Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-23-2074 30. september 2026 Maria Lõbus V.N-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 14. juuli 2022. a vastuse tühistamiseks ja kohustamiseks pension ümber arvestada Kaebaja – V.N Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Livia Kask Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.N-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. oktoober 2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Vanaduspensioni saav V.N (edaspidi kaebaja) esitas 7. juulil 2022 Sotsiaalkindlustusametile (edaspidi SKA või vastustaja) taotluse, et tema pensionistaaž vaadataks tema poolt varem esitatud dokumentide põhjal uuesti üle aastatel 1982‒1989 töötamist puudutavas osas.
2.SKA selgitas 14. juuli 2022. a vastuses nr P5/18857503, et vaatas läbi kaebaja pensionitoimikus olevad dokumendid. Rahvusarhiivi 16. detsembri 2015. a teatise nr 73/3837 andmetel töötas kaebaja Emajõe kolhoosis 1. juunist 1982 kuni 27. juulini 1982. See periood on arvestatud kaebaja staaži hulka. Töötasude arvestuse raamatus puuduvad kanded kaebaja töötamise kohta aastatel 1983‒1988. Pensionitoimikus on Tartu Maavalitsuse poolt
10.detsembril 2003 väljastatud käsitöölisena registreeritud isiku isikliku toimiku koopia (käsitööndusliku tegevuse revideerimisaktid, registreerimistunnistus, tuludeklaratsioon, õiendid 1982. aasta kohta) ning registreerimistunnistuse nr 006437, tuludeklaratsiooni ja avalduse koopiad 1986. aasta kohta. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 27 lõike 1 kohaselt on pensionistaaž aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud riiklikule pensionile õigust andva tegevusega. RPKS § 28 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka tegevuse aeg, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Individuaaltööd tegevad kodanikud maksid tulumaksu, kuid sotsiaalmaksu ei maksnud ja seega puudus sotsiaalkaitse. RPKS ei näe ette käsitööndusliku tegevuse aja arvamist pensionistaaži hulka.
3.Kaebaja esitas 20. septembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse SKA 14. juuli 2022. a vastuse tühistamiseks ja SKA kohustamiseks pension ümber arvestada. Kaebaja esitas 18. juulil 2024 täiendava avalduse. Kaebaja märkis, et sotsiaalmaks tuli 1998. aastal. Nii et kaebaja seitse aastat on sotsiaalmaksust vabad. Kaebaja tahab neid endale kirja saada.
4.Kohus võttis 11. septembri 2024. a määrusega kaebuse menetlusse ning rahuldas 3. oktoobri 2024. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ja kohustas vastustajat kaebusele vastama.
5.Vastustaja palus 15. oktoobri 2024. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vanaduspensioni maksmine toimub RPKS alusel. RPKS § 27 lõike 1 alusel on pensionistaaž aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud riiklikule pensionile õigust andva tegevusega. RPKS § 27 lõike 2 alusel jaguneb pensionistaaž järgmiselt: 1) pensioniõiguslik staaž, mida arvestatakse kuni 1998. aasta 31. detsembrini; 2) pensionikindlustusstaaž, mida arvestatakse alates 1999. aasta 1. jaanuarist. RPKS § 28 lõike 1 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka tegevuste aeg, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu. RPKS § 28 lõike 2 punkti 14 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka töötamise aeg füüsilisest isikust ettevõtjana, kui maksti sotsiaalmaksu. Eesti NSV aegne individuaalne töine tegevus käsitöönduses vastab äriseadustiku § 1 lõike 1 mõistes tegutsemisele füüsilisest isikust ettevõtjana. 11. detsembril 2015 esitas kaebaja vastustajale Tartu Maavalitsuse poolt 10. detsembril 2003 väljastatud käsitöölisena registreeritud isiku toimiku koopia 15 lehel (käsitööndusliku tegevuse revideerimisaktid, registreerimistunnistus, tuludeklaratsioon, õiendid 1982. aasta kohta) ning registreerimistunnistuse nr 006437, tuludeklaratsiooni ja avalduse koopiad kokku 4 lehel 1986. aasta kohta. Kaebaja käsitööndusliku tegevusega (sõiduautode värvimine, sõiduautode värvimise ettevalmistamine) seotud esmane registreerimistunnistus nr 001667 on väljastatud 4. mail 1982. Selle tunnistuse alusel on tulu deklareeritud perioodil 4. mai 1982 – 5. november 1982 kokku 380 rubla. Aastate 1983–1985 kohta ei ole registreerimistunnistusi väljastatud ega ka tuludeklaratsioone esitatud. Uus
3-23-2074 tegevusluba nr 006437 väljastati kaebajale 30. mail 1986. Selle tunnistuse alusel on tulu deklareeritud perioodil 30. mai 1986 – 31. detsember 1986 kokku 665 rubla. Seega on tõendatud kaebaja käsitöönduslik tegevus perioodidel 4. mai 1982 – 5. november 1982 ja 30. mai 1986 –31. detsember 1986. Eesti Vabariigis on isiku õigus riiklikule vanaduspensionile otseselt seotud tema eest või tema poolt pensionikindlustussüsteemi panustamisega ehk sotsiaalmaksu tasumisega. Selliselt kehtis see ka Eesti NSV-s. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu seaduse artikli 964 „Individuaalsest töisest tegevusest“ § 9 järgi maksid individuaaltööd tegevad kodanikud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhtudel ja korras tulumaksu, kuid sotsiaalmaksu tasumise kohustust neil ei olnud. Seega ei saa kaebaja käsitöölisena tegutsemise aega RPKS § 28 alusel pensioniõigusliku staaži hulka arvata, kuna käsitööndusliku tegevuse ajal ehk individuaaltöö tegemise ajal ei ole tasutud sotsiaalmaksu. Eeltoodust tulenevalt ei ole õigustatud käsitööndusliku tegevuse aja arvamine pensioniõigusliku staaži hulka. Kaebaja arvab ekslikult, et töise tegevuse pealt sotsiaalmaksu tasumise kohustus tuli alles 1998. aastal. Töise tegevuse pealt sotsiaalmaksu tasumine toimus juba ka Eesti NSV ajal, kuid 1. jaanuaril 1999 muutusid pensionistaaži arvutamise alused. 1998. aasta 31. detsembrini arvestati pensioniõiguslikku staaži (päevades, kuudes ja aastates) selle töötatud aja eest, mil tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu ja seda staaži nimetatakse pensioniõiguslikuks staažiks (RPKS § 27 lõike 2 punkt 1 ja § 28 lõige 1). 1999. aastast hakati pensionistaaži arvestama nn isiku eest tasutud sotsiaalmaksu ehk isikustatud sotsiaalmaksu alusel ning selle perioodi staaži nimetatakse pensionikindlustusstaažiks (vt RPKS § 27 lõike 2 punkt 2 ja § 30). Kaebaja tegutses 1982. ja 1986. aastal käsitöölisena ehk tegi nn individuaaltööd, millelt tal polnud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu seaduse artiklist 964 „Individuaalsest töisest tegevusest“ tulenevalt kohustust sotsiaalmaksu tasuda.
Kohus küsis 3. juuli 2026. a määrusega vastustajalt täiendavaid selgitusi ja dokumente.
7.Vastustaja selgitas 13. augusti 2026. a täiendavas avalduses, et tal ei ole enne 19. novembrit 1986 individuaaltööd reguleerivat õigusakti esitada. Eesti NSV-s olid tööandjad kohustatud tööliste ja teenistujate töötasudelt maksma sotsiaalkindlustuse makse riikliku sotsiaalkindlustuse eelarvesse (kehtestatud ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 24. novembri 1940. a määrusega). Sotsiaalkindlustuse alast tööd juhtisid ja sotsiaalkindlustuse makseid võtsid vastu ametiühingud vastavalt riiklikult kehtestatud tariifimääradele. ENSV ajal võeti pensioni määramisel aluseks samuti tasutud sotsiaalkindlusmaksed. Kaebaja pensionitoimikusse kogutud materjalidest (tööraamatu kannetest) nähtuvalt puudus tal perioodil 23. märts 1982 ‒ 31. mai 1982 ja 28. juuli 1982 – 9. jaanuar 1989 tööandja, mis tähendab, et kaebaja eest ei tasutud ka sotsiaalkindlustusmakseid. Tartu Maavalitsuse poolt
10.detsembril 2003 väljastatud toimiku koopiast nähtuvalt on kaebaja tegutsenud aastatel 1982 ja 1986 individuaaltöö tegijana. Individuaaltöö tegijatel oli ainult tulumaksu, mitte aga sotsiaalkindlustusmaksu tasumise kohustus. Kaebaja ei ole esitanud väiteid ega dokumente ametiühingusse kuulumise kohta. Kaebaja töötas Kaubandustehnika Tartu tsehhis ametlikult perioodil 1. juuli 1981 ‒ 22. märts 1982. 12. märtsil 1982 on väljastatud tõend kaebaja töötamise kohta selles asutuses täistööajaga ja töötasu suuruse kohta. Kaebaja pensionitoimikus on näha tema taotlused individuaaltöö registreerimiseks, käsitööndusega tegelemiseks registreerimistunnistus ning selle tegevuse raames rahandusosakonna töötaja poolt läbi viidud kontrolli tulemid. Kontrollaktidel on märgitud töö tegemise koht „Kaubandustehnika Tartu tsehh“ ning töötamise tingimused: eriruumis, instrumentidega, üksi jne. Kontrollaktist nähtub, et tööd on tehtud individuaaltööna 5 päeval nädalas 2 tundi päevas ja 2 päeval nädalas 5 tundi päevas. Seega on võimalik selle akti alusel järeldada üksnes individuaaltöö tegemist viidatud ettevõtte ruumides väljaspool ettevõtte tegelikku tööaega (eeldatavasti õhtud ja nädalavahetused). Kontrollaktid ei ole kinnitanud ametlikku töötamist selles ettevõttes ning ka tööraamatusse ei ole kantud pärast 22. märtsi 1982 töösuhte
3-23-2074 fikseerimiseks kandeid. Seega ei ole kontrollakti alusel tõendatud kaebaja töötamine selle ettevõtte töötajana perioodil 28. juuli 1982 ‒ 5. november 1982. Emajõe kolhoosi tööperiood 1. juuni 1982 ‒ 27. juuli 1982 on võetud staažina arvesse tööraamatu korrektsete kannete alusel. Hilisema perioodi kohta on tehtud järelepärimine Rahvusarhiivi, kelle 16. detsembri 2015. a vastus nr 7-3/3837 kinnitab juunis 1982 Emajõe kolhoosis täitunud 24 inimpäeva ning aastatel 1983‒1988 kannete puudumist. Ka 23. mai 2002 töövõimetuspensioni taotlusel on kaebaja kinnitanud, et aastatel 1982‒1989 töötamise kohta taotlemise hetkel tõendeid ei esita, paludes pensioni määramist esitatud dokumentide alusel. Seega on kaebaja olnud teadlik, et muid dokumente tema töötamise kohta ei ole saada. Arhiivist pärimine on sisuliselt SKA ainuke võimalus, kui isiku poolt ei ole muud infot võimalike dokumentide asukoha kohta antud. Seda, miks on kaebaja märkinud 1986. aastal tuludeklaratsioonile töökohaks Emajõe kolhoosi, ei saa SKA kommenteerida. Muu tulu seal on üksnes individuaaltööst saadud tulu. Selle kohta, kas Maksu- ja Tolliamet või rahandusosakonna töötaja on tegeliku töökoha infot deklaratsioonis kontrollinud või täpsustanud, ei ole märget tehtud. Riigiarhiivi teatisest ja kaebaja poolt täidetud deklaratsioonist nähtuvad andmed on vastuolulised. Juhul kui kaebaja oleks tegelikult ka 1986. aastal Emajõe kolhoosis töötanud, oleks arhiiv esitanud mingidki andmed töötamise kohta.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
8.Asja materjalide põhjal saab kohus aru, et kaebaja soovib, et tema pensionistaaži hulka arvataks töötamine perioodil 28. juuli 1982 ‒ 9. jaanuar 1989.
Kaebaja pensionitoimikust nähtub kõnealuse perioodi kohta järgnev.
4.mail 1982 on kaebajale väljastatud registreerimistunnistus õiguse kohta tegeleda käsitööndusega (sõiduautode värvimistööd) 1982. aastaks. 28. juulil 1982 on kaebaja esitanud avalduse saada luba tegeleda autode värvimise eeltööga, autode värvimisega kaebaja enam ei tegelenud. 4. mai 1982. a registreerimistunnistusel oleva märkuse kohaselt tagastati see 5. novembril 1982. Käsitööndusliku tegevuse revideerimisaktid ja tuludeklaratsioon on koostatud perioodi 4. mai 1982 ‒ 5. november 1982 kohta. Tulumaksu lõpparvestuse kohaselt pidi kaebaja maksma 1982. aastal tulumaksu 158,84 rubla autode värvimise eeltööde tegemisega ja värvimisega teenitud tulu pealt. 20. detsembril 1982 läbi viidud kontrolli käigus ei tuvastatud kaebaja poolt käsitööndusliku tegevusega tegelemist. Perioodi 4. mai 1982 ‒ 5. november 1982 kohta koostatud käsitööndusliku tegevuse revideerimisaktidele on Tartu rajooni rahandusosakonna riigitulude inspektor märkinud küsimuse „Kas töötab palgalisena, kus nimelt, missugust tööd teeb“ järgi „Kaubandustehnika Tartu tsehh“.
5.jaanuaril 1983 on Tartu rajooni rahandusosakonna inspektor kindlaks teinud, et kaebaja ei tegelenud enam käsitööndusliku tegevusega.
30.mail 1986 on kaebaja esitanud avalduse saada luba tegeleda 1986. aasta detsembrini autode värvimise ettevalmistusega. Kaebajale on samal päeval väljastatud registreerimistunnistus õiguse kohta tegeleda käsitööndusega (autode värvimiseks ettevalmistus) 1986. aastaks. Tuludeklaratsioon on koostatud perioodil 30. mai 1986 ‒ 31. detsember 1986 autode värvimise eeltööde tegemisega teenitud tulu kohta. Tuludeklaratsiooni lõpus on kaebaja allkirjaga kinnitanud, et talle on selgitatud nimetatud tulult tulumaksu arvutamise korda.
3-23-2074
4.jaanuaril 1987 allkirjastatud tuludeklaratsioonis on kaebaja märkinud oma alaliseks töökohaks Emajõe kolhoosi ja ametikohaks lukksepa.
10.Eeltoodu kinnitab kaebaja tegelemist käsitööndusliku tegevusega perioodidel 4. mai 1982 ‒ 5. november 1982 ja 30. mai 1986 ‒ 31. detsember 1986 ning nendel perioodidel teenitud tulult tulumaksu tasumist.
11.Perioodi 4. mai 1982 ‒ 5. november 1982 kohta koostatud käsitööndusliku tegevuse revideerimisaktidest võib jääda mulje, et kaebaja töötas lisaks käsitöönduslikule tegevusele sel perioodil Kaubandustehnika Tartu tsehhis. Samas ei nähtu kaebaja tööraamatust sel perioodil Kaubandustehnika Tartu tsehhis töötamist. Kaebaja pensionitoimikus ei ole ka muid dokumente, mis tõendaksid sel perioodil Kaubandustehnika Tartu tsehhis töötamist. Kaebaja ei ole ka ise selliseid dokumente SKA-le ega kohtule esitanud. Kohus leiab, et ainuüksi revideerimisaktide põhjal ei saa kaebaja töötamist tuvastada, kui seda ei kinnita muud dokumendid. Kohtu hinnangul ei saa ka välistada, et Tartu rajooni rahandusosakonna inspektor on revideerimisaktidele märkinud Kaubandustehnika Tartu tsehhi kui koha, kus kaebaja tegeles käsitööndusliku tegevusega.
12.Kuigi kaebaja on 4. jaanuaril 1987 allkirjastatud tuludeklaratsioonis märkinud oma alaliseks töökohaks Emajõe kolhoosi ja ametikohaks lukksepa, ei kinnita kaebaja tööraamat pärast 27. juulit 1982 Emajõe kolhoosis töötamist. SKA on teinud päringu ka Rahvusarhiivile, kes on kontrollinud töötasude arvestuse raamatuid, kuid kandeid kaebaja töötamise kohta Emajõe kolhoosis pärast 27. juulit 1982 sealt ei nähtunud. Kaebaja ei ole ka ise SKA-le ega kohtule esitanud tõendeid pärast 27. juulit 1982 Emajõe kolhoosis töötamise kohta. Ainuüksi kaebaja enda täidetud tuludeklaratsiooni põhjal ei saa kaebaja töötamist Emajõe kolhoosis tuvastada, kui seda ei kinnita muud objektiivsed dokumendid.
13.Kaebaja pensionitoimikus ei ole rohkem dokumente, mis kajastaksid tema töötamist perioodil 28. juuli 1982 ‒ 9. jaanuar 1989.
14.Kuna perioodi 28. juuli 1982 ‒ 9. jaanuar 1989 puudutavas osas on tõendatud üksnes kaebaja poolt käsitööndusliku tegevusega tegelemine perioodidel 28. juuli 1982 ‒ 5. november 1982 ja 30. mai 1986 ‒ 31. detsember 1986, siis tuleb kontrollida, kas kõnealune käsitöönduslik tegevus tuleks arvata kaebaja pensionistaaži hulka.
15.RPKS § 27 lõige 1 sätestab, et pensionistaaž on aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud riiklikule pensionile õigust andva tegevusega. RPKS § 27 lõike 2 kohaselt jaguneb pensionistaaž järgmiselt: 1) pensioniõiguslik staaž, mida arvestatakse kuni 1998. aasta 31. detsembrini; 2) pensionikindlustusstaaž, mida arvestatakse alates 1999. aasta 1. jaanuarist. RPKS § 28 lõike 1 järgi arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka tegevuse aeg, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu. RPKS § 28 lõike 2 punkti 14 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka töötamise aeg füüsilisest isikust ettevõtjana, kui maksti sotsiaalmaksu. Seega saaks kaebaja töötamise perioodidel 28. juuli 1982 ‒ 5. november 1982 ja 30. mai 1986 ‒ 31. detsember 1986 arvata kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka, kui kaebaja eest on sel perioodil tasutud sotsiaalmaksu.
16.Vastustaja on kohtule esitanud Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 24. novembri 1940. a seadluse riikliku sotsiaalkindlustuse sisseseadmise kohta ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 29. novembri 1940. a määruse riikliku sotsiaalkindlustuse
3-23-2074 teostamise korra kohta. Nendest nähtub, et Eesti NSV-s pidid riiklikud, kooperatiivsed, ühiskondlikud ja eraettevõtted, asutised ja majapidamised maksma ametiühingutele riikliku sotsiaalkindlustuse makse töötasult, mis kuulus töölistele ja teenijatele. Vastustaja on viidanud ka Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu Teatajale nr 47 19. novembrist 1986. Selles on avaldatud seadus individuaalsest töisest tegevusest (artikkel 964). Seaduse § 1 kohaselt oli individuaalne töine tegevus lubatud käsitöönduse ja olmeteeninduse alal, samuti muu tegevus, mis rajanes kodanike ja nende perekonnaliikmete eranditult isiklikul tööl. Individuaalseks töiseks tegevuseks oli kodanike ühiskonnakasulik tegevus kauba tootmisel ja tasuliste teenuste osutamisel, mis ei olnud seotud nende töösuhetega riiklikes, kooperatiivsetes ja teistes ühiskondlikes ettevõtetes, asutustes, organisatsioonides ja kodanikega, samuti kolhoosisiseste töösuhetega. Seaduse §-de 6 ja 7 kohaselt tuli individuaaltöö tegemiseks saada luba ja registreerimistunnistus. Seaduse § 9 sätestas individuaaltööd tegevate kodanike tulumaksustamise tingimused.
17.Perioodidel 28. juuli 1982 ‒ 5. november 1982 ja 30. mai 1986 ‒ 31. detsember 1986 tegeles kaebaja käsitööndusliku tegevusega iseseisvalt ega olnud tööline ega teenija riiklikes, kooperatiivsetes, ühiskondlikes ega eraettevõtetes, asutistes ega majapidamistes. See tähendab, et tal ei olnud tööandjat, kellel oleks olnud kohustus tema eest sotsiaalmaksu maksta. Kaebaja töötamine vastas individuaaltöö tingimustele ning ta oli selle tegemiseks hankinud registreerimistunnistuse õiguse kohta tegeleda käsitööndusega. Pensionitoimikus olevad dokumendid kinnitavad, et kaebaja individuaaltööd tulumaksustati. Küll aga pole pensionitoimikus dokumente, mis kinnitaksid, et kaebaja tasus individuaaltöö tegemisel ka sotsiaalmaksu. Selliseid tõendeid pole kaebaja ka kohtule esitanud. Vastupidi, kaebaja kohtumenetluses esitatud selgitusest, et tema hinnangul on tema töötamine kõnealusel perioodil sotsiaalmaksuvaba, saab järeldada kinnitust, et selle aja eest pole ta sotsiaalmaksu tasunud. Seega ei saa kaebaja töötamist perioodidel 28. juuli 1982 ‒ 5. november 1982 ja 30. mai 1986 ‒ 31. detsember 1986 kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka arvata.
18.Eeltoodust tulenevalt pole kohtul alust vastustaja 14. juuli 2022. a vastust tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja pensionit ümber arvestama. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
19.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda.
20.3).
Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.