lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-12-46968/69

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohus · 23.04.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-12-46968/69
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
23.04.2015
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2315
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AÕS § 80 lg 1, 2Asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusestTsMS § 174 lg 1Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaAÕS § 16 lg 1AÕS § 83 lg 1Valdaja vastuväitedTsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 177 lg 1Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohtaTsMS § 229 lg 2Tõendi mõisteTsMS § 633Apellatsioonkaebuse vorm ja sisu

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-12-46968/47Viru Maakohus Narva kohtumaja12.03.2014

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-46968

Tsiviilasi

V.S. , E.S. ja V.S. hagi S.T. ja N.P. vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

20 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. märtsi 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.T. ja N.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

7. aprill 2015. a

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellandid (I astme menetluses kostjad):

1.S.T. (isikukood: XXX);
2.N.P. (isikukood: XXX); lepinguline esindaja Deniss Matvejev; Vastustajad (I astme menetluses hagejad):
1.V.S. (isikukood: XXX);
2.V.S. (isikukood: XXX); lepinguline esindaja Jevgenia Tušinskaja

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 12. märtsi 2014.a otsus muutmata ning S.T. ja N.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.

TsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
TsÜS § 149Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg
TsÜS § 53 lg 2Oluline osa
TsÜS § 54 lg 1Kinnisasja osad
TsÜS § 67 lg 2Tehingu mõiste
TsÜS § 68 lg 3Tahteavalduse liigid
TsÜS § 69 lg 3Tahteavalduse tegemine
VÕS § 195Lepingu korraline ülesütlemine
VÕS § 196Lepingu erakorraline ülesütlemine
VÕS § 393 lg 3Tagastamiskohustus

Menetluskulude jaotus

1.Jätta V.S. ja V.S. poolt maakohtus kantud menetluskulud solidaarselt S.T. ja N.P. kanda ning S.T. ja N.P. menetluskulud nende endi kanda.
2.Jätta V.S. ja V.S. poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt S.T. ja N.P. kanda ning S.T. ja N.P. menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.V.S. , E.S. ja V.S. (hagejad) esitasid 15. novembril 2012. a hagi S.T. ja N.P. (kostjad) vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Hagiavalduse kohaselt oli V.S. alates 1969. aastast abielus A.S. (surnud 19. märtsil 2006. a, tl 6). Hagejad E.S. ja V.S. on V ja A S. lapsed.
8.detsembril 1992. a erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti nr 196 (tl 4) alusel andis aiandusühistu „Baltika“ erastamissubjektidele V.S. le ja A.S. ühisomandisse üle ühistus asuva krundi nr 198, mille koosseisus oli elamu, kaks kasvuhoonet ja majandusblokk. A.S. oli eluajal esitanud avalduse aiamaa erastamiseks ning pärast tema surma võtsid hagejad pärandi vastu (tl 7–10). 24. augustil 2010. a välja antud omandiõiguse tunnistuse (tl 7–8) ning seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl 9–10) kohaselt kuulub 1⁄2 mõttelisest osast ehitisest, mille koosseisus on elamu, 2 kasvuhoonet ja majandushoone, asukohaga AÜ Baltika, Narva linn, XXX hageja V.S. le ning 1⁄2 mõttelisest osast hagejatele E.S. le ja V.S. le. 29. detsembri 2010. a Narva Linnavalitsuse korraldusega nr 1658-k (tl 11–12) erastati ostueesõigusega maa asukohaga Narva linn, XXX , hagejatele V.S. le 1⁄2 mõttelises osas, E.S. le 1⁄4 mõttelises osas ja V.S. le 1⁄4 mõttelises osas ning moodustati kinnistu. Hagejate nõue ei ole aegunud, kuna hagejad said omandiõiguse 2010. aastal. Pärast erastamise vormistamist said hagejad teada, et kostjad kasutavad nende eespool nimetatud vara ebaseaduslikult. Kostjate väidete kohaselt kasutavad nad aiamaad surnud A.S. i loal, esitamata ühtegi dokumenti väite kinnituseks. Hagejad nõudsid AÕS § 80 lg 1 alusel erastatud kinnistu tagastamist ning menetluskulude jätmist kostjate kanda.
2.8. juunil 2013. a suri hageja E.S. . 19. detsembri 2013. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl 120) kohaselt said tema vara pärijateks V.S. ja V.S. kumbki 1⁄2 mõttelises osas.
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta see rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Kostjate kinnituse kohaselt enne 8. detsembri 1992. a erastatud vara vastuvõtu-üleandmise

akti nr 196 koostamist omandasid nad 15 000 EEK-i eest suulise müügilepingu alusel V.S. lt ja A.S. AÜ „Baltika“ osa, mis oli seotud aiandusühistus krundiga nr 198. Seega erastamise subjektideks on kostjad ja vara erastamine V.S. ja A.S. poolt on ebaseaduslik. Kui suuline müügileping oli tühine, siis omandiõigus kostjatele üle ei läinud, kuid valdus on üle antud seaduslikult ning tegemist on tasuta kasutamise lepinguga. Hagejate nõue kostjate vastu on aegunud. Kostjad valdavad vara alates 1992. aastast, V.S. ja A.S. olid sellest teadlikud. Seega aegus hagejate nõue kostjate vastu TsÜS § 149 kohaselt 2002. aastal, ehk kümne aasta pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Aegumise tähtaja algus ei ole seotud kinnisasja omandiõiguse saamisega.

MAAKOHTU LAHEND

4.Viru Maakohus rahuldas 12. märtsi 2014. a otsusega hagi täielikult ning kohustas kostjaid välja andma nende valdusest hagejate V.S. ja V.S. valdusesse neile kuuluv kinnistu asukohaga IdaVirumaa, Narva linn, XXX . Maakohus jättis hagejate menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud kostjate endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peavad hagejad tõendama asjaolu, et nad on asja omanikud, kostjad peavad tõendama, et neil on õiguslik alus võõrast vara vallata. Kostjad nimetasid vara kasutamise õiguslikuks aluseks tasuta kasutamise lepingu, kuid seda ei tõendanud. Maakohtu hinnangul on hagejad enda omandi kinnisasjale tõendanud hagile lisatud dokumentaalsete tõenditega. Asja väljanõudmine AÕS § 80 järgi saab olla omaniku nõue ja selle rahuldamine on seotud omandiõiguse tunnustamisega. TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga püsivalt ühendatud ehitis kinnisasja oluline osa ja § 53 lg 2 järgi ei saa asi ja selle oluline osa olla eri isikute omandis. Kuni 1. juulini 2002. a sätestasid sama põhimõtte AÕS § 16 lg 1 ja § 15 lg
2.Maakohus leidis, et kui kostjad oleksid ostnud vallasvara, mis enne erastamist oli aiandusühistus, siis kinnistu moodustamisel muutus see vara (ehitise, mille koosseisus oli elamu, kaks kasvuhoonet ja majandushoone) maatüki lahutamatuks osaks TsÜS § 54 lg 1 alusel. Käesoleval ajal kuulub kinnisasi hagejate omandisse ning kostjad ei ole hagejate omandit vaidlustanud. Maakohus leidis, et kostjate väited suulise müügilepingu alusel V.S. lt ja A.S. maatüki koos hoonetega enne aianduskrundi erastamist omandamise kohta on paljasõnalised ning tõendamata. Samuti on tõendamata kostja väited, et kostjatel oli luba kasutada hagejate omandit tasuta. Maakohus märkis, et hagejatel on õigus pöörduda kinnisasja väljaandmiseks kohtutäituri poole TMS §-s 180 sätestatud korras. Kui kostjad ei täida kohtutäituri täitedokumenti ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult, võtab kohtutäitur kinnisasja võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja valdusse. Väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud. Vajaduse korral kaasab kohtutäitur kinnisasja väljaandmiseks politsei.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5.Kostjad S. T ja N. P esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 12. märtsi 2014. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa teha uut otsust, saata asi samale maakohtule uueks arutamiseks. Apellandid paluvad kõik menetluskulud jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Vastustajad peavad tõendama oma väite, et apellandid valdavad ja kasutatavad vastustajate kinnistu ilma seadusliku aluseta. Vastustajad vastavaid tõendeid kohtule esitanud ei ole;

2) on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud menetlusosalistele, missugused asjaolud vajavad tõendamist. Maakohus andis pooltele 3. aprilli 2013. a ja 20. mai 2013. a istungitel tähtaja tõendite esitamiseks, kuid see ei vabasta kohut selgitamiskohustuse täitmisest. Kui kohus ei seletanud pooltele, missugused asjaolud vajavad tõendamist, siis kohtu ettepanek tõendite esitamise kohta ei ole täidetav; 3) jättis maakohus apellantide 14. detsembri 2012. a vastuses hagile esitatud taotluse menetlusosaliste vande all ülekuulamiseks lahendamata. Apellandid paluvad ringkonnakohtul üle kuulata endi vande all tõendamaks, et apellantidel on õiguslik alus kinnistu aadressil XXX Narva linn valdamiseks ja kasutamiseks ja kasutusleping ei olnud lõpetatud; 4) paluvad apellandid ringkonnakohtul kuulata tunnistajana üle A.Z.. Nimetatud tunnistaja ülekuulamise taotlus oli esitatud ja protokollitud 20. mai 2013. a kohtuistungil (tl 95) ning oli maakohtu poolt rahuldatud, kuid tunnistajat kohtuistungile maakohus ei kutsunud; 5) pidi maakohus kohaldama VÕS § 195, § 389-395 ja TsÜS § 69 lg 3.

6.Vastustajad leiavad, et apellatsioonkaebus ei vasta TsMS § 633 nõuetele, apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, millist õigusnormi on maakohus oluliselt rikkunud või ebaõigesti kohaldanud. Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele ka sisuliselt vastu ning paluvad jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellantide kanda. Vaatamata maakohtu korraldustele ei esitanud apellandid ühtegi tõendit, mis kinnitaks nende väiteid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7.Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Põhjendamatu on apellantide etteheide maakohtule tõendamiskoormise ebaõiget jaotamist puudutavas osas. Kohus on õigesti kvalifitseerinud hagejate nõude AÕS § 80 järgi asja väljaandmisele suunatud nõudena kostjate ebaseaduslikust valdusest. Asjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et apellandid (kostjad) valdavad Narvas XXX asuvat kinnisasja. Hagejad tõendasid, et nad on kantud kinnistu omanikena kinnistusraamatusse ning TsÜS § 53 lg 2 ja § 54 lg 1 kohaselt kuuluvad ka kinnisasjal paiknevad ehitised maa omanikule. Apellatsioonimenetluses ei ole enam vaidluse all asjaolu, et XXX kinnistu koos sellel asuvate hoonetega on hagejate (vastustajate) omandis.
8.Maakohus leidis õigesti, et hagejad on tõendanud AÕS § 80 kohaselt väljaandmisnõude rahuldamise aluseks olevad asjaolud. AÕS § 83 lg 1 kohaselt võib valdaja asja väljaandmisest keelduda juhul, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Seega on maakohus õigesti märkinud, et kostjatel tuli tõendada oma väidet, mille kohaselt on neil õigus hagejatele kuuluvat vara (kinnisasja) vallata. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide etteheitega, nagu oleks maakohus rikkunud asja lahendamisel selgitamiskohustust. Kohtuistungitel arutatu põhjal pidi kostjatele olema üheselt selge, et hagejatele kuuluva kinnistu valdamise õiguslikuks aluseks võib olla kehtiv leping (sh kas üüri-, rendi- või tasuta kasutamise leping). Lepingu olemasolu või puudumise üle on kohtuistungitel toimunud arutelu ning kostjad olid teadlikud, et kui nad soovivad tugineda lepingule, siis tuleb neil esitada tõendid oma väidete kinnituseks, mille kohaselt said nad vara (aiandusühistu hooned) oma valdusesse A.S. iga sõlmitud lepingu alusel. Niisuguseid tõendeid apellandid esitanud ei ole. Seejuures sai tegemist olla vaid suulises vormis sõlmitud lepinguga,

kuivõrd keegi menetlusosalistest ei ole tuginenud asjaolule, nagu oleks väidetav leping sõlmitud kirjalikult.

9.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme, jättes kostjad vande all ära kuulamata ning ka tunnistaja A. Z üle kuulamata. Maakohtu 03. aprilli 2013.a istungiprotokolli kohaselt on kostjad kohtuistungil oma esindaja vahendusel avaldanud, et esitasid varem taotluse kuulata pooled vande all ära, kuid selle taotluse on kostjad tagasi võtnud. Seega loobusid kostjad maakohtu menetluses oma esialgsest taotlusest ja kohtul ei tulnud selle kohta seisukohta võtta. Maakohtus esitatud, kuid hiljem tagasi võetud taotluse puhul ei ole menetlusosalisel alust korrata sama taotlust apellatsioonimenetluses. Samuti on kostjad 03. aprilli 2013.a kohtuistungil palunud tunnistajana küsitleda A. Z. Sellele järgnenud 20. mai 2013.a kohtuistungil on veel kord arutatud tunnistajatega seonduvaid küsimusi ja kostjate esindaja on korranud soovi kuulata tunnistajana üle A. Z. Kohus määras kostjatele aega ühe nädala tunnistaja kutsumise otsustamiseks, kuid kostjad kohtule sellekohast konkreetset taotlust ei esitanud. Ringkonnakohus jääb oma 27. märtsi 2015.a määruses väljendatud seisukohale, et kuivõrd tunnistaja ütlus on tõend TsMS § 229 lg 2 järgi, tuleb tunnistaja ülekuulamise taotlemisel lähtuda tõendite kogumist reguleerivatest sätetest, sh edastada kohtule ka tõendi kogumist võimaldavad andmed. Kuna kostjad kohtule tunnistaja andmeid ei esitanud, ei olnudki kohtul võimalik tunnistajat kohtuistungile kutsuda. Apellandid (kostjad) ei ole esitanud menetluses ainsatki tõendit selle kohta, et neil oli kinnistu varasema omaniku A.S. iga kinnistu kasutamise kohta kokkulepe, mis oleks jätkuvalt kehtiv ka A.S. i õigusjärglaste suhtes. Seega rahuldas maakohus põhjendatult hagi, kohustades kostjaid andma nende valdusest välja hagejate valdusesse kinnistu XXX Narvas.
10.Asjaolu, et maakohus ei ole oma otsuses käsitlenud tasuta kasutamise lepingu sõlmimist reguleerivaid võlaõigusseaduse sätteid (VÕS § 196 ja §§ 389-395) ei ole kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemist. Vaidlust ei ole iseenesest selle üle, et kostjad on pikka aega kinnisasja faktiliselt vallanud ning puuduvad andmed selle kohta, nagu oleksid kostjad kinnistu hõivanud omavoliliselt ja ilma varasema omaniku A.S. i teadmata. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus kinnistu (enne kinnistamist hoonete) varasem omanik A.S. võimaldas kostjatel asuda krunti ja sellel asuvaid hooneid kasutama, saaks lugeda tekkinuks tasuta kasutamise lepingu laadse õigussuhte. Selle suhte tekkimise täpset aega jm asjaolusid puudub aga ringkonnakohtu hinnangul vajadus konkreetselt välja selgitada, mh anda täpsemat hinnangut küsimusele, kas A.S. i ja V. S ühisvaraks olnud ja nüüdseks pärimise tulemusena V.S. ja V.S. kaasomandisse kuuluva kinnistu tasuta kasutusse andmine A.S. i poolt saaks olla kehtiv ka praeguste kinnistu omanike ja vastustajate (V.S. ja V.S. ) suhtes. Nimelt on VÕS § 393 lg 3 kohaselt võimalik kasutustähtaega määramata sõlmitud tasuta kasutamise leping igal ajal üles öelda ning nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast leping sõlmimist. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 mõttes, mille võib teha mistahes vormis, sh kaudselt väljendatuna TsÜS § 68 lg 3 järgi. Kolleegiumi arvates on võimalik lugeda, et hiljemalt hagiga kohtusse pöördudes on hagejad üheselt arusaadavalt väljendanud oma tahet öelda muuhulgas üles mistahes võimalik tasuta kasutamise suhe, millele kostjad võinuksid tugineda seoses sellega, et varasem omanik A.S. võimaldas neil aianduskrunti ja suvilat kasutada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis on tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13 (p 12) asunud muuhulgas seisukohale, et kohtule hagi esitamine kostja vastu nõude rahuldamiseks on ühtlasi käsitatav kostjale suunatud tahteavaldusena nõude maksmapanekuks. Seejuures ei saa vaidlust olla selles, et kostjad on hagejate selliselt väljendatud tahteavalduse kätte saanud. Seega puudus

hagejatel vajadus tõendada, et nad on võimaliku tasuta kasutamise suhte üles öelnud juba enne hagiavaldusega kohtusse pöördumist. Hagi rahuldamisel ei oma tähtsust, kas kostjad on kasutanud hagejate vara pidevalt õigusliku aluseta või oli neil varem küll selleks omanikuga (A.S. iga) kokkulepe, mille hagejad on käesolevaks ajaks üles öelnud. Ringkonnakohus märgib selguse huvides, et tasuta kasutamise lepingu olemasolu ei ole käesoleval juhul siiski tõendamist leidnud ja maakohus rahuldas hagi õigesti AÕS § 80 lg 2 alusel.

11.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu 12. märtsi 2014.a otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellantide kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 p 22). Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.