Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ja esitas 30. novembril 2011 arve nr 60343. Võlgnik tasus 21. detsembril 2006 esitatud arve alusel hagejale 36 742 eurot 55 senti (574 896 krooni). 2. märtsil 2007 kuulutas Tartu Maakohus välja võlgniku pankroti. Kuna hagejale tehti makse vahetult enne võlgniku pankroti väljakuulutamist olukorras, kus võlgnikul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate vastu ja võlgnik oli majandustegevuse juba lõpetanud, tunnistas Tartu Maakohus 11. oktoobri 2010. a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-47968 rahalise kohustuse täitmise PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ja mõistis selle summa pankrotivarasse. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. märtsi 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, Riigikohus jättis 29. augusti 2011. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kuna hageja on töö teinud ja võlgnik on selle vastu võtnud, on hagejal nõue kostja vastu, mis tekkis ülalnimetatud kohtulahendi jõustumisel, s.o 29. augustil 2011. Hagejal on PankrS § 119 lg 4 järgi võlgniku vastu nõue, mis tuleb PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi maksta pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist esimeses järjekorras. Kuna hagejal ja võlgnikul on teineteise vastu vastastikused nõuded 36 742 eurot 55 senti, esitas hageja 16. septembril 2011 pankrotihaldurile nõuete tasaarvestamise avalduse. Hageja ei teadnud, et kostja võib tehingu tegemisega kahjustada teiste võlausaldajate huve.

Riigikohtu lahendi järgi tuleneb PankrS § 119 lg-test 4–6 erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks, mis välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut ka tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenähtud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes (Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11). Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääb tehing iseenesest kehtima, kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise ja võlausaldajal on kohustus tagastada saadud raha pankrotivarasse. Õige ei ole kostja arusaam, et viimasel juhul PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 ei kohaldu ning hageja peaks pankrotimenetlusse astuma tavavõlausaldajana. Tehingu kehtetuks tunnistamisel tekib võlausaldajal õigus nõuda üleantu tagastamist või väärtuse hüvitamist, rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamisel on võlausaldajal õigus nõuda lepingu järgi tasumisele kuuluva üleandmist. Ei ole põhjust eelistada seda võlausaldajat, kelle puhul tunnistatakse kehtetuks terve tehing. Tehingu tagasivõitmisel on võlausaldajal tulenevalt PankrS § 119 lg-st 4 õigus nõuda raha väljamaksmist PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel enne jaotise alusel tehtud väljamakseid. Kui asuda seisukohale, et kohustuse täitmise tagasivõitmisele PankrS § 119 lg 4 ei kohaldu, on võlausaldajal õigus esitada nõue PankrS § 93 alusel, st astuda menetlusse tavavõlausaldajana. Seejuures tuleb arvestada PankrS § 102 piiranguga, mille kohaselt ei saa nõuet esitada pärast seda, kui jaotusettepanek on esitatud kohtule kinnitamiseks. Antud menetluses on jaotusettepanek kinnitatud Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2009. a määrusega, kuid hagejal tekkis nõue alles Riigikohtu 29. augusti 2011. a määruse jõustumisega. Seega ei ole hagejal enam võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada. Hagiavaldus rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks esitati Tartu Maakohtu otsusest nähtuvalt 21. septembril 2009, st kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni ei olnud hagejal võimalik teada, et tal võib tekkida õigus esitada võlgniku pankrotimenetluses nõue. Seega ei olnud tal võimalik esitada ka tingimuslikku nõudeavaldust. Kohus pidas võlausaldajat ebamõistlikult koormavaks panna talle kohustus jälgida teise tehingupoole majanduslikku seisu pärast tehingut, et pankroti väljakuulutamisel esitada tingimuslik nõudeavaldus pankrotimenetluses. Tehingu tagasivõitmisel loetakse PankrS § 119 lg 5 kohaselt võlausaldaja, kes teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis, nõue tunnustatuks. Kui asuda seisukohale, et rahalise kohustuse tagasivõitmisel PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 ei kohaldu, jääb heauskne võlausaldaja eeltoodust halvemasse olukorda, kuna peab asuma oma nõuet kaitsma. Tehingu tagasivõitmisele ja rahalise kohustuse tagasivõitmisele ei ole eeltoodud põhjustel põhjust kohaldada erinevaid tagajärgi. Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääksid võlausaldaja huvid kaitseta, kui tema suhtes PankrS § 119 lg 4 ei kohalduks. Võlgnikul on mõlemal juhul võimalik esitada PankrS § 119 lg-s 5 toodud vastuväiteid, milles tulenevalt võib võlausaldaja kaotada eelise nõude rahuldamisel. Kuna kostja ei ole hoolimata kohtu ettepanekust soovinud PankrS § 119 lg-s 5

nimetatud vastuväiteid esitada, tuleb hagi PankrS § 119 lg 4 alusel rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

võlausaldajal olema õigus esitada oma nõue võlgniku pankrotimenetluses ning astuda pankrotimenetlusse tavavõlausaldajana. Pärast jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks esitamist ei saa aga võlausaldaja enam PankrS § 102 järgi oma nõudeid esitada ning seetõttu ei oleks hagejal üldse võimalik oma nõuet enam pankrotimenetluses esitada. Hageja on täitnud töölepingust tuleneva kohustuse, kuid temalt on töö eest saadud raha tagasi nõutud ning nüüd on hageja sattunud pankrotihalduri käitumise, sh hagi hilise esitamise tõttu äärmiselt ebaõiglasesse olukorda, kui kaotab vastastikuse tehingu alusel tehtud makse tagasivõitmise korral oma nõudeõiguse ka tavavõlausaldajana.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

täitmisega teiste võlausaldajate huve, on õigustatud seada võlausaldaja võlgniku pankrotimenetluses n.ö tavavõlausaldaja positsiooni, mil ta saab nõuda üleantu eest hüvitist pankrotivõlausaldajana PankrS § 119 lg 5 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei muuda selline tõlgendus rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist ainetuks. Kohustuse täitmise tagasivõitmise korral on pankrotivõlgniku huvid kaitstud olukorras, kus võlausaldaja teab või peab teadma teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest ning kaitstud ka võlausaldaja, kes täitmise ajal sellest ei teadnud ega pidanudki teadma. Mh võimaldab selline tõlgendus nõuda heausksel võlausaldajal tagasi võlausaldajate huve kahjustava tehingu alusel üleantu või selle tegelik väärtus, mis tagab selle, et ennistatakse võlausaldajate huvide kahjustamisele eelnenud olukord. Juhul, kui töö väärtus vastab täidetud rahalise kohustuse suurusele, kaotab täitmise tagasivõitmine kolleegiumi hinnangul oma mõtte. Ülalmärgitud põhjendustel rahuldasid kohtud õigesti hagi.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.