Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle, mis kohus luges TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: - 19.01.2009 töölepingu alusel töötas hageja kostja juures ja tema igakuine töötasu alates 1.04.2013 oli 520 eurot kuus; - 28.02.2014 kokkuleppega lõpetasid pooled töölepingu ja kostja kohustus tasuma hagejale hiljemalt 5.03.2014 veebruari töötasu netosummas 424 eurot 61 senti, kompensatsiooni ühe kuu eest netosummas 424 eurot 61 senti, kompensatsiooni netosummas 1550 eurot 78 senti, samuti kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest vastavalt töölepingule. Töölepingu lõppemise aja seisuga jäi hagejal kasutamata 24,44 puhkusepäeva; - kostja maksis hagejale veebruari eest 28.02.2014 palga 424 eurot 61 senti, aga jättis ülejäänud osas sama kuupäeva kokkuleppe täitmata; - kostja juures toime pandud varguse uurimiseks on algatatud kriminaalasi nr 14230103664. Vaidlus puudus ka hageja nõuete arvestuse, sh bruto- ja netosummade vastavuse ning viivise arvestuse osas (TsMS § 231 lg 4). Hageja tugines 28.02.2014 kokkuleppele (VÕS § 8 lg 2) ja kostja ei väitnud, et kokkulepe oleks kehtetu. Kuna pooled leppisid kõigi kolme põhinõude osas kostja kohustuses kokku, siis sai hageja nõuda vastavat täitmist (VÕS § 108 lg 1). Vaidlus puudus, et põhinõuetele vastavad kostja kohustused olid täitmata. Kostja esimese vastuväite järgi oli tal õigus tasaarvestada oma nõue hageja vastu käesolevas asjas esitatud hageja nõuetega (VÕS § 197 lg 1). Põhimõtteliselt on lubatav tasaarvestuse tegemine kohtumenetluse käigus ja selleks ei tule esitada vastuhagi (vt nt 3-2-1-58-04, p 11 ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Siiski pidi kostja oma esimese vastuväite edukuseks tegema selge sisuga tasaarvestuse avalduse (VÕS § 198). Kostja menetluses niisugust avaldust ei teinud. Kuna kostja tasaarvestuse tahteavaldus ei ole väljendatud (TsÜS § 69 lg 1), siis ei saanud kohus hinnata tasaarvestuse aluseid sisuliselt. Kostja väide tal kahju tekkimisest ja hageja süüst selles oli tõendamata. Kostja teise vastuväite järgi oli hageja nõue ja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2; TsÜS § 138 lg 2). Kohtu hinnangul kostja ei tõendanud asjaolusid, mis annaks lugeda hageja käitumise 28.02.2014 kokkuleppe sõlmimisel või selle täitmise nõudmisel vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Kostja väidetes hageja kahtlustamise kohta 19.02.2014 varguses ei täheldanud kohus samuti selliseid asjaolusid. Eeltoodu alusel olid hageja põhinõuded põhjendatud ja kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 28.02.2014 kokkuleppes ette nähtud ja veel tasumata hüvitise 3118 eurot 82 senti (520+2004,93+593,89). Kohus rahuldas ka viivise ja nõudekulude katteks 40 euro väljamõistmise nõude (VÕS § 113 lg 1, § 1131 lg 1). Kohus arvutas otsuse tegemise aja seisuga viivise 124 eurot 26 senti kokku järgmiselt: perioodi 3.03–30.06.2014 (117 päeva) eest 82 eurot 48 senti (3118,82×8,25%/365×117) ja perioodi 1.07–29.08.2014 (60 päeva) eest 41 eurot 78 senti (3118,82×8,15%/365×60). Edasi tuleb kostjal maksta viivist põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Nii põhi- kui kõrvalnõuded tuli kostjalt välja mõista brutosummades, sest TuMS § 13 lg 1 alusel maksustatakse tulumaksuga kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või ametnikule, sh palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, töölepingu ülesütlemisel või teenistusest vabastamisel ettenähtud hüvitis, aga samuti kohtu või töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitis või viivis. TuMS § 40 lg 2 teise lause järgi peetakse tulumaks kinni väljamakse tegemisel. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja esitatud kohtueelse teatevahetuse dokumendid, sest neist ei nähtunud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, mh ei olnud võimalik üheselt tuvastada teadete saatjat ega saajat.

Apellatsioonkaebus

paljasõnalisteks, st kostja ei toonud esile hea usu põhimõtte rikkumisele viitavaid asjaolusid ega tõendanud väidetavate asjaolude esinemist. TsMS § 230 lg 1 sätestab üldise tõendamiskoormise jaotuse reegli, mille kohaselt peab kumbki pool kohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema väited. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus maakohtu menetluses tõendada hageja pahausksust. Kostja väited, et käesoleva tsiviilasja lahend sõltub käimasoleva kriminaalasja kohtueelsest menetlusest, ei ole õige ega vabasta kostjat kohustusest oma väiteid tsiviilasjas tõendada. TsÜS §-s 139 sätestatud reegel kehtestab tsiviilõiguse üldpõhimõttena heausksuse eelduse. Kostja poolt maakohus esitatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 24.04.2014 määrusest nähtub, et kriminaalmenetlus alustati selle kohta, et 19.02.2014 avastati töölepingute vargus kostja kontorist, kuid ei ilmne, et alustatud oleks kriminaalmenetlust hageja suhtes (t.lk 11-12). Isegi juhul, kui kriminaalmenetlust oleks alustatud hageja suhtes, ei oleks kriminaalmenetluses tehtaval lahendil ja selles tuvastatul kohustuslikku tähendust tsiviilasjas, sest tõendite hindamine põhineb TsMS § 232 lg 1 kohaselt kõikide tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel uurimisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna kostja selge sisuga tasaarvestusavaldust (s.t nõude aluse ja summa äranäitamisega) ei teinud, ei saanud kohus hinnata tasaarvestuse sisulisi aluseid ning sellega arvestada. Kostja väide hageja poolt töölepingu tahtliku rikkumise kohta tõendamist ei leidnud.

Maakohus ei rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks ei ole alust. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm

/allkirjastatud digitaalselt Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.