Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Marina Ninaste
Kohtuasi ja menetlusliik
Kätlin Kursi (Kurss) süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 15. juuni 2026 otsus
Apellatsioonide esitajad
Kätlin Kursi kaitsja vandeadvokaat Denis Tšasovskih; tsiviilkostja Antsla valla esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase
Süüdistatav
Kätlin Kurss. Isikukood: 49509182758; elukoht: XXX; töökoht: Antsla Valla Kultuurikeskuse Uue-Antsla Rahvamaja kultuurikorraldaja; kriminaalkorras karistamata
Teised apellatsioonimenetluse pooled
prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Ainar Koik;
Ringkonnaprokuratuuri
kannatanute esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Dmitri Teplõhh ning vandeadvokaadi abi Artur Piisang Menetluse vorm
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 15. juuni 2026 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
2.Mõista Kätlin Kursilt ja Antsla vallalt solidaarselt V.V. u ja E.E. kasuks välja kannatanute valitud esindajatele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks 1800 eurot, sh käibemaks 348,39 eurot, millele lisandub nimetatud summa tasumata osalt arvestatav viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Viivise maksimaalne suurus on 1800 eurot.
3.Jätta süüdistatava ja tsiviilkostja apellatsioonimenetluse kulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja teistel kohtumenetluse pooltel (v. a prokuratuur) on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
Süüdistus
1.Kätlin Kurssi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta tekitas 9-aastasele V.V. ule ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse. K. Kurss töötab alates 1. oktoobrist 2024 töölepingu alusel Antsla Valla Kultuurikeskuse Uue-Antsla Rahvamaja kultuurikorraldajana. K. Kurss reklaamis ja vahendas rahvamaja ruumide rentimist laste sünnipäevapidude korraldamiseks, vastutades ametijuhendi järgi oma töökoha korra ning turva- ja ohutusreeglite täitmise eest (ametijuhendi p-d 4.5 ja 4.7). 2. novembril 2024 ajavahemikul kell 14.00–17.00 andis K. Kurss rahvamaja ruumid rendile ühe lapse sünnipäevapeoks, kuid ei veendunud ruumide, s.o lava ja selle juurde kuuluva trepi ohutuses. Trepp oli järsk, valgustamata, halvas seisukorras, eemalt raskesti nähtav ning sellele juurdepääs oli tõkestamata. K. Kurss ei andnud kellelegi teada, et laval käimine on keelatud või ohtlik. Ka ei maandanud ta trepist tulenevat ohtu ühelgi viisil, kuigi see oli talle jõukohane. Töölepingu ja ametijuhendi kohaselt oli süüdistatav ohtude maandamiseks õiguslikult kohustatud ning temalt nõutav käitumine oleks saabunud tagajärje ära hoidnud. Kuna lava oli osaliselt valgustamata ning trepihalli pääs tõkestamata, kukkus laval mänginud V.V. trepist alla ja sai eluohtliku tervisekahjustuse. Nimelt tekkis tüdrukul peatrauma ja sellest tulenevalt ka ühepoolne kuulmislangus, st vähemalt neli kuud kestev tervisekahjustus. Kuulmislangus on tõenäoliselt püsiv. Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohus tunnistas 15. juuni 2026 otsusega K. Kursi süüdistuse järgi süüdi, karistas teda 200 päevamäära (5076 euro) suuruse rahalise karistusega ning jättis KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel karistuse 1 aasta ning 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanute V.V. u ja E.E. (V.V. u ema) tsiviilhagi rahuldas maakohus osaliselt, mõistes K. Kursilt ja tsiviilkostjalt Antsla vallalt solidaarselt välja: a) 1250 eurot V.V. ule tekitatud varalise kahju katteks; b) 7000 eurot V.V. ule tekitatud mittevaralise kahju katteks; c) 2000 eurot E.E. le tekitatud mittevaralise kahju katteks. Kannatanute kasuks välja mõistetud kahjuhüvitisele lisandub viivis. V.V. u perioodilise hüvitise maksmise nõue ning alternatiivne varalise kahju hüvitamise nõue jäi rahuldamata. Maakohus mõistis süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt kannatanute kasuks välja ka kannatanute valitud esindajatele makstud tasu 14 000 eurot, millele lisandub käibemaks ja viivis. Kaitsjatasu ja tsiviilkostja esindaja tasu jäeti vastavalt süüdistatava ja tsiviilkostja kanda. Samuti mõistis maakohus K. Kursilt välja menetluskulu 2261 eurot 76 senti. Maakohus märkis järgmist.
3.Tuvastatud on see, et K. Kurss töötab töölepingu alusel alates 1. oktoobrist 2024 Antsla Valla Kultuurikeskuse kultuurikorraldajana. Tema tööülesanded on määratletud ametijuhendiga ning süüdistuse põhjal on arusaadav, missugust käitumist K. Kursile ette heidetakse. Tõendid (sh kannatanu ja alaealise tunnistaja videosalvestatud ütlused) on lubatavad ning usaldusväärsed. Põhivaidlus on selles, kas K. Kurss rikkus garandikohustust.
4.Menetlusosalised ei sea kahtluse alla kannatanu kukkumist, tema õnnetusejärgset asukohta ega ka seda, et kukkumine toimus mänguhoos. Pealtnägijaid kukkumisel ei olnud, kuid sellel polegi K. Kursi vastutuse seisukohalt määravat tähtsust. Ekspertiisiaktiga nr 24E-AOI0040501 tuvastati kannatanul eluohtlik tervisekahjustus. Ekspertiisiakti nr 25E-AOI00101-01 kohaselt põhjustas peatrauma tõttu tekkinud ühepoolne kuulmislangus kannatanule vähemalt neli kuud kestva tervisekahjustuse.
5.Kannatanu sai tervisekahjustuse eelkõige põhjusel, et ta kukkus trepil, mis ei olnud kasutamiseks turvaline. Kukkumine oli võimalik süüdistatava tegematajätmise tõttu. Kuigi süüdistatav osales sünnipäeval kutsutud külalisena, täitis ta ka oma ametiülesandeid. Garandina oli K. Kursil võimalus ja pädevus otsustada, millised ruumid lasteürituse korraldamiseks sobivad. Samuti oli tal võimalus ja kohustus hinnata ruumide turvalisust ning takistada vajadusel laste juurdepääsu ebaturvalistele kohtadele. V.V. kukkus kohas, kus lapsed poleks tohtinud viibida. Lava ei olnud mängimiseks turvaline ning selle juurde kuulus amortiseerunud ja ebaturvaline trepp. Kui kannatanu oleks kukkunud saalis ja saanud viga, võiks kõneleda n-ö tavapärasest ohust. Vigastused olid eluohtlikud aga seetõttu, et laps kukkus alla vigasest, halvasti valgustatud ja käsipuuta trepist. Tõenäoliselt said tagajärje mõttes saatuslikuks just trepiaugus olnud teravad kivid ja betoonitükid, mille vastu V.V. peaga kukkus. Tegemist ei olnud tavapäraseks kasutamiseks sobivas seisukorras oleva trepiga ning vähemalt külalistele pidi sellele pääs olema tõkestatud. Saalist vaadates ei olnud treppi näha, mistõttu puudus teistel täiskasvanutel võimalus ohule tähelepanu pöörata.
6.Süüdistatav tegutses aktiivselt selle nimel, et rahvamaja ruume saaks välja rentida. See tegevus oli kooskõlastatud Antsla Vallavalitsuse ja kultuurikeskusega. Rentimisel tulnuks hinnata, missugused ruumid ja missugusel otstarbel rentimiseks sobivad. Laste turvalisuse tagamiseks peaks takistama ohtlikes kohtades viibimise ja nende kohtade kasutamise. Õnnetuse oleks ära hoidnud trepipiire, mis paigaldati trepi ette pärast kannatanuga juhtunut. Tegemist ei ole ehitusteadmisi ja suurt rahalist kulutust eeldava lahendusega. Ameti tõttu oli süüdistataval võimalik korraldada piirde paigaldamine. Asjaolu, et Antsla Vallavalitsus võimaldas enda hallatavates asutustes kindla hinnakirja alusel ruumide väljarentimist, tõendab vallavalitsuse 18. septembri 2024 korraldus. Korraldusest järeldub, et lava loeti saali osaks.
7.Kannatanu ja samuti peol osalenud 9-aastase A.A. i ütluste põhjal saab tuvastada, et lapsed mängisid laval pallidega. Mänguhoos kannatanu komistas, kukkus trepist alla ja maandus peaga vastu teravaid kive. Kukkumise täpseid asjaolusid ei saa tuvastada, kuid see õiguslikku olukorda ei muuda. On usutav, et kannatanu kukkus hooga ning trepi ees midagi ei olnud. Laval olnud laud trepi juurde liikumist ei takistanud. Juurdepääsu füüsilise tõkestamise korral poleks kannatanu eluohtlikku tervisekahjustust saanud. Peokülalised ei olnud laval varitsevatest ohtudest teadlikud, K. Kurss pidi seevastu ohtu tajuma ja hindama ruumide ohutust lastele. Seda tegemata jättes rikkus ta hoolsuskohustust. Kuriteo pani süüdistatav toime tegevusetusega ja ettevaatamatusest.
8.Antsla vald pidi rahvamaja omanikuna tagama selle ohutuse. Kuna rahvamaja lava oli ohtlik, rikkus tsiviilkostja seadusest tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Antsla Vallavalitsus soovis rahvamaja ruume rentida ning oli nende seisukorrast teadlik. Seejuures oli tal võimalik piiritleda, milliseid ruume rentida ning hinnata ka ruumide sobivust ja ohutust.
9.V.V. u varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. Kannatanul tuvastati püsiv kuulmislangus, mida saab korrigeerida kuuldeaparaadiga. Põhjendatud on kvaliteetse ja kergesti kasutatava kuuldeaparaadi soetamine. Vaidlust ei ole ka selles, et juhtunu põhjustas kannatanule vaimseid üleelamisi. Õiglane ja kohtupraktikaga kooskõlas olev mittevaralise kahju hüvitis on 7000 eurot. Perioodilise hüvitise maksmise nõue pole põhjendatud.
10.E.E. mittevaralise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud 2000 euro ulatuses. Tema hingelised üleelamised on tingitud tema tütrel tekkinud vigastustest.
11.Kannatanu esindajad taotlesid menetluskulude hüvitamist 26 661,64 euro suuruses summas (koos käibemaksuga). Nõuete osalise rahuldamise tõttu tuleb süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt välja mõista 14 000 eurot, millele lisandub käibemaks ja viivis. Süüdistatava ja tsiviilkostja õigusabikulu jääb nende enda kanda. Menetlus ringkonnakohtus
12.Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni K. Kursi kaitsja ja tsiviilkostja.
13.Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, kaitsealuse õigeksmõistmist, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja menetluskulude jätmist riigi kanda või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Apellandi põhiväited on järgmised.
14.Süüdimõistev otsus rajaneb ebapiisavalt määratletud garandikohustusel, süüdistuse faktiliste piiride laiendamisel ning oletuslikul põhjuslikkusel. Maakohus ei eristanud selgelt hoone omaniku, kultuurikeskuse direktori, tehnilise töötaja, rendileandja, lapsevanemate ja kultuurikorraldaja kohustusi. Samuti on tõendamata kukkumise täpne mehhanism ning see, et just K. Kursile etteheidetud tegevusetuse ärajäämisel oleks ka tagajärg kindla teadmisega külgneva tõenäosusega jäänud saabumata.
15.Süüdistuses ja kohtuotsuses on läbisegi kirjeldatud kaitsegarandi ning valvegarandi tunnuseid. Ühelt poolt räägitakse laste kaitsmisest, teiselt poolt aga lava, trepikäigu ja trepi kui ohuallika kontrollimisest. Määratlemata on garandiseisundi liik, õiguslik ja faktiline alus, sisu ning ulatus. Maakohus tuletas K. Kursi kohustused üldsõnalisest ametijuhendist ja tööalasest rollist, kuid ei selgitanud, miks see tekitas erilise kaitsekohustuse konkreetse lapse suhtes või tegeliku kontrolli ohuallika üle. Süüdistuses loetletud erinevate abinõude asemele konstrueeriti uus nõutav tegu, milleks on trepiaugule ligipääsu füüsiline tõkestamine. Otsusest ei selgu, milline konkreetne tõke, millal ja millisest pädevusest lähtudes nõutav oli.
16.Maakohus möönis, et kukkumise täpsed asjaolud pole selgelt tuvastatavad. Kaitseversiooni järgi liikus laps trepil teadlikult pärast pallile järele minemist, hoidis käsipuust kinni ja kaotas tasakaalu palli või õhupalli tõttu. Seda versiooni pole ümber lükatud.
17.Tõendite järgi oli vähemalt ürituse alguses trepiava ees laud. Kui kohus pidas füüsilist tõkestamist piisavaks abinõuks, tulnuks kõrvaldamata kahtlus laua olemasolu kohta tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohtule saab ette heita kaitseversiooni toetavate tõendite valikulist käsitlemist, sh V.V. u ja A.A. i ülekuulamist puudutavate videosalvestiste, laua paiknemist kajastavate fotode, K. Kursi ütluste ning süüdistatava tööülesandeid ja varasemat ohutaju puudutavate tunnistajate ütluste hindamata jätmist. Lisaks saadi V.V. u ja A.A. i ütlused menetlusnõudeid rikkudes: neile ei selgitatud õigusi ning kohustusi eakohaselt ning kasutati suunavaid küsimusi, ülekuulamisprotokollid ei kajasta videosalvestiste sisu täielikult ning eiratud on ka KrMS § 2901 nõudeid. Niisuguseid ütlusi ei tohtinud kasutada süüdistuse kinnitamiseks, aga kaitsepool võis nendele tõenditele tugineda vastuolude ja kahtluste näitamiseks.
18.Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) vastuskiri ei saa asendada ehitus- ja ohutustehnilist ekspertiisi. Trepi nõuetekohasuse, valgustuse piisavuse ja tehniliselt vajaliku tõkestusmeetme hindamine eeldasid eriteadmisi, kuid ekspertiisi ei määratud.
19.Süüdistataval puudus nii kaitsegarandi erisuhe lastega kui ka valvegarandile vajalik tegelik kontroll hoone ja trepi üle. Ta tegutses tööandja juhiste järgi ruume kasutusse andva töötaja, mitte ürituse korraldaja või laste järelevalvajana. Esmavastutus hoone ohutuse eest lasub omanikul ja tööandjal. Maakohus tunnistas ka ise Antsla valla käibekohustust, kuid ei põhjendanud sellest eraldiseisva isikliku karistusõigusliku kohustuse tekkimist K. Kursile. Ametijuhendi üldine viide turva- ja ohutusreeglitele ei saanud luua konkreetset garandikohustust, sest reegleid ei olnud kirjalikult fikseeritud ega süüdistatavale sisuliselt tutvustatud. K. Kurss oli sündmuse ajaks töötanud rahvamajas lühikest aega ja sai keldritrepist teada vähem kui nädal enne õnnetust. Tuvastatud pole hoolsuskohustuse rikkumist, lubatud riski piiri ületamist, tagajärje objektiivset ja subjektiivset ettenähtavust ning hüpoteetilist põhjuslikkust. Juhuslik komistamine palli või õhupalli tõttu ning trepikäigu põhjas olnud kivid võivad tähendada ebatüüpilist kausaalahelat, mida ei saa K. Kursile normatiivselt omistada. Vastuoluline on ka maakohtu järeldus, et K. Kurss pani teo toime ettevaatamatusest. Kohus möönis, et süüdistatav ei soovinud ega osanud õnnetust ette näha. K. Kursil puudus isiklik, tööandja vastutusest eraldiseisev deliktiline panus. Tõendamata on põhjuslik seos tema tegevusetuse ja kahju vahel.
20.Kuuldeaparaadi soetamise kulu pole kannatanu tegelikult kandnud. Hilisemad tervisega seotud tagajärjed on aga õnnetusega seostamata.
21.Maakohus ei arvestanud menetluskulude jaotamisel tsiviilhagi osalist rahuldamata jätmist. Põhjendamatu on ka kaitsja ajakulu abstraktne vähendamine. Asi on faktiliselt ja õiguslikult keeruline ning õigeksmõistmise korral peaks riik maakohtus kantud menetluskulu ja apellatsioonimenetluse kulu hüvitama.
22.Tsiviilkostja taotleb tsiviilhagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmist, kannatanute menetluskulude jätmist nende enda kanda ning tsiviilkostja menetluskulu hüvitamist või maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmist, hüvitades tsiviilkostja menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamata jätmise ulatusega.
23.Apellandi hinnangul leidis maakohus tõendikogumi põhjal ekslikult, et kannatanu tervisekahjustuse saab omistada süüdistatavale ja tsiviilkostjale. V.V. u ema ei valvanud oma lapse järele, viimane mängis õhupalliga, astus sellele kogemata peale ning kukkus trepi suunas. K. Kursile omistatud garandiseisund on põhjendamatult lai, vanemate ja teiste täiskasvanute järelevalvekohustust on alahinnatud ning Antsla valla VÕS § 1054 järgse vastutuse eeldusi pole piisavalt eristatult ega veenvalt tuvastatud. Isegi kui ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagid saab osaliselt rahuldada, tuleb muuta menetluskulude jaotust. Tsiviilhagid jäid olulises osas rahuldamata, mistõttu ei ole kogu kannatanute menetluskulu väljamõistmine süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt seaduslik. Samuti ei saa jätta tsiviilkostja esindajale makstud tasu täielikult tsiviilkostja kanda.
24.Apellatsioonivastuse esitasid prokuratuur ja kannatanute esindajad.
25.Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on põhjalik ja veenev ning apellatsioonide argumendid ei anna selle tühistamiseks või muutmiseks alust.
26.Tsiviilkostja apellatsiooni puutuvalt märgib prokuratuur, et lapsevanema järelevalvekohustus ei välista süüdistatava vastutust. Viimane jättis kõrvaldamata või tõkestamata ohuallika, millest lapsevanemad ei teadnud ega saanudki teada. Teoreetilistele olukordadele tehtud apellatsiooniviited pole võrreldavad tegelikult aset leidnud sündmusega.
27.Kaitsja apellatsiooni kohta leiab prokuratuur, et K. Kursi kaitseõigust ei rikutud. Süüdistatav korraldas kõnealuste ruumide kasutamist, vastutas nende ettevalmistamise eest ning pidi tagama turva- ja ohutusreeglite täitmise. Talle oli teada lasteürituse toimumine ning ka ohtliku trepiava olemasolu. Need asjaolud kogumis lõid just temale kohustuse takistada laste sattumist ohtlikule trepile. Oluline pole see, kas süüdistuses nimetatakse K. Kurssi valve- ja/või kaitsegarandiks. Ka erinevate võimalike ohutusmeetmete nimetamine süüdistuse tekstis ei muuda süüdistust ebaselgeks. K. Kursi vastutuse seisukohalt pole määravat tähtsust sellel, miks kannatanu kukkus. Alaealise kannatanu ja alaealise tunnistaja ütluste lubatavust ning usaldusväärsust on maakohus veenvalt põhjendanud. Kaitsja ületähtsustab nende tõendiallikate tähtsust ning maakohtu põhijäreldusi need väited ei muuda. Vastuvõetav pole käsitlus, et sama tõend võib olla süüdistamiseks kõlbmatu, kaitsepoole jaoks aga lubatav. Maakohus käsitles põhjalikult ka tagajärje objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Samuti eristatakse otsuses korrektselt tegelikku ja nõutavat ettenägemist. Süüdistatav ei soovinud tagajärge ega näinud selle saabumist konkreetselt ette, kuid pidi ohtusid tajuma ja analüüsima. Seda tegemata jättes rikkus ta hoolsuskohustust.
28.Kannatanute esindajad paluvad jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, v. a kannatanute menetluskulude hüvitamist puudutavas osas. Selles osas taotlevad nad KrMS § 191 lg 3 alusel maakohtu otsuse tühistamist ning kannatanute kasuks 21 582 euro väljamõistmist (käibemaksuta). Samuti taotletakse apellatsioonimenetluse kulude jätmist süüdistatava ja tsiviilkostja kanda. Kannatanute esindajad leiavad järgmist.
29.Süüdistatava ja tsiviilkostja vastutus tsiviilhagi eest tuleneb VÕS §-st 1043. Kuna kahju tekitav käitumine seisnes tegevusetuses, on nende tsiviilõigusliku vastutuse eelduseks käibekohustuse rikkumine. Süüdistatav rikkus käibekohustust tagada laste sünnipäevapidudeks kasutatavate ruumide ohutus. Käibekohustus tulenes tema aktiivsest tegevusest, ametijuhendist ja lastekaitseseaduse § 6 lg-st 1. Asjakohane pole kaitsja viide valduse teenija kontseptsioonile ega ka TTJA kirja puudutav kriitika. Tsiviilkostja vastutab süüdistatava tegevusetuse eest VÕS § 1054 järgi. Süüdistatava ja tsiviilkostja vastutus pole alternatiivne, vaid nad vastutavad solidaarselt. See on nii ka karistusõiguslikus mõttes, ehkki vallale pole võimalik karistusõiguslikku etteheidet teha (KarS § 14 lg 4).
30.Põhjendatud ei ole apellantide argumendid põhjusliku seose puudumise kohta. Need väited ei välista süüdistatava ja tsiviilkostja vastutust. Põhjuslikku seost saab jaatada ning tagajärg on süüdistatavale omistatav sõltumata kukkumise täpsest mehhanismist. Raske tagajärje põhjustas trepi ehituslik seisukord, mitte komistamise vallandanud tegur. Trepi tõkestamise võimalikkusele ja mõjususele pole apellandid sisulisi vastuväiteid esitanud. Samuti tuvastas kohus õigesti, et trepi ees lauda ei olnud ning valgustus oli selles kohas ebapiisav. Oht ning selle realiseerumise võimalused olid ettenähtavad. Lapsevanema järelevalve puudumise kohta tehtud etteheited on põhjendamatud ja õiguslikult asjakohatud.
31.Kaitsja vastuväited kahju suuruse kohta on hilinenud ning põhjendamatud. Kuriteosündmusest tekkinud tervisekahjustused tuvastati ekspertiisiaktidega ning vastupidist kinnitavaid tõendeid pole. Kuulmisaparaadi eest hüvitise väljamõistmine ei eelda, et see kulu on juba kantud. Vajadus kuulmisaparaadi järele on tuvastatud ja tõendatud.
32.Tsiviilkostja taotlus kannatanu menetluskulude proportsionaalseks vähendamiseks on põhjendamatu. Mittevaralise kahju hüvitist taotleti kohtu õiglase äranägemise alusel, tegemist pole osaliselt rahuldamata jäetud nõuetega. Kannatanute edasikaebeõigus on niisugustel juhtudel piiratud, kuna tegemist ongi hagi rahuldamisega.
33.Perioodilise hüvitise ja alternatiivse täiendava varalise kahju hüvitamise nõue tugines samadele tõenditele ja samale õiguslikule alusele kui rahuldatud nõuded. Apellantidele ega maakohtule ei tekkinud nendest nõuetest täiendavat menetluskoormust. Arvestades nõude rahuldamata jätmise aluseks olevaid põhjendusi, oleks kannatanute menetluskulude vähendamine põhjendamatu. Tegelikult on maakohus menetluskulusid vähendanud. Samas annab KrMS § 182 lg 3 kohtule paindlikuma kaalutlusruumi kui TsMS § 163 lg 1. Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla määrav. Maakohtu kaalutlusi tsiviilkostja apellatsioon ümber ei lükka.
34.Kannatanute esindajate töö ei piirdunud tsiviilhagi lahendamisega ning selle töö eest makstud tasu pole tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulu KrMS § 182 lg 3 mõttes. Nimetatud menetluskulu tuleks kannatanute kasuks välja mõista. Tsiviilkostja menetluslik käitumine ei õigusta kulude jaotuse muutmist. Igal juhul ei saa jätta kannatanute kanda tsiviilkostja menetluskulusid, kuna see oleks asjaolusid arvestades ebaõiglane.
35.Kannatanute kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitist tuleks asjaoludest tulenevalt KrMS § 191 lg 3 alusel suurendada. Ringkonnakohtu seisukoht
36.Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsiooniväiteid, millega on seatud kahtluse alla osa tõendite lubatavus ning tõendikogumile antud hinnangu põhjendatus (I). Seejärel tuleb lahendada K. Kursi süüküsimus (II), vastata tsiviilhagi rahuldamist (III) ja menetluskulude jaotamist puudutavatele taotlustele (IV), võtta kokku apellatsioonimenetluse tulemus (V) ning otsustada apellatsioonimenetluse kulude hüvitamine (VI). I
37.Kolleegium ei nõustu apellatsiooniväidetega selles, et maakohus rajas kohtuotsuse lubamatutele tõenditele ja oletustele ning tuvastas eksimuste tõttu faktilised asjaolud vääralt. Vaidlustatud otsuses on tõendite lubatavust käsitletud ning jälgitavalt näidatud, missugustele tõenditele ja miks otsuse järeldused rajada saab. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt ei korda ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjendusi, märkides apellantide põhiargumentide kohta järgmist.
38.Põhjendatult ei ole vaidlust selle üle, et K. Kurss töötab alates 1. oktoobrist 2024 töölepingu alusel Antsla Valla Kultuurikeskuse Uue-Antsla Rahvamaja kultuurikorraldajana. Süüdistuses märgitud ajal kuulus tema tööülesannete hulka mh rahvamaja ruumide rentimine erinevateks üritusteks. 2. novembril 2024 toimus rahvamaja ruumides sünnipäevapidu, mille käigus kukkus laval mänginud 9-aastane V.V. trepist alla ja sai raske (eluohtliku) tervisekahjustuse. Apellatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, miks ja kuidas kannatanu kukkus, kas laval olevale trepile juurdepääs oli moel või teisel tõkestatud ning kui hästi oli trepp laval viibijale nähtav. Kõik nimetatud küsimused on maakohtu otsuses küllaldase üksikasjalikkusega käsitlemist leidnud. Muu hulgas on maakohus kummutanud kaitsepoole versiooni kukkumise asjaolude kohta.
39.V.V. u ütlustest ega nendega haakuvatest tõenditest ei tule, et kannatanu kukkus trepist üles minnes. Seda versiooni esitleb kaitsepool eelkõige üksikute kannatanu ülekuulamist kajastavate lõikude ja videosalvestisest nähtuvate žestide põhjal, kuid ütlusi tervikuna lugedes
niisugust järeldust teha ei saa. Vaatamata V.V. u ütluste mõningale ebamäärasusele ei osuta miski võimalusele, et kannatanu suundus ka tegelikult trepist alla palli otsima ning komistas seejärel üles tulles ja kukkus. Kannatanu kirjeldusest järeldub loogiliselt ja vastupidiselt hoopis see, et trepp ei olnud kardina või puuduliku valgustuse tõttu nähtav, selle olemasolu tuli kannatanu jaoks üllatusena ning ta kukkus tasakaalu kaotamise tõttu trepist alla. Erineva järelduseni ei vii ka A.A. i ütlused, sest see tunnistaja kukkumist pealt ei näinud, vaid tegi toimunu kohta oletusi. Viidatud ütluste põhjal saab maakohtuga nõustuda selles, et alternatiivne kukkumise asjaolusid puudutav käsitlus pole usutav.
40.Kaitsja peab V.V. u ja A.A. i kohtueelsel uurimisel antud ja kohtulikul arutamisel avaldatud videosalvestatud ütlusi lubamatuks tõendiks, sest alaealistele ei selgitatud enne ülekuulamist eakohaselt õigust keelduda ütluste andmisest KrMS § 37 lg-s 3 ja §-des 71–73 sätestatud alustel. Kolleegiumi arvates osutuks selline etteheide asjassepuutuvaks siis, kui tõstatada saaks kahtluse, et kannatanul ja/või tunnistajal oli ka tegelikult õigus ütluste andmisest keelduda. Niisugust kahtlust tõstatanud pole ning abstraktne viide väidetavale selgitamiskohustuse rikkumisele ütluste lubamatust ei tingi.
41.Veel osutab kaitsja KrMS § 2901 lg 1 p 1 nõuete rikkumisele. Selle normi järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel jätta alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ning kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kui tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale. Kuigi kaitsja märgib õigesti, et ülekuulamisprotokollide tõendina vastuvõtmise ajaks, s.o 11. detsembriks 2025, olid nii kannatanu kui ka tunnistaja saanud 10-aastaseks, pole maakohus kõnealuseid tõendeid vastu võttes ja neile tuginedes menetlusõigust rikkunud.
42.Kriminaalmenetluse seadustikus on isikuliste tõendiallikate vahetu uurimise põhimõttest tehtud arvukalt erandeid. Üheks niisuguseks erandiks on alaealise kaitseks loodud KrMS § 2901 lg 1 p 1. Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest saab aga irduda ka menetlusökonoomia kaalutlustel. Nt saab jätta isikulise tõendiallika ristküsitlemata siis, kui sellega on nõus kohtumenetluse pooled (KrMS § 2911). Praegusel juhul ei esitanud kaitsja kohtuistungil laste ristküsitlemata jätmisele ning nende kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmisele KrMS § 2901 lg 1 kohaldamise aspektist ühtegi vastuväidet. Kaitsja ei juhtinud tähelepanu sellele, et kirjalike tõendite vastuvõtmise saab välistada kannatanu ja tunnistaja vanuse tõttu. Samuti ei väitnud kaitsepool, et tingimata on tarvilik alaealiste vahetu ülekuulamine. Sisuliselt olid kohtumenetluse pooled üksmeelel selles, et neid tõendeid saab uurida vahetu küsitlemiseta. Kuna maakohus muid kannatanu ja tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmisest keeldumise aluseid ei sedastanud, võis ta neile otsuses tugineda.
43.Vaidlusaluste tõendite puhul ei saa kõneleda ka sellest, et ütluste usaldusväärsust oleks mõjutatud (liigselt) suunavate küsimustega või et ütluste tõeväärtuse saab seada kahtluse alla videosalvestistest tehtud stenogrammi puudulikkuse tõttu. Suunavaid küsimusi puudutavat etteheidet illustreerib kaitsja tegelikult vaid ühe A.A. i kohta käiva näitega. Samas nähtub tunnistaja vastustest, et juba enne väidetavat suunavat küsimust on ta kinnitanud, et nägi V.V. ut alles pärast trepist alla kukkumist, mitte kukkumise hetkel. Seega ei suunanud uurija tunnistajat andma talle meelepärast vastust, vaid sekkus tema juttu varem antud vastuse täpsustamise huvides.
44.Ka kannatanu ja tunnistaja ütluste põhjal tõstatatud küsitavused ei ole kokkuvõttes niisugused, et need mõjutaksid laste ütluste tõeväärtust tervikuna. Pigem saab täheldada, et apellant püüab üksikuid lauseid, videosalvestistelt nähtuvaid liigutusi või sündmusekatkeid kontekstist välja rebida ja omatahtsi tõlgendada. Nagu ka maakohus tõdes, on kõnealused ütlused lastele omaselt ebalevad, mõneti ebakonkreetsed ja kohati raskesti jälgitavad. Ometi saab nende põhjal tuvastada, et lapsed mängisid laval erinevate pallidega ja mänguhoos tekkis olukord, mille tulemusel kannatanu komistas, kukkus trepist alla ning sai raske tervisekahjustuse. Kokkuvõttes jääb nende ütluste lubatavuse ja usaldusväärsuse kohta tehtud kriitika tagajärjetuks.
45.Tõendikogumiga ei haaku ka kaitseväide, mille kohaselt oli enne õnnetust trepikäigu ette asetatud laud. Maakohus on ses küsimuses analüüsinud K. Kursi, E.E. , V.V. u ja A.A. i ütlusi ning sündmuskoha vaatlusprotokolli, lugedes tuvastatuks, et vaidlusalust lauda süüdistuses märgitud ajal trepikäigu ees ei olnud. Viited laua väidetavale paiknemisele trepikäigu ees on paljasõnalised ega lükka ümber muudest tõenditest nähtuvat teavet. Midagi ei muuda ka rahvamaja eelmise kultuurikorraldaja Kati Valneri ütlustele osutamine (IV kd, tl 43–51), kuivõrd tunnistaja süüdistuses märgitud ajal kohapeal ei viibinud ega saanud seetõttu anda ka vahetult tajutud teavet selle kohta, kus laud kuriteosündmuse ajal paiknes. Küll saab tõendikogumi põhjal asuda seisukohale, et alles pärast kannatanuga juhtunud õnnetust liigutas tuvastamata isik laua trepikäigu ette. Seal asus sama laud ka sündmuskoha vaatluse ajal.
46.Kaitsja osutab, et maakohus poleks tohtinud TTJA järelevalvemenetluse tulemusi kajastava vastuskirja, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja üldise elukogemuse põhjal hinnata lava ning trepi ohtlikkust ilma, et oleks määranud ekspertiisi. See seisukoht on ekslik. K. Kursile tehtud karistusõigusliku etteheite hindamisel on keskse tähendusega küsimus, kas tal oli võimalus ja kohustus hinnata renditud ruumide sobivust lastele korraldatud ürituseks, kas ta pidi konkreetse ohu ära tundma ning kas ta sai võtta tarvitusele käepäraseid meetmeid, et oht kõrvaldada. Senises menetluses on mõneti ületähtsustatud aspekte, mis puudutavad trepi ehituslikku seisukorda ning lava ohtlikkust tervikuna, sest lõppastmes ei ole neil küsimustel süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohast määravat tähtsust. Süüdistatavale tehtud etteheite sisustamine ei nõua ehitusalaseid eriteadmisi, vaid keskmise mõistliku inimese üldisel elukogemusel põhinevat hinnangut selle kohta, kas trepi olemasolust lähtuv oht pidi olema K. Kursi jaoks objektiivselt äratuntav. Seda oli maakohus pädev hindama sündmuskoha vaatlusprotokolli jm sündmuskoha olustikku kirjeldatavate tõendite põhjal ning ekspertiisi määramata.
47.Kokkuvõtlikult ei nõustu ringkonnakohus kaitsja etteheidetega selle kohta, et maakohus on tuginenud lubamatutele tõenditele, hinnanud tõendeid valikuliselt ning jätnud süüdistatava süüdioleku suhtes tekkinud kahtlused kõrvaldamata. II
48.K. Kursile KarS § 119 lg 1 – § 13 lg 1 järgi süüks arvatud käitumine seisneb teisele inimesele ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamises. KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutab isik tegevusetuse eest juhul, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Nagu märgitud, on üheks peamiseks vaidlusküsimuseks see, kas süüdistatav oli õiguslikult kohustatud saabunud tagajärge ära hoidma (garandiseisund) ning kui jaa, siis kuidas ta pidi seda tegema.
49.Kaitsja apellatsiooni kohaselt on prokuratuur sisustanud K. Kursi garandiseisundit sedavõrd puudulikult, et süüdistatavale tehtud karistusõigusliku etteheite sisu pole arusaadav. Lisaks on maakohus kaitsja arvates süüdistatavalt eeldatud teo konstrueerimisel süüdistuse piire laiendanud. Neid argumente edu ei saada.
50.Süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-23-1763/24, p 23). Osutatud põhimõtet K. Kursile esitatud süüdistus ka järgib: teokirjeldusest nähtub see, missugusel ametikohal süüdistatav töötas, missugustes dokumentides tema töökohustused kindlaks määratud olid, missugused töökohustused ta täitmata jättis, milline tagajärg saabus ning miks on K. Kursi rikkumine põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.
51.Kuigi süüdistuses nimetatakse K. Kurssi kaitsegarandiks, seisneb talle ette heidetud tegu (tegevusetus) selles, et ta ei hoidnud ära kannatanu õigushüve kahjustamist, ehkki tema valve all oli kahju põhjustanud ohuallikas – ohtlik trepp. Niisuguse kirjelduse põhjal võib süüdistatavat pidada hoopis valvegarandiks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-33-14, p 16). Täpsemalt pole rikutud kohustus seotud kannatanu üle järelevalve tegemise nõuete eiramise, vaid ohtlikust objektist lähtuva ohu mittepiiramise ning kõrvaldamata jätmisega. Peab möönma, et ka maakohus pole kaitse- ja valvegarandi kohustuste eristamisel olnud järjepidev. Öeldu ei tähenda siiski, et süüdistatav tuleb neist ebaselgustest johtuvalt õigeks mõista. Süüdistusaktis sisalduv prokuratuuri õiguskäsitlus pole kohtu jaoks siduv ning kohus saab seda vajadusel muuta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-24-1748/76, p 33). Olenemata sellest, kas K. Kurssi nimetatakse kaitse- või valvegarandiks, on teokirjeldus kaitseõiguse tagamiseks piisavalt täpselt määratletud ning välja on toodud ka süüdistatavalt nõutud tegevus. Ka kaitseargumentidest järeldub, et lõppastmes on prokuratuuri põhiline etteheide olnud süüdistatavale ikkagi arusaadav. Süüdistust ei saa käsitada puudulikuna ja kaitseõigust rikkuvana ka põhjusel, et selles on nõutavad käitumisvalikud loetletud alternatiivselt (vrdl ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 29). Prokuratuuri ja maakohtuga võib nõustuda selles, et renditud ruumide ohutuse saigi tagada mitmel eri moel. Seetõttu ei ole põhjendatud käsitlus, justkui pidanuks prokuratuur süüdistuse selguse huvides langetama valiku ühe kindla oodatud käitumisviisi kasuks.
52.Teokirjelduse kohaselt korraldas süüdistatav talle pandud tööülesannetest lähtudes rahvamaja ruumide kasutamist, vastutas ruumide ettevalmistamise eest ning pidi ametijuhendi järgi tagama ka turva- ja ohutusreeglite täitmise (ametijuhendi p 4.7). Kolleegium leiab, et need kohustused on piisavalt selged ja arusaadavad selleks, et otsustada, kas K. Kursil lasus garandikohustus või mitte. Süüdistatav ei tööta(nud) niisuguses valdkonnas, mille puhul kehtiksid erinõuded. Järelikult ei tule ka tema ametijuhendis sätestatud turva- ja ohutusreeglite all mõista mingisugust spetsiifilise sisuga nõuete kogumit, vaid üldist juhist jälgida seda, et mõne üritusel osaleja tegevusest või ruumide seisukorrast ei lähtuks teistele külastajatele ohtu.
53.K. Kurss teadis laval olevast järsust trepist. Teada oli talle ka see, et süüdistuses märgitud kuupäeval kasutatakse rahvamaja saali laste sünnipäeva tarbeks. Trepi seisukord ja selle ümbrust iseloomustavad iseärasused (sh valgustingimused, trepikäigu eest puuduv piire, lavakardinate olemasolu jm) on tuvastatud nii isikuliste kui ka dokumentaalsete tõenditega.
54.Kolleegium jagab maakohtu arvamust, et süüdistatava töökohustused ning ürituseks kasutatud ruumi iseärasused koostoimes võimaldavad kõneleda garandiseisundist. Vahetult vastutas rahvamaja ruumide turvalisuse ja ohutuse eest just K. Kurss, kes pidi ruume rentides veenduma, et need sobivad ka laste sünnipäevapeo tarbeks. Vajadusel pidi ta elimineerima käepärasel moel trepist lähtuvad ohud. Sünnipäeval osalenud laste vanust arvestades oli ootuspärane tavapärasest kõrgem hoolsusstandard, sest ruum, mis paistab ohutu vanemaealiste laste või täiskasvanute ürituseks, ei pruugi seda olla võrdlemisi väikeste laste jaoks. Üldteadaolevalt võib kannatanuga samasse vanusegruppi kuuluvate laste käitumine olla ülemeelik, uudishimulik, tormakas jmt, millega kaasneb sageli sattumine laste jaoks sobimatutesse kohtadesse, asjade lõhkumine, kukkumine, kokkupõrked teiste lastega jne. Iseäranis laval asuva trepi iseärasustest johtuvalt pidid hüpoteetilised ohud olema süüdistatava jaoks äratuntavad.
55.K. Kurss ei võtnud ohu vältimiseks tarvitusele ühtegi süüdistuses nimetatud meedet: ta ei hoiatanud sünnipäeval viibinud inimesi võimalike ohtude eest, ei keelanud kellelgi laval viibimist, ei tähistanud mõnda ala ohtlikuna ega tõkestanud ka trepile juurdepääsu. Seejuures ei heida prokuratuur K. Kursile ette mingisuguste eriteadmiste puudumist, mõne varjatud ehitustehnilise puuduse tähelepanuta jätmist või erivahendite või -meetmete kasutamata jätmist. Trepiga seotud potentsiaalset kukkumisohtu sai tähelepaneliku suhtumise korral märgata ning võimalikku õnnetust ennetada. Teokirjelduses loetletud ohutusmeetmeid saab iga inimene hõlpsasti rakendada. Olukorda ei muuda ka tõik, et süüdistatav sai trepi olemasolust teada vähem kui nädal enne kuriteosündmust. See on piisavalt pikk ajavahemik, tegemaks järeldusi vajalike muudatuste kohta. Jättes laval asuvast trepist lähtuva ohu tähelepanuta, ei järginud süüdistatav valvegarandina temal lasunud hoolsuskohustust, kuigi oleks pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ohtu märkama.
56.K. Kursi karistusõiguslikku vastutust ei välista see, et süüdistuses kirjeldatud teo eest võib vastutada ka mõni muu isik. Ühe tagajärje (ettevaatamatu) põhjustamise eest võivad vastutada mitu isikut. Näiteks ei vabane KarS § 119 järgsest vastutusest koeraomanik, kelle hoolsusetuse tõttu pääsevad tigedad koerad tänavale, kus need purevad last – seda ka siis, kui lapse viga saamise eest vastutavad KarS § 119 järgi ka tema vanemad, kes ei hoidnud hoolimata teadmisest, et aeg-ajalt pääsevad naabri kurjad koerad tänavale, lapsel piisavalt silma peal ja võimaldasid tal üksinda õue minna. Vt selle kohta, et ühe isiku ettevaatamatusvastutus ei välista automaatselt teise isiku ettevaatamatusvastutust ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 4-17-1195/22. Niisiis on õige senises menetluses korduvalt kõlanud arvamus, mille kohaselt ei välista süüdistatava vastutust ka üritusel viibinud lapsevanema(te) kaitsegarandi seisundist tulenevate kohustuste väidetav täitmata jätmine. Liiati ei teavitatud sünnipäeval viibinud lapsevanemaid võimalikust ohuallikast ning nad ei saanud trepi ohtlikkust eemalt vaadates tuvastada. Samuti võisid nad mõistlikult eeldada seda, et lasteürituse tarbeks kasutatud ruumid on üldiselt ohutud. Tsiviilkostja apellatsioonis toodud hüpoteetiliste kukkumisjuhtumite korral süüdistatav tõenäoliselt ei vastutakski, kuid need näited pole ühildatavad kuriteosündmuse asjaoludega.
57.Samuti ei saa K. Kursi õigeks mõistmist tingida see, et keegi teine kõnealust treppi varem ohtlikuks ei pidanud. Sõltumata teistel isikutel lasunud kohustustest pidi K. Kurss oma töökohustuste tõttu ruume rentides ise veenduma nende sobivuses konkreetse ürituse tarbeks ning võtma vajadusel tarvitusele meetmeid, et ilmnenud ohud saaks kõrvaldatud.
58.Kannatanu sai raske tervisekahjustuse põhjusel, et ta kukkus mänguhoos laval asuvast järsust trepist alla. Tuvastada saab selle, et kehvapoolse valgustuse ning kardinate tõttu oli
treppi raske märgata, juurdepääs trepiavale oli aga tõkestamata. Kui süüdistatav oleks rakendanud mõnda ohu vältimisele suunatud abinõu, poleks kindlusega külgneva tõenäosusega raskete tagajärgedega õnnetust juhtunud. K. Kurss temalt nõutud tegu ei teinud ning seetõttu on saabunud tagajärg talle normatiivselt omistatav. Ootuspärane on see, et kõrgest ja järsust trepist hooga allakukkumisel võivad tekkida tervisekahjustused, mida saab pidada KarS § 119 mõttes raskeks. Isegi kui see ei ole alati nii, võib rasket tervisekahjustust siiski pidada pigem tavapäraseks ja ettenähtavaks, mitte pelgalt teoreetiliseks ning ebatüüpiliseks tagajärjeks. Iseäranis võib see nii olla juhul, kui sarnane õnnetus peaks juhtuma väikese lapsega. Kaitsja peab saabunud tagajärge ebatüüpiliseks mh seetõttu, et trepi alumises osas olid teravad kivid. Esiteks saab ekspertiisiaktis nr 24E-AOI00405-01 sisalduva tömbile vägivallale viitava arvamuse (III kd, tl 1–5) põhjal öelda, et tagajärge ei põhjustanud tüdruku kukkumine vastu teravaid kive. Teiseks aga ei muudaks midagi ka see, kui laps oleks tõesti kukkunud teravatele kividele. Need kivid lisasid trepiga seonduvale täiendava ohtlikkuse ja sellegi ohu osas oli K. Kursil garandiseisund.
59.Lähtudes eeltoodust on K. Kursi käitumises tuvastatud kõik KarS § 119 lg-s 1 – § 13 lg-s 1 sätestatud vastutuse eeldused. Kuriteo pani süüdistatav toime hooletusest (KarS § 18 lg 3), õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole ning seetõttu tuleb tema süüditunnistamist pidada seaduslikuks.
60.K. Kursile mõistetud karistust kaitsja eraldi vaidlustanud pole. Ringkonnakohus ise ei leia, et karistus oleks K. Kursi suhtes ebaseaduslikult range. III
61.Kuivõrd süüdistatava õigeksmõistmiseks puudub alus, ei saa jätta tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ka ei saa jätta tsiviilhagi apellatsioonides esile toodud põhjustel rahuldamata.
62.Õigustatuks ei saa lugeda tsiviilkostja seisukohta, mille järgi pole maakohus VÕS §-s 1054 sätestatud tsiviilkostja vastutuse eeldusi piisavalt eristanud ega neid ka tuvastanud. Kohtuliku arutamise tulemusena on kindlaks tehtud see, et Antsla Valla Kultuurikeskuse rahvamaja laval asuv trepp oli ohtlik ning K. Kursi süülise käitumisega tekitati kannatanutele kahju. Kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p-des 2, 4 ja 7 nimetatud asjaolude tõttu. Antsla vald pidi rahvamaja omanikuna tagama rahvamaja ohutuse (VÕS § 1045 lg 1 p 7), kuid seda ta ei teinud. Rentides süüdistatava kaudu lasteürituse tarbeks ruumi, mis oli lastele ohtlik ning mille tõttu tekkis kannatanu kahju, vastutab tsiviilkostja solidaarselt süüdistatavaga. Minimaalselt saab kõneleda VÕS § 1054 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmisest, sest tsiviilkostja kasutas süüdistatavat oma majandustegevuses ning ka kahju tekitamine on seotud tsiviilkostja majandustegevusega. Tsiviilkostja argumendi saali, kuid mitte lava rentimise kohta on maakohus kummutanud. Eeltoodud asjaolud on Antsla valla deliktilise vastutuse jaatamiseks piisavad.
63.Kahjuhüvitise suuruse kohta tsiviilkostja apellatsioonis vastuväiteid ei esita. Kaitsja märgib seevastu, et kannatanu pole kuuldeaparaadi soetamise kulu kandnud. Samuti ei pea kaitsja hilisemaid tervisega seotud tagajärgi õnnetusega seostatuks.
64.Kannatanu vigastused, nende tekkemehhanism ning vigastustest tingitud piirangud on tõendatud ekspertiisiaktide ja tsiviilhagile lisatud tõenditega. Väide, mille kohaselt ei saa kannatanu vigastusi kuriteosündmusega kindlalt seostada, on paljasõnaline ega ole ülalpool
loetletud tõenditega kooskõlas. Kuuldeaparaadi tegeliku soetamise faktil ei ole varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise seisukohalt samuti tähtsust. Kannatanu saab VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt kahjuhüvitist nõuda ka siis, kui ta ei ole kulusid kandnud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-2438/33, p 33). Maakohus on selle nõude rahuldamist tõenditega seostatult põhjendanud ning nendele järeldustele pole kaitsja apellatsioonis vastuargumente esitatud. Samamoodi ei sisaldu apellatsioonis kriitikat kannatanute kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste põhjendatuse ja suuruse kohta. Nendel põhjustel jääb tsiviilhagi kohta tehtud otsustus muutmata. IV
65.Apellandid on vaidlustanud ka kannatanute kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitise suuruse ning süüdistatava ja tsiviilkostja menetluskulude jätmise nende enda kanda. Kannatanute esindajad esitasid aga apellatsioonivastuses KrMS § 191 lg 3 alusel taotluse menetluskulu hüvitise suurendamiseks. Kolleegium ei pea apellatsioonides ega ka apellatsioonivastuses esitatud taotlusi põhjendatuks.
66.KrMS § 182 lg 3 sätestab, et tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Maakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt ning mõistis kannatanute kasuks välja 14 000 euro suuruse menetluskulu hüvitise (käibemaksuta).
67.Tsiviilkostja leiab, et olukorras, kus maakohus rahuldas tsiviilhagis esitatud nõuded 24,8 protsendi ulatuses, peaks sama proportsiooni järgima menetluskulude jaotamisel. Kolleegium nõustub kannatanute apellatsioonivastuses väljendatud seisukohaga, et selline käsitlus viiks ebaõiglase tulemuseni. Maakohus rahuldas V.V. u varalise kahju hüvitamise nõude 1250 euro saamiseks täielikult. V.V. u ja E.E. kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis määrati kohtu äranägemise järgi. Mittevaralise kahju puhul rahuldas kohus samadele asjaoludele toetudes hagis esitatud alternatiivsed nõuded, muutes oma äranägemisest johtuvalt vaid hüvitise suurust. Kirjeldatud olukord pole samastatav otsustusega, mille puhul ei loeta kannatanu nõuet tõendatuks või jäetakse see mõnel materiaal- või menetlusõiguslikul kaalutlusel rahuldamata. Lisaks väärib tähelepanu, et kannatanu õigus sellist otsustust vaidlustada on piiratud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-2438/33, p-d 47–48). Järelikult jäi rahuldamata üksnes nõue, millega V.V. taotles perioodilise hüvitise väljamõistmist või alternatiivselt ühekordse maksena täiendava varalise kahju hüvitamist. Viimati osutatud nõude aluseks olevad asjaolud, põhjendused ning tõendid kattuvad ülejäänud nõuetega siiski vaid osaliselt. Kolleegium asub seetõttu seisukohale, et mõningane lisakoormus selle nõude menetlemisest tekkis. Seda arvestades rahuldati kannatanute nõuded hinnanguliselt 75 protsenti ulatuses.
68.Kannatanud taotlesid 26 661,64 euro suuruse menetluskulu hüvitamist, ent nende kasuks mõisteti välja 17 360 eurot (koos käibemaksuga). Seega otsustas maakohus kannatanute menetluskulud hüvitada ligikaudu 65 protsendi ulatuses – ehk väiksemas mahus kui eelmise punkti lõpus osutatud 75 protsenti. Samas jättis maakohus süüdistatava ja tsiviilkostja menetluskulud täielikult nende enda kanda vaatamata sellele, et tsiviilhagi rahuldati vaid osaliselt. Järelikult tuleks menetlusosaliste nõuded teatud ulatuses sisuliselt tasaarvestada: kannatanute jaoks ebasoodsalt loeti nende menetluskuluks liiga väike summa, ent nendele soodsal moel ei pandud neile kohustust hüvitada osa süüdistatava ja tsiviilkostja menetluskuludest. Seetõttu peab kolleegium KrMS § 182 lg 3 järgi asjaolusid arvestades põhjendatuks menetluskulude jaotuse muutmata jätmist.
69.Kannatanute esindajate taotlus täiendava menetluskulu hüvitamiseks jääb läbi vaatamata. Kui kohtumenetluse pool leiab, et maakohtu otsus on mingis osas väär, on tal õigus see otsus vaidlustada – kusjuures menetluskuludesse puutuvalt saab KrMS § 191 lg 1 kohaselt otsuse vaidlustada ka määruskaebusega. Kannatanud ega nende esindajad praegu maakohtu otsust kuidagi ei vaidlustanud. Seega on taotlus esitatud mittetähtaegselt ja see jäetakse läbi vaatamata. Sellest johtuvalt ei esita ringkonnakohus kõnealuse teema osas põhjendusi. Samuti ei pea kriminaalkolleegium tarvilikuks kohaldada võib-konstruktsiooni sisaldavat KrMS § 191 lg 3, millele kannatanute esindajad viitavad.
70.Kuivõrd maakohtu otsuse muutmiseks pole alust, jääb süüdistatava ja tsiviilkostja maakohtus kantud menetluskulu vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 ning § 182 lg-le 3 nende enda kanda. V
71.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 15. juuni 2026. a otsuse muutmata ja kaitsja ning tsiviilkostja apellatsioonid rahuldamata. VI
72.Kaitsja ja tsiviilkostja on esitanud taotlused ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamiseks. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi ning jätab apellatsioonid rahuldamata, tuleb süüdistatava ja tsiviilkostja apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt nende enda kanda.
73.Kannatanute esindajad taotlevad 3039,74 euro suuruse apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist (sh käibemaks), paludes selle summa välja mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. Samuti palutakse välja mõista nimetatud menetluskulult arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Taotluse kohaselt kulus kannatanute esindajatel õigusabi osutamisele 11,9 tundi, õigusabi tunnihind on ilma käibemaksuta 200 eurot.
74.Kannatanute esindajate taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Esiteks toetub apellatsioonivastus paljuski varem esitatud seisukohtadele. Teiseks esitati selles niisugune taotlus, mille oleks pidanud esitama kaebuses maakohtu otsusele (vt käesoleva otsuse p 69). Seda arvestades rahuldab kolleegium taotluse 1800 euro suuruses summas (sh käibemaks 348,39 eurot). Põhjendatud on menetluskulult arvestatud viivise väljamõistmise nõue. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud menetluskulu ja viivis kannatanute kasuks välja mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. Arvestades süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude suurust peab kolleegium põhjendatuks seada menetluskulu hüvitiselt arvestatava viivise suurusele VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel ülempiiriks kannatanu kasuks välja mõistetava menetluskulu hüvitise summa. (alla kirjutatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.