasja number asendada tähemärgiga.
7(8)
3-26-2659 (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.