Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-12415
Kohtuasi
Sihtasutus Pärnu Haigla taotlus G.W suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja ravitähtaja pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Pärnu Maakohtu 18. augusti 2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
G.W määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus 90004527)
Pärnu
Haigla
(registrikood
Puudutatud isik G.W (isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Toomas Metsma Tori vald (vallavalitsuse kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 18. augusti 2024 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 543).
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Pärnu Haigla (avaldaja) esitas 15.08.2024 Pärnu Maakohtule taotluse, milles palus kohaldada esialgse õiguskaitse korras G.W (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ning pikendada seda 40 päevani. Taotlusele oli lisatud psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta ja teise psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.
2.Taotluse ja sellele lisatud teise psühhiaatri arvamuse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 14.08.2024 kell 16.43 esialgu ravilepingu alusel, kuid valvearsti otsusega kohaldati kell 21.00 tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-tele 1, 2 ja 3. Puudutatud isiku ema sõnul oli puudutatud isik käitunud pikemat aega ebaadekvaatselt (ise ütleb, et kahtlased asjad olid toimunud umbes kuu vältel). Viimased kolm päeva olevat tema jutt täiesti ebaadekvaatne (ei ole puudutatud isikule iseloomulik, räägib taro kaartidest, hingede ning energiate lugemisest, kurjustab naabritega robotmuruniitja pärast), hoiab mitut nuga voodi kõrval. Anamneesis alkoholi ja narkootikumide tarvitamine (kanep) enda sõnul ei olevat kanepit teinud 1,5 nädalat ja alkoholi joonud 2 aastat. Mitme päeva jooksul korduvad kiirabikutsed - eile konsulteeritud valvepsühhiaatriga, olla saadud kokkuleppele, et patsient tuleb täna kell 9 valvepsühhiaatri vastuvõtule hindamiseks, kuid puudutatud isik kohale ei ilmunud. Varasemalt on puudutatud isik olnud psühhiaatrite vaateväljas ärevushäirega ning kannabinoidide kuritarvitamisega.
3.Haiglaravile võtmisel oli puudutatud isik objektiivselt teadvusel, orienteeritud isikus, kohas ja ajas, kuid situatsioonis orienteeritus puudus. Hoidis ees päikseprille, vältis pilkkontakti, kõne oli kiire. Kontakt oli algul võrdlemisi usalduslik, kuid vestluse käigus muutus täiesti usaldamatuks (keeldus paljudele küsimustele vastamast, ütles, et "vahet ei ole"). Mõttekäik oli äärmiselt laialivalguv, luululine ja paranoiline. Avaldas, et vend ning ema on tema vastu. Rääkis, et keeras korduvalt järjestikustel päevadel ukse lukku ning palus vennal ja emal aknast sisse tulla (kuna uks ei tulnud enam lahti?), kuid vend keeldus ning see oli tema arvates imelik. Järgmise asjana olevat kiirabi ning politsei kutsutud. Ärevust ja meeleolu alanemist eitas. Eriti suure stressi oli tekitanud situatsioon, kus ema ning vend kõrvaltoas midagi tegid (kuulis helisid, keeldus avaldamast, mida kuulis) - seetõttu ei ole enda sõnul ka söönud ja maganud. Mestis olevat ka politsei, kuna olevat ta ära tundnud. Meelepettelisi elamusi eitas, ei saa välistada. Vestluse vältel võttis telefonist lahti rakenduse, kus keegi taro kaartide järgi ennustab. Kuna seal öeldi, et keegi tahab talle halba, siis oli veendunud, et valvearst ongi see inimene ning ütles, et valvearst valetab talle, muutus valvearsti suhtes vaenulikuks, keeldus
haiglasse jäämast. Veenmise peale oli siiski nõus haiglasse jääma, sisuline arusaam selle vajadusest puudus.
4.Taotluse esitamise ajal oli puudutatud isiku ravisoostumus osaline, oli nõus suukaudselt ravimit võtma, kuid ei arvanud, et midagi oleks vaja ravida. Kandis siseruumides päikeseprille, kõne oli kiire. Puudutatud isik oli usaldamatu ja kahtlustava olekuga, keeldus küsimustele vastamast. Mõttekäik oli laialivalguv, luululine ja paranoiline. Haiguskriitika puudus ning ta keeldus ravist. Avaldas paranoilisi luulumõtteid (mürgitamine, kahjustamine). Keeldus toidust luululistel ajenditel. Esialgse diagnoosi kohaselt esineb puudutatud isikul äge ja mööduv psühhootiline episood, täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9 ). Haiglaravi on puudutatud isiku suhtes näidustatud ravi alustamiseks ning puudutatud isiku seisundi stabiliseerimiseks. Vastasel juhul võib ta olla ohtlik nii endale kui teistele ja tema seisund võib süveneda. Avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, mistõttu vajab ta vastavalt PsAS § 11 lg-le 1 tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist. Menetluse vahepealne käik
5.Pärnu Maakohus rakendas 16.08.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva, s.o alates 14.08.2024 kell 21.00 kuni 18.08.2024 kell 21.00.
6.Pärnu Maakohus võttis 16.08.2024 määrusega menetlusse avalduse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks. Maakohus andis puudutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks kohtus esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamise menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Samuti kaasas maakohus puudutatud isikuna menetlusse Tori valla (vallavalituse kaudu). Riigi õigusabi osutajaks määrati advokaat Toomas Metsma
7.Kohus kuulas 16.08.2024 puudutud isiku ära tema viibimiskohas Pärnu Haiglas. Põhjust, miks ta haiglas on ja mis juhtus, ta ei mäleta. Saab aru, kus ta asub. Räägib, et on väga segadusttekitav, miks ta siin on. Ei tea, miks teised ei saa temast aru. Unenäod mis tal on, on segadusttekitavad, nägi hirmu ja mis juhtub kellegagi. Nagu oleks ööliblikas, näeb elu ette. Öeldakse, et ta peaks jääma selle raviga rahulikumaks. See mõjutab halvasti, tabletid ja süstid mõlemad tekitavad pearinglust. Raviarst varjab midagi. Ta tahaks siit välja saada, koju tagasi saada. Väljas olles ravimeid ei tarbinud, üksnes naha vastu ravimid ja antibiootikumid olid hiljuti peal. Rahusteid ja antidepressante ei tarbi. Varem psüühilisi häireid diagnoositud ei ole. Esimest korda siin. Arvab, et peaks kodus olema. Kui määratakse ambulatoorne ravi, siis on nõus. Küsimusele, kas ta kodustele ohtu kujutab, vastas isik eitavalt. Ainult robottolmuimeja, millel tuluke vilkus, viskas ta välja. GPS töötas sellel, tuled vilkusid. Arvas, et keegi tahab tema asukohta teada saada. Ei tea kes. Politsei tuli koju järgi. Ta ei taha rohtusid võtta, ei taha haiglas süüa. Ajab südame läikima.
8.Kohus kuulas 16.08.2024 ära puudutatud isiku raviarsti, kes selgitas, et jääb taotluses esitatud seisukoha juurde, patsiendi seisund ei ole ravil viibimise jooksul veel paranenud, ta vajab pikemaajalist ravi. Puudutatud isik rääkis väga paranoilist juttu, piiras söömist. Arvas, et söögiga mürgitatakse. Kanepipsühhoos ei selgita praegust käitumist. Haigusseisund on mõjutanud vaimset tervist selliselt, et ta ei suuda sihipäraselt tegutseda ja mõelda.
9.Tori vald (vallavalitsuse kaudu) esitas kohtule 17.08.2024 oma seisukoha, milles tõi esile, et on saanud viimase nädala jooksul mitmeid kirjeldusi politsei ja kiirabi väljakutsete toimumisest ja puudutatud isiku ebastabiilsest käitumisest. Puudutatud isik on keeldunud kiirabi pakutavast ravist ja ka psühhiaatrilisest ravist. Tema käitumine on olnud ohtlik nii temale endale kui ka temaga koos elavatele lähedastele, keda ta ei ole tuppa lasknud, kellele on ta rääkinud seosetut ja luuludest tulenevat juttu. On varasemalt olnud narkootikumide tarvitaja. Räägib pealtkuulamistest ja kardab kodumasinaid.
10.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas 17.08.2024 seisukoha, milles tõi esile, et ta kohtus esindatavaga, kes avaldas talle, et tunneb ennast vahel halvasti, vahel paremini. Räägib, et teda püütakse signaalide andmisega kuidagi kontrollida või jälgida. Sellest tulenevalt ei saa magada. Kes seda teeb või mis põhjusel, ei tea. Ütleb, et alkoholi ega narkootikume ei tarvita. Räägib ukse lukustamisest. Ravimeid võtab, aga ei oska öelda, mille vastu. Ütleb, et on üldiselt terve. Ravitähtaja pikendamisega nõus ei ole. Soovib koju minna ja tööle. Valveõde avaldas, et isikul haiguskriitika puudub. Ravivajadust ei mõista ega pea vajalikuks. Jätkuvalt esineb luululisust (jälgimine, mürgitamine). Paranoiline lähedaste suhtes. Kahtlustava käitumisega. Isikul esineb jätkuvalt psühhoos. 17.08.2024 seisuga on isik muutunud passiivseks võrreldes eelnevaga. Eeltoodut arvestades oli esindaja seisukohal, et isik vajab ravitähtaja pikendamist. Esindaja pidas psühhiaatrite arvamusi ja hinnanguid isiku seisundi osas usaldusväärseteks. Isikul esineb ravivajadus, ravi kestus oleneb ravi tulemuslikkusest ja isiku meditsiinilisest/psüühilisest seisundist, mida oskab hinnata raviarst. Maakohtu määrus ja põhjendused
11.Pärnu Maakohus pikendas 18.08.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, s.o alates 14.08.2024 kell 21.00 kuni 23.09.2024 kell 21.00. Menetlusosaliste menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda ning muud menetluskulud riigi kanda.
12.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, TsMS § 534 lg-le 1 ja 5 ning asjas esitatud materjalidele (sh psühhiaatri otsusele tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta, raviarsti ning teise arsti kirjalikule arvamusele ja kiirabikaardile) ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus märkis, et ei kuulanud tulenevalt TsMS § 536 lg 21 p 3 ära puudutatud isiku lähedasena tema ema, kuna see ilmselt ei aita kaasa asja lahendamisele. Kohtu hinnangul sisaldavad käesolevas kohtumenetluses kogutud materjalid piisavalt andmeid kontrollimaks ja otsustamaks isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste olemasolu. Seega ei aita täisealise puudutatud isikuga koos elava vanema või teiste lähedaste ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
13.Maakohus tuvastas kohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud teise psühhiaatri arvamuse põhjal, et puudutatud isikul esineb psühhootiline häire. Avaldusest nähtuvalt hospitaliseeriti puudutatud isik avaldaja juurde kiirabi poolt politsei kaasabiga esmalt EMO osakonda ning viidi sealt üle psühhiaatriakliinikusse, kus isik oli algselt nõus vabatahtlikult ravil viibima. Puudutatud isiku haigusseisund ägenes, ning ta ei soostunud enam ravil viibima, mistõttu kohaldati 14.08.2024 kell 21.00 raviarsti otsusel tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt PsAS § 11 lõigetele 1, 2 ja 3. Kohus tuvastas avaldusele lisatud teise raviarsti arvamuse ja kiirabikaardi ning raviarsti täiendava selgituse põhjal, et
isikul on raske psüühikahäire, millest tulenevalt isik on luululine, paranoiline, usaldamatu, käitub luuludest ajendatuna veidralt, lukustab end teiste eest kinnistesse ruumidesse, peab lähedasi ja nende tegevust ohtlikuks – nt situatsioon, kus ema ning vend kõrvaltoas midagi tegid (kuulis helisid, keeldub avaldamast, mida kuulis) - seetõttu ei ole patsient ka söönud, maganud. Anamneesis esineb narkootiliste ainete tarvitamist. Patsiendil puudub haiguskriitika ja ravisoostumus, luulude ja võimalike meelepetete tulemusena ei ole isik võimeline oma tahet teadlikult kujundama ega väljendama. Isikul käesoleval ajal haiguskriitika puudub ning raviks nõustumust ei anna, isik on apaatne ning kontakti temaga saavutada ei ole võimalik. Seega ei ole puudutatud isik käesoleval ajal suuteline andma nõusolekut raviks, samuti ei ole ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduliku ravisoostumuse tõttu võimalik. Ta ei taju asju ja olukordi reaalselt ega otsi enesele abi. Puudutatud isiku psühhootiline häire ei taandu mõne päevaga ning tema seisundist tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Isik ei ole suuteline iseseisvalt ravimeid tarvitama ega mistahes raviskeemi järgima. Puudutatud isik haiguskriitikat ei oma, ravivajadust eitab. Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isik oma haigusseisundist tulenevalt ja ravita jätmise korral ohtlik nii endale kui teda ümbritsevatele isikutele.
14.Täidetud on ka PsAS § 11 lg-s 1 toodud eeldus, mille kohaselt muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. Puudutatud isiku haigusteadvus ja ravisoostumus on puudulikud, haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste tervist ja julgeolekut. Keeldub ravimitest. Eelnevast tulenevalt on tema koostöövõime puudulik. Ravita jäämisel esineb risk nii patsiendi enda tervise ja elu suhtes kui ümbritsevate turvalisuse suhtes. Maakohus nõustus avaldajaga, et ambulatoorne ravi ei ole isiku terviseseisundi ja puuduliku ravisoostumuse tõttu võimalik. Puudutatud isik vajab turvalist kontrollitud ravikeskkonda ning seisundi stabiliseerimist. Mistahes muud võimalused patsiendi ravimiseks puuduvad, kuna puudutatud isiku seisund ei ole mõtestatud, puudub koostöö ja isik ei ole suuteline ise oma käitumist kontrollima ega ohjama. Kuna muud võimalused psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole antud haigusseisundis võimalikud ega küllaldased, tuleb vastavalt PsAS § 11 lg 1 tema suhtes kohaldada tahtest olenematut ravi kuni tema tervenemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päevani, alates tahtest olenematu ravi alustamisest, s.o alates 14.08.2024 kell 21.00 kuni 23.09.2024 kell 21.00.
15.Maakohus märkis, et toimetab puudutatud isikule kätte määruse resolutsiooni, sest määruse põhjenduste teadasaamine võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist). Määruskaebus
16.Puudutatud isik esitas 02.09.2024 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja jätta taotluse, tema suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks, rahuldamata.
17.Määruskaebuse kohaselt ei esine puudutatud isiku suhtes selliseid asjaolusid, mis annaksid alust pikendada tahtest olenematu ravi tähtaega. Puudutatud isik ei ole ohtlik ei endale ega teistele. Puudutatud isik saab aru ja tajub erinevaid olukordi ja situatsioone ning suudab oma käitumist vastavalt ka juhtida. Puudutatud isik möönab, et ravimeid tuleb siiski võtta ja ta saab aru ravimite vajalikkusest tema tervisele, et tagada tervisliku seisundi stabiilsus. Puudutatud isiku suhtes on võimalik kohaldada ka muid psühhiaatrilise abi meetmeid, sh ambulatoorset ravi. Ta on nõus käima vabatahtlikult ja regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ning järgima raviplaani kodustes tingimustes viibides. Maakohus ei ole põhjendanud piisavalt,
miks ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatrilise abi kohaldamine küllaldane või võimalik. Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isik seisukohal, et PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused tahtest olenemata ravi kohaldamiseks ei ole täidetud. Menetluse edasine käik
18.Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ning ta on jätkuvalt oma psüühikahäirest tulenevalt teda ümbritsevate isikute ja pereliikmete suhtes usaldamatu ja kahtlustav. Tema mõttekäik on ettearvamatu ja sihitu. Haiglaravil viibides on isik olnud mitmeid päevi järjest ärritunud ja pahura olekuga, muutunud süüdistavaks ja võtnud kahtlustava hoiaku ka ravipersonali suhtes. Avaldab veendunult plaane ja kavatsusi minna Aafrikasse maad parandama ja tegelda laste vaimse võimekuse uurimiseks mõeldud psühholoogiliste testide väljatöötamisega. Puudutatud isiku planeeritavad tegevused seavad suure tõenäosusega ohtu tema enda turvalisuse ja toimetuleku. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, kuna isikul puudub oma haigusest juhitud käitumise mõistmise osas arusaamine ja kriitika, mistõttu ta sisuliselt ravivajadust ei mõista. Haiglaravile saabumise asjaolusid ega ravi jätkamise vajadust puudutatud isik ei mõista. Vahetult enne haiglaravi ei pidanud isik kinni ravikokkulepetest, jättis kokkulepitud vastuvõtule kohale ilmumata. Eelnevat arvestades ei ole lähemas tulevikus prognoositav tema poolt sisuline ravikoostöö laabumine ambulatoorses vormis ja puudutatud isik vajab haiglaravi jätkamist. Haiglaravita jäämisel ohustab ta jätkuvalt enda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning esineb kõrge risk haiglaravile eelnenud sündmuste kordumiseks, kui puudutatud isik psühhoosi ajendil lukustas end teiste pereliikmete eest, piiras söömist, ei maganud ja oli äärmuslikus afektiseisundis.
19.Tori vald oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
20.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
21.Avaldaja esitas 20.09.2024 maakohtule taotluse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks. Avaldaja märkis, et vahepealsel ajal on puudutatud isiku tervislik seisund sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima ega ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isik saab aru edasise ravi vajalikkusest ja on andnud nõusoleku ravi ambulatoorselt jätkata.
22.Pärnu Maakohus lõpetas 20.09.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks.
24.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast
isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse.
25.PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
26.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamustele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Taotluse kohaselt diagnoositi puudutatud isikul äge ja mööduv psühhootiline episood, täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9), mis on raske psüühikahäire. Sealjuures on toodud esile, et puudutatud isiku mõttekäik oli laialivalguv, luululine ja paranoiline. Kuigi algselt oli puudutud isik veenmise peale nõus haiglasse jääma, puudus tal arusaam selle sisulisest vajadusest. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika, ta ei arvanud et midagi oleks vaja ravida ning hiljem ta keeldus ravist. Puudutatud isiku raviarst on 16.08.2024 ärakuulamisel selgitanud, et puudutatud isiku haigusseisund mõjutab tema vaimset tervist selliselt, et ta ei suuda sihipäraselt tegutseda ja mõelda. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
27.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Taotluses esile toodud asjaoludest nähtuvalt käitus puudutatud isik enne haiglaravile saabumist oma haigusseisundist tulenevalt ebaadekvaatselt (sealhulgas hoidis voodi kõrval mitut nuga) ning talle oli kutsutud korduvalt kiirabi. Avaldusele lisatud kiirabikaardist nähtuvalt oli puudutatud isik lukustanud end majja ega lasknud sisse oma venda. Puudutatud isik oli ravile võtmisel kahtlustava olekuga ning avaldas paranoilisi luulumõtteid (mürgitamine, kahjustamine) ning keeldus luululistel ajenditel toidust. Psühhiaater on esitatud taotluses leidnud, et puudutatud isiku seisundi stabiliseerimiseks on vajalik ravi kohaldamine, vastasel juhul võib tema seisund süveneda. Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et tal puudus oma seisundi suhtes kriitika, oli kolleegiumi hinnangul alust arvata, et haiglaravita jäädes oli puudutatud isiku ohtlikkus eelkõige tema enda elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
28.Kolleegiumi hinnangul oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Taotlusest ja sellele lisatud teise psühhiaatri arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik haiguskriitikata ning tema ravisoostumus oli puudulik. Enne ravile saabumist oli puudutatud isikuga jõutud kokkuleppele, et ta tuleb valvepsühhiaatri vastuvõtule hindamiseks, kuid ta ei ilmunud kohale. Puudutatud isik nõustus suukaudselt ravimit võtma, kuid ta ei arvanud, et tal midagi oleks vaja ravida. Ka ärakuulamisel on puudutatud isik
kohtule avaldanud, et ta ei mõista miks ta ravil on ning, et ta ei soovi rohtusid võtta. Võttes arvesse, et puudutatud isikul puudus kriitika oma ravivajaduse suhtes, ei ole ringkonnakohtu hinnangul veenev määruskaebuse väide, et puudutatud isik oleks olnud valmis jätkama ambulatoorse raviga. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
29.Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus vaidlustatud määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
30.TsMS § 541 lg 1 sätestab, et kohus toimetab kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Avaldaja on maakohtule esitatud taotluses palunud puudutatud isikule edastada üksnes kohtulahendi resolutiivosa, kuna seoses täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi. Avaldaja on 20.09.2024 kohtule teatanud, et puudutatud isiku tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta ei vaja enam tahtest olenematut ravi. Ta saab aru oma ravivajadusest ja on võimeline oma käitumisest aru saama ning seda juhtima ega ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Eeltoodut arvestades võib ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isikule määruse kättetoimetada terviklikul kujul.
31.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
32.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.