2-13-10596/20 - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

5.Tartu Maakohus jättis 05.07.2013. a otsusega Swedbank AS-i hagi R.T vastu 2359,20 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud Swedbank AS-i kanda. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et R.T on hagejaga sõlminud 07.04.2009 käenduslepingu hageja ja Laenuexpress OÜ vahel 07.04.2009 sõlmitud laenulepingust nr 09-027201-JI tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks (tl 14-21). R.T on kohtule esitanud aegumise vastuväite (tl 135-138). Kohus leidis, et esitatud vastuväide on põhjendatud. Hageja on saatnud kostjatele 08.02.2010 teatise laenu võlgnevusest (tl 28). Viidatud teatises on hageja andnud kostjatele võlgnevuse tasumiseks tähtaja - hiljemalt 23.02.2010 ning märkinud, et nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks laenusaajaga sõlmitud lepingud ning paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid koos selleks kuupäevaks kogunenud intresside ja viivistega vastavalt lepingu tingimustele. Juhul kui laenusaaja ei ole nimetatud tähtajaks täitnud eelpool nimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi ja tasunud kõiki täitmata kohustusi katvat summat (tasumise päeva seisuga), siis on Swedbank AS sunnitud asuma rakendama kõiki seadusega võlausaldajale võimaldatud meetmeid oma nõuete rahuldamiseks sh täite- ja/või kohtumenetluse kaudu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-5-10 punktis 11 asunud seisukohale, et tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Riigikohus on 21. mail 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. VÕS § 196 lg 3 järgi võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Antud juhul on hageja andnud 08.02.2010 teatises kostjale VÕS § 114 alusel mõistliku tähtaja lepingu täitmiseks, mille möödudes on hageja lugenud lepingud ülesöelduks, s.o hageja ongi laenulepingud üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai teada lepingust tulenevate kohustuste rikkumisest. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega omab TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2 tulenevalt aegumise alguskuupäeva kindlakstegemisel tähtsust asjaolu, millal muutusid laenulepingute ülesütlemisest tulenevad nõuded sissenõutavaks.

VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu selline nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Laenulepingu ülesütlemisel muutub sissenõutavaks kogu laenu tagastamise nõue. Lähtudes eeltoodust algas antud juhul aegumistähtaeg 25.02.2010 (TsÜS § 136 lg 8). Kohus ei nõustunud hagejaga, justkui peaks aegumise algusajaks lugema 05.03.2010, kuivõrd hageja on lepingu üles öelnud 04.03.2010. Hageja on 08.02.2010 teatises andnud täitmiseks täiendava tähtaja ning samas teatises ka ette näinud, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. 05.03.2010 teatise sõnastusest saab järeldada, et leping on juba üles öeldud ning hageja on hea tahte märgina andnud kostjale täiendavalt aega võlgnevuse likvideerimiseks enne täite- või kohtumenetluse algatamist. Viimatinimetatud teade ei tee ühtegi viidet lepingu lõpetamisele. Seetõttu oli kohus seisukohal, et pooltevaheline leping on lõppenud alates 25.02.2010. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, siis aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Antud juhul on aga hageja ja põhivõlgnik laenulepingus kokku leppinud aegumistähtaja pikendamises viie aastani (tl 19, p 15.2.), käenduslepingus vastav kokkulepe puudub. Seetõttu kohaldub käenduslepingule TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aastane aegumistähtaeg. Hageja on märkinud, et esitas hagi 28.02.2013. Kohus nimetatuga ei nõustunud. Toimikumaterjalidest nähtub, et hagi on esmalt esitatud 03.03.2013 ning allkirjastatult 04.03.2013. Kuna kostjaga sõlmitud käenduslepingule kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg ning nimetatud tähtaeg hakkas kulgema 25.02.2010 ja lõppes 25.02.2013, on nõue aegunud ja seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, sest hageja nõue kostja vastu on aegunud, ei pidanud kohus põhjendatuks analüüsida nõude suuruse kujunemist. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.