1.Võtta asja juurde O.X-i koos apellatsioonkaebusega esitatud uus tõend – lapse sünnitõend.
2.Jätta rahuldamata O.X-i taotlus võtta tõendina vastu lepitaja e-kiri ja lugeda see O.X-ile tagastatuks.
3.Jätta rahuldamata O.X-i apellatsioonkaebuses esitatud taotlused tema enda ja/või hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks ning lepitaja tunnistajana ülekuulamiseks või alternatiivselt temalt kirjalike selgituste võtmiseks kohtu poolt.
Tartu Maakohtu 18. mai 2026 otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis O.X-ilt ajavahemikul 1. juuni 2025 – 30. september 2025 tagasiulatuvalt välja elatise 354,96 eurot ja jätta selles osas hagi rahuldamata. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5.1.Jätta Y.R-i hagi O.X-i vastu jooksva elatise väljamõistmiseks alates 4. märtsist 2026 läbi vaatamata.
5.2.Rahuldada hagi osaliselt.
5.3.Mõista Randy Y.R-i Y.R-i kasuks ühekordne sissenõutavaks muutunud elatis ajavahemiku 1. oktoober 2025 – 3. märts 2026 eest kokku 443,70 eurot. Jätta
seda summat ületavas osas elatisnõue, sh tagasiulatuva elatise nõue, rahuldamata.
5.4.Resolutsiooni p-s 5.3 nimetatud elatis tasuda hageja seadusliku esindaja I.W pangakontole.
6.O.X-i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y.R (hageja, laps) esitas 1. oktoobril 2025 Tartu Maakohtule hagi O.X-i (kostja, lapse isa) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista elatise alates 1. oktoobrist 2025 perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, s.o hagi esitamisel 301,74 eurot kuus. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja elatise võlgnevus 1206,96 eurot ajavahemiku 1. juuni 2025 kuni 30. september 2025 eest. Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja isa. Hageja vanemad olid abielus ajavahemikul 11. juuli 2008 kuni 29. mai 2025 ja neil on kaks last (hageja ja tütar S. Y.R). Kostja ei ole pärast pere juurest lahkumist augustis 2024 hageja ülalpidamisse panustanud ega elatist maksnud. Hageja on kostjaga aeg-ajalt suhelnud ja viibinud tema juures üksikutel kordadel. Hageja ema ei ole takistanud lapsel isaga suhelda. Kostja lõpetas ühepoolselt laste ja laste ema ühise koduga seotud vee-, gaasi- ja elektrilepingud ja kandis need hageja nimele, kuigi kinnistu kuulub jätkuvalt mõlemale vanemale. Seetõttu on ema pidanud enda kanda võtma kõik koduga seotud kommunaalkulud lisaks laste igapäevastele vajadustele. Samas on kostja takistanud ühise kinnistu müüki, mis võimaldaks lahendada pikaaegsed varalised ja majanduslikud probleemid. Kostja on hageja ema suhtes olnud pikaajaliselt vaimselt vägivaldne, ähvardanud ning on olnud ka füüsilise vägivalla juhtumeid, mille tõttu on ema pidanud pöörduma EMO-sse. Ema hinnangul ei ole kostja hoiakud ja käitumine sobivad perelepitusteenuse edukaks läbimiseks, kuna puudub koostöövalmidus ja vägivaldne käitumine jätkub. Hageja ema avaldas 28. aprillil 2026 toimunud kohtuistungil, et alates suhtluskorra kompromissi kinnitanud kohtumääruse jõustumisest 3. märtsil 2026 tsiviilasjas nr 2-25-18666 ei soovi ta enam elatise väljamõistmist. Varasemast elatisnõudest, sh tagasiulatuva elatise osas, ei soovinud hageja istungil loobuda.
2.Kostja vaidles hagile vastu ega tunnistanud tema vastu esitatud nõudeid. Kostja on kogu vaidlusaluse perioodi vältel osalenud laste ülalpidamises ning kandnud olulises ulatuses nii laste igapäevaste vajadustega kui ka ühise eluasemega seotud kulutusi. Kostja suhted lastega on head ning hoolivad, kuid hageja esindaja on järjepidevalt takistanud laste ja isa vahelist suhtlust ja piiranud laste viibimist kostja juures. Lapsevanematele kuulub ühisomandis kinnistu aadressil XXXXXX, XXX, kus hageja esindaja elab koos lastega juba ligikaudu poolteist aastat. Kostja kinnistul ei ela. Selle aja jooksul on kinnistuga seotud kulud, sh eluasemelaen, elekter, gaas, vesi ja prügiveo kulud, olnud sisuliselt kostja kanda. Hageja esindaja panus eluasemelaenu tasumisel on olnud minimaalne, ligikaudu 1000 eurot kogu perioodi jooksul. Kostja on korduvalt teinud ettepanekuid ühisvara mõistlikuks jagamiseks, sh võimaluse kohta, et üks pooltest jääb kinnisasja ainuomanikuks ning hüvitab teisele poolele tema osa väärtuse, kuid hageja esindaja ei ole nende ettepanekutega nõustunud. Kostja hinnangul on hageja esindaja vältinud vara jagamist ning soovinud kinnistu müüki kolmandale isikule, millega kostja ei ole nõustunud eelkõige laste kodu säilitamise huvides. Kostja on ajavahemikul 1. juuni 2024 kuni 26. oktoober 2025 kandnud laste ja ühise kinnisvaraga seotud kulusid keskmiselt 1391 euro ulatuses kuus. Lisaks on kostja kandnud kulusid ka sularahas ning finantseerinud lastega seotud tegevusi ja vajadusi vahetult. Kostja poolt kantud eluasemelaenu ja kommunaalkulude näol on tegemist laste ülalpidamiskohustuse täitmisega, mistõttu tuleb tagasiulatuva elatise nõue jätta rahuldamata.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis 18. mai 2026 otsusega läbi vaatamata hageja hagi kostja vastu jooksva elatise väljamõistmiseks alates 4. märtsist 2026. Maakohus rahuldas hagi ülejäänud osas osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise ja tagasiulatuva elatise ajavahemiku 1. juuni 2025 kuni 3. märts 2026 eest kokku 798,66 eurot. Maakohus käsitas hageja seadusliku esindaja 28. aprillil 2026 toimunud istungil esitatud avaldust hagi osalise tagasivõtmisena ja jättis TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel hagi edasiulatuva elatise nõudes läbi vaatamata. Hageja ülejäänud nõude osas leidis maakohus, et poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja oli kohustatud täitma ülalpidamiskohustust rahalise elatise maksmise teel lapse emale või on täitnud oma ülalpidamiskohustust vahetult, tasudes lapse elukohaga seotud laenumakseid ja muid eluasemekulusid. Maakohus tuvastas, et kostja on teinud makseid ka lapse pangakontodele, kuid neid ülekandeid ei saa maakohtu hinnangul pidada elatise maksmiseks, sest elatise maksmiseks sellisel viisil puudus lapse ema nõusolek. Maakohus ei tuvastanud ühemõttelist ja kirjalikku kokkulepet, mille kohaselt kostja täidab oma ülalpidamiskohustust rahalise elatise asemel hageja elukohaga seotud kulude kandmise kaudu. Samas tuvastas maakohus, et pärast lapsevanemate lahkuminekut jätkas kostja laste ja ema elukohaks oleva kinnisasjaga seotud laenumaksete ja kommunaalkulude, sh vee-, elektrija gaasiarvete, tasumist, ise sealjuures kinnistul mitte elades, ning tasus eeltoodud kulusid ajavahemikul 1. juunil 2025 kuni 30. septembril 2025 kokku 2062,16 eurot. Maakohtu hinnangul viitas poolte tegelik käitumine sellele, et vähemalt vaikimisi aktsepteeris hageja seaduslik esindaja olukorda, kus kostja kannab jätkuvalt laste, sh hageja, elukohaga seotud kulusid. Hageja seaduslik esindaja ei ole vaidlusalusel perioodil nende maksete tegemisele vastu vaielnud. Samuti ei nähtu, et hageja seaduslik esindaja oleks kostjale
ühisvaraga seonduva eluasemelaenuga tagasimakseid teinud. Seetõttu leidis maakohus, et kuigi lastevanemate vahel puudus sõnaselge kokkulepe PKS § 100 lg 3 tähenduses, nähtub nende käitumisest, et vähemalt vaikimisi olid mõlemad nõustunud sellega, et kostja panustab lapse ülalpidamisse ka eluasemega seotud kulude kandmise kaudu, mistõttu tõlgendas maakohus seda pooltevahelise vaikiva praktiliselt toimiva kokkuleppena TsÜS § 68 lg 4 tähenduses. Eeltoodut arvestades oleks maakohtu hinnangul ebaõiglane mõista kostjalt tagasiulatuvalt välja täies ulatuses rahaline elatis ajavahemiku eest, mil kostja kandis hageja elukohaga seotud olulisi kulusid. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas 15. juunil 2026 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega temalt mõisteti välja menetluse ajal sissenõutavaks muutunud elatis ja tagasiulatuv elatis. Kostja palub saata asi arutamiseks tagasi maakohtule, sest tõendamist vajavaid asjaolusid (laps viibis 50% ajast isa juures juba alates 1. detsembrist 2025) ei saa kirjalike tõenditega üheselt tõendada. Nende asjaolude tõendamiseks taotleb apellant enda ja/või hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamist ning lepitaja tunnistajana ülekuulamist kohtuistungil või alternatiivselt temalt kirjalike selgituste võtmist kohtu poolt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluse ajal sissenõutavaks muutunud elatise kokku 443,70 eurot ajavahemiku 1. oktoober 2025 kuni 3. märts 2026 eest. Maakohus lähtus ekslikust seisukohast, et hageja elas hagi esitamise ajal üksnes koos emaga. Paraku jäi kohtuistungil käsitlemata ja tuvastamata seni lapsega toimunud ja kehtinud suhtluskord. Kostja eeldas, et kohtul on olemas tsiviilasjas nr 2-25-18666 perelepitusteenuse poolt edastatud täielik ülevaade lepituse kokkulepetest, käigust ja tulemusest ning et kohus arvestab, et ajavahemikul 1. detsember 2025 kuni märts 2026 osales kostja hageja esindajaga lapse hoolduskohustuste täitmisel võrdsel määral. Kostjale ei olnud täpselt teada, millises ulatuses perelepitaja kohut lepitusest informeerib ja kostja uskus, et nimetatud asjaolud saavad kohtule teatavaks perelepitaja kaudu. Hageja elas kostja juures 50% ajast juba enne suhtlemiskorda kindlaksmäärava kohtumääruse jõustumist ehk alates 1. detsembrist 2025 kuni märtsini 2026, samal ajal tasus kostja ka eluaseme laenumakseid ehk maksis elatist ning elatise väljamõistmine selle ajaperioodi eest ei ole põhjendatud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva sissenõutavaks muutunud elatise kokku 354,96 eurot ajavahemiku 1. juuni 2025 kuni 30. september 2025 eest. Maakohus ei arvestanud, et hageja esindaja takistas sel ajavahemikul teadlikult ja tahtlikult kostja ja lapse vahelist suhtlemist eesmärgiga, et lapse ja isa koosviibitud aeg ei ületaks 7 päeva, mis on aluseks elatise vähendamisele. Maakohus tuvastas, et kostja tasus elatist ka nimetatud ajavahemikul elamiskulude katmise näol keskmiselt 213 eurot kuus. Sellises suuruses elatis ei ole olnud ebapiisav, sest lapsel on olnud olemas kõik igapäevaeluks vajalik, s.h toit, eluase, koolitarbed ning huvialadega seonduv. Riigikohus on märkinud, et elatise nõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks ja et PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest. Selliste nõuete rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-3516, p 19). Käesoleval juhul on kostja ülalpidamiskohustust arvestatavas ulatuses täitnud ning lapse huvid ei ole saanud kahjustada, seega tagasiulatuvalt ülalpidamise väljamõistmine ei
täidaks enam oma eesmärki. Kostja palub arvestada ka seda, et kuigi hageja veedab temaga suhtluskorra alusel 50% ajast, siis tasub ta jätkuvalt hageja eluasemekulusid laenumaksete näol. Kostjal sündis 15. mail 2026 uus laps, kelle ülalpidamise eest ta vastutab ning elatisemaksete tasumine tagasiulatuvalt paneb kostja majanduslikult keerulisse olukorda. Samuti vajab ülalpidamist kostja 18-aastane tütar S. Y.R, kelle õpingute ja igapäevaste vajadustega seotud kulusid aitab kostja märkimisväärses ulatuses rahaliselt katta. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
5.Hageja palus 15. septembril 2026 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (vastamise tähtaeg oli 16. juuli 2026) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on teinud õige ja õiglase otsuse, mõistes välja ühekordne sissenõutavaks muutunud elatise ajavahemiku 1. oktoober 2025 kuni 3. märts 2026 eest kokku 443,70 eurot ning tagasiulatuva elatise ajavahemiku 1. juuni 2025 kuni 30. september 2025 eest kokku 354,96 eurot. Hagi oli esitatud elatise nõudmiseks seaduses sätestatud miinimumi ulatuses, mistõttu ei pidanud hageja oma kulusid tõendama. Apellatsioonkaebuses taotleb kostja välja mõistetud elatise tühistamist ajavahemikul 1. oktoober 2025 kuni 3. märts 2026 arvestades asjaolu, et laps viibis sel perioodil tema juures 50% ajast. See ei vasta tõele. Laps käis isa juures mõnikord nädalavahetustel ja 50/50 hakkas laps viibima isa juures siis, kui 3. märtsil 2026 jõustus suhtluskorra kohtulahend tsiviilasjas nr 2-25-18666. Asjaolu, et hageja vanemad käisid perelepituses, ei muuda eeltoodud fakti. Kostja on esitanud ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse lisana 1 lepitaja kirja. Nimetatud kiri oli olemas ka esimese astme kohtumenetluse ajal, mistõttu vaidleb hageja vastu uue tõendi vastuvõtmisele. Kui uut tõendit ka arvestada, tõendab see ainult seda, et laps viibis detsembris mõned päevad isa juures. Põhjendamatu on kostja taotlus tühistada välja mõistetud elatis ajavahemikul 1. juuni 2025 kuni 30. september 2025 põhjusel, et lapse ema takistas kostjal lapsega suhtlemast. Kui kostja leidis, et tema õigusi lapsega suhtlemisel on rikutud, siis oleks ta saanud koheselt pöörduda lastekaitse poole, perelepitusse või kohtusse. Kostja soovis suhtluskorda alles siis, kui esitati elatise nõue. Elatise nõudes ei ole asjassepuutuv, kuidas lapse vanemad tasuvad eluasemekulusid laenumaksete näol. Asjaolu, et praegu kehtib suhtluskord 50/50 ja elatist ei maksta, ei oma tähendust tagasiulatuva elatise nõudes. Lapse ema kandis tol ajal lapsega seotud kulud ja maakohus tegi õige otsuse, et ka lapse isa peab nende kulude kandmises osalema.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja tagasiulatuva elatise ajavahemikul 1. juunist – 30. septembrini 2025 kogusummas 354,96 eurot. Ringkonnakohus saab teha ise ilma asja maakohtule tagasi saatmata uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Ringkonnakohus võtab uue tõendina asja juurde kostja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud lapse sünnitõendi. Kostja kolmas laps sündis 15. mail 2026, st pärast maakohtu otsuse tegemist, seega on tõendi esitamine lubatav TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi.
8.Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis temalt hageja kasuks välja elatise ajavahemikus 1. juunist 2025 – 3. märtsini 2026 (otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3). Maakohus leidis, et sellel perioodil pidi kostja tasuma ühekordse sissenõutavaks muutunud elatisena enne hagi esitamist 354,96 eurot ja ajavahemikul 1. oktoober 2025 – 3. märts 2026 vähem tasutud elatisena 443,70 eurot. Kokku vaidlustab kostja temalt väljamõistetud elatist 798,66 eurot. Muus osas, sh jooksva elatise nõudes alates 4. märtsist 2026 hagi läbi vaatamata jätmist ei ole pooled vaidlustanud ja maakohtu otsus on selles osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
9.Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses ajavahemikul 1. oktoober 2025 – 3. märts 2026 temalt elatise väljamõistmise põhjendusega, et laps viibis tema juures sel perioodil 50% ajast. Tegemist on uue asjaoluga, millele kostja ei ole maakohtus tuginenud. Maakohtus toimus kohtuistung 28. aprillil 2026, st pärast vaidlusaluse ajavahemiku möödumist. Kohtuistungil arutati seda, et 50/50 suhtluskord hakkas kehtima alates märtsist 2026. Hageja ema kinnitas, et hageja elas eelnevalt 100% tema juures ja kostja seda hageja ema väidet kohtuistungil ei vaidlustanud. Kohtuistungil ja kirjalikes menetlusdokumentides tugines kostja oma vastuväidetes üksnes sellele, et ta on hagejale vaidlusalusel ajavahemikul elatist piisavalt tasunud. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks eelkõige esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ning menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud (TsMS § 652 lg 1). Lähtuda tuleb sellest, et üldjuhul selliste asjaolude ja tõendite, mida maakohtu menetluses ei esitatud, esitamine ei ole lubatud. Menetlusosaline peab igal juhul uuele asjaolule tuginemist ja sellega seotud uute tõendite esitamist kaebuses või vastuses põhjendama (TsMS § 652 lg 4). Kostja ei ole seda teinud. Erandid, mil ringkonnakohus uusi asjaolusid hindab, on sätestatud TsMS § 652 lg-s 3, kostja ei ole neile tuginenud. Arvestades eelnevat jätab ringkonnakohus koos kostja apellatsioonkaebusega esitatud uue tõendi – lepitaja e-kirja asja juurde võtmata ning rahuldamata uue asjaolu tõendamiseks esitatud taotlused tema enda ja/või hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks ning lepitaja tunnistajana ülekuulamiseks kohtuistungil või alternatiivselt temalt kirjalike selgituste võtmiseks kohtu poolt.
10.Ringkonnakohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus peab asja arutama suuliselt kohtuistungil üksnes siis, kui apellant on seda apellatsioonkaebuses selgelt märkinud. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7). Kuivõrd kostja taotles apellatsioonkaebuses kohtuistungi pidamist ringkonnakohtus tingimuslikult üksnes apellatsioonkaebuses taotletud täiendavate tõendite uurimiseks ning ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, siis puudub vajadus ka kohtuistungi pidamiseks ning ringkonnakohus võib asja lahendada kirjalikus menetluses.
11.Kuivõrd kostja vaidlustab maakohtu otsuse ajavahemikul 1. oktoober 2025 – 3. märts 2026 elatise väljamõistmise osas üksnes asjaolu tõttu, mida ta ei ole maakohtule esitanud, siis jääb kostja apellatsioonkaebus selles osas rahuldamata. Maakohus on menetlusnorme järgides ning materiaalõigust õigesti kohaldades asunud põhjendatud seisukohale, et ajavahemikul 1. oktoober 2025 – 3. märts 2026 on kostja tasunud elatist seadusega ettenähtud miinimumist (301,74 eurot kuus) vähem ja temalt tuleb ühekordse maksena välja mõista hageja kasuks 443,70 eurot.
12.Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja tagasiulatuva elatise ajavahemiku 1. juuni 2025 – 30. september 2025 eest 354,96 eurot ja jätab selles osas hagi rahuldamata.
13.Hageja esitas hagi 1. oktoobril 2025. Eelneva perioodi eest esitas hageja ka tagasiulatuva elatise nõude PKS § 108 alusel, mille kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Kuigi viidatud õigusnorm võimaldab esitada ka ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõude, ei ole praegusel juhul kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitatud. Maakohus rahuldas tagasiulatuva elatise nõudes hagi osaliselt 354,96 euro ulatuses, leides, et ülejäänud osas täitis kostja ülalpidamiskohustust sellega, et kandis hageja eluasemega seotud kulusid.
14.Tagasiulatuva elatise nõudes hagi osaliselt rahuldades ei ole maakohus PKS § 108 sätestatud tagasiulatuva elatise eesmärki analüüsinud. Riigikohus on 25. mai 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 (p 19) selgitanud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt ka Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Maakohus tuvastas, et kostja panus lapse ülalpidamisse enne hagi esitamist oli hageja eluasemega seotud kulude kandmine, tegemist oli vaikiva praktiliselt toimiva kokkuleppega TsÜS § 68 tähenduses. Hageja ei ole seda maakohtu seisukohta vaidlustanud. Samas on maakohus jätnud tõendina hindamata hageja ema poolt kostjale 30. mail 2025 esitatud elatise vabatahtliku maksmise ettepaneku. Ettepaneku järgi hageja ema kostja panusega hageja eluaseme kulude katmisel (laenumaksete ja kommunaalkulude tasumine) ei arvestanud ja nõudis kostjalt elatise rahas tasumist seadusega ettenähtud miinimumelatise suuruses. Ettepaneku järgi pidi kostja poolt rahas makstav elatis tagama ka hageja eluaseme kulude katmise, kuigi kostja tasus neid kulusid vahetult.
15.Ringkonnakohus leiab, et ajavahemikul 1. juuni 2025 – 30. september 2025 maakohtu poolt tuvastatud vahe kostja tasutu ja seadusega ettenähtud miinimumelatise vahel kokku 354,96 eurot tekkis olukorras, kus kostja ei hoidnud hageja ülalpidamisest kõrvale, samas olid kostjal ja hageja emal erimeelsused kostja panuse hindamisel hageja ülalpidamisse. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga apellatsioonkaebuses, et vaidlusalusel perioodil enne hagi esitamist oli kostja hageja ülalpidamiskohustuse valdavas osas täitnud ning tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks praegusel juhul enam oma eesmärki tagada hageja igapäevaste kulude järjepidev rahuldamine. Kostja on nendele asjaoludele tuginenud juba 4. novembri 2025 vastuses hagiavaldusele, kuid maakohus ei ole selles osas seisukohta võtnud, millega on rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust. Asja materjalide kohaselt töötab kostja politseinikuna ja kostja palk oli vaadeldaval ajavahemikul 1800 eurot (neto), lisaks hagejale pidas kostja ülal ka oma täisealist õppivat last (tütar S.). Kostja elas sel ajavahemikul koos elukaaslasega üürikorteris, mille kulu oli keskmiselt 550 eurot. Hageja ei ole kostja nende väidete osas vastuväiteid esitanud. 15. mail 2026 sündis kostjal kolmas laps L. Y.R.
Ringkonnakohus leiab, et need tuvastatud asjaolud kogumis võimaldavad ringkonnakohtul asuda seisukohale, et hagi tagasiulatuva elatise nõudes PKS § 108 alusel tuleb jätta kostja vastu rahuldamata, kuivõrd arvestades kõiki tuvastatud asjaolusid ei täidaks hagi rahuldamine enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda.
16.Kooskõlas TsMS § 164 lg-ga 1 jätab ringkonnakohus poolte apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.