Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

lepingu lõpetamise seisuga 6349, 08 eurot, liisinguobjekt müüdi hageja poolt edasi hinnaga 3650 eurot. Olukorras, kus hageja on liisinguobjekti realiseerunud objekti tegelikust väärtusest ligi 50 % madalama hinnaga, puudub kostjal kohustus hüvitada soetusmaksumuse tasumata osa ja vara realiseerimishinna vahe. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja nõue on viidatud sättega vastuolus, kuna nõude olemasolu hindamise ja suuruse määramise eelduseks ei ole liisingueseme edaspidine müük, vaid tegelik väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole liisinguobjekti hilisem realiseerimishind määrav (RKTKo 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-77-08), lähtuda tuleb objekti väärtusest selle tagastamise hetkel. Liisinguobjektiks oleva eseme turuhinnast oluliselt odavamalt võõrandamine on hageja enda risk. Riigikohtu lahendi 3-2-1-778-08 kohaselt tuleb liisinguobjekt panna müüki eeldatava turuhinnaga ning määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb kindlasti teavitada ka liisinguvõtjat ja käendajaid, võimaldamaks neil määratud hinnaga arvestada ja soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja ei ole kostjat määratud hinnast ega selle pea 50 % langetamisest teavitanud. 18.10.2012 esitas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud vaheotsuse tegemiseks. Taotluse kohaselt on hageja nõue aegunud. Riigikohtu lahendi 3-2-133-09 punkti 10 kohaselt muutub liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist ning see aeg sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele kuluvast mõistlikust ajast. Kulutuste kindlakstegemise juures on VÕS § 367 lg 3 kohaselt vaja arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, seega muutus hageja nõue sissenõutavaks pärast vara tagastamist 2008 oktoobris või novembris ehk pärast seda, kui hagejal oli mõistlik võimalus vara väärtuse kindlakstegemiseks. Hageja nõue hakkas seega aeguma hiljemalt 2008 novembri algul. Isegi juhul, kui vara hindamist ei oleks oktoobri lõpus tehtud, ei sõltuks nõude sissenõutavaks muutumine liisinguandja poolt reaalselt tehtud toimingutest, vaid üksnes nende tegemiseks mõistlikult kuluva aja möödumisest. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 11.01.2012, s.o ligi 3 aastat ja 2 kuud pärast VÕS § 82 lg 7 tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist ning sellest tuleneva aegumistähtaja algust.

MAAKOHTU LAHEND

maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 11.01.2012 ja sellega aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt peatub, leidis kohus, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Maakohus selgitas, et isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole sissenõutavuse kindlaksmääramise kokkuleppega või et kokkulepe on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav, ei ole hageja nõue aegunud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-33-09 p-s 10 selgitanud, et kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kui asuda seisukohale, et kaubiku väärtus selgus 29.10.2008 müügisoovitusega, siis hagis nõutav vara realiseerimise kulu VÕS § 367 lg 4 mõttes selgus 12.01.2009. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega 11.01.2012 peatus nõude aegumine, selleks ajaks ei olnud möödunud tehingust tuleneva nõude aegumise kolmeaastane tähtaeg.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

aegumine täielikult liisinguvõtja enda poolt liisinguandja vastu nõude esitamisest. Selline kokkulepe on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine; 5) on hageja nõuded aegunud ka seadusest tulenevalt. Vastustaja nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul alates lepingu ülesütlemisest ega ole seotud reaalsete kulude selgumise ning kandmise ajahetkega. Isegi kui VÕS § 367 lg 4 alusel nõutav vara realiseerimiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud, siis VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluv vara soetusmaksumuse tasumata osa nõudeõigus aegus sellest eraldi. VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvate kulutuste hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt vara tagastamise järgselt 2008 oktoobris või novembris, peale seda, kui vastustajal oli olnud mõistlik võimalus vara väärtuse hindamiseks. Liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks selle tagastamise järel lasevad liisinguandjad tavapäraselt hinnata vara juba selle tagastamisel. Hindamine ei võta aega rohkem kui nädala.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Seega on käesolevas asjas aegumise kohaldamisel oluline kindlaks teha, kas liisingulepingu poolte vahel oli kehtiv kokkulepe, millega oli kindlaks määratud liisinguandja hüvitisnõude sissenõutavaks muutumise aeg, või tuleb nõude sissenõutavaks muutumise üle otsustamisel juhinduda seadusest, s.o liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist.

Sõltumata viisist, kuidas tehakse kindlaks tagastatava liisingueseme tegelik väärtus, võib tekkida olukord, kus liisinguvõtja hüvitisnõude suurus ületab liisingueseme väärtust, mille tulemusena ei ole liisinguandja nõuded kaetud tagasisaadud vara väärtusega. Ringkonnakohtu arvates reguleeritakse üldtingimuste p 10.6 kolmandas lauses liisinguandja nõude sissenõutavaks muutumist juhul, kui liisinguandja hüvitisnõue ei ole kaetud vara väärtusega (realiseerimise teel saaduga). VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse VÕS § 29 lg 8 kohaselt tõlgendust, mille järgi lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades on põhjendatud seisukoht, et isegi lugedes tühiseks üldtingimuste p 10.6 teises lauses sätestatu, mille kohaselt võetakse liisingueseme tegeliku väärtuse kindlakstegemise asemel liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks liisingueseme müügihind, ei anna see veel iseenesest alust pidada tüüptingimusena tühiseks ka kokkulepet, mille kohaselt juhul, kui liisinguandja nõude suurus ületab liisingueseme väärtust ja/või müügihinda, tuleb liisinguvõtjal tasuda puudujääv summa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt sellekohase nõude esitamisest. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et poolte vahel on kokkulepe selle kohta, millal muutub hageja liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitisnõue sissenõutavaks.

nõue muutub sissenõutavaks alates võlausaldaja poolt kohustatud isikule nõudedokumendi esitamisest või kohustuse täitmiseks antud tähtaja möödumisest, ei kahjusta iseenesest ebamõistlikult käendaja huve. Niisugust kokkulepet saab pidada põhjendatuks olukorras, kus võlausaldaja vajab esmalt aega oma nõude suuruse väljaselgitamiseks (vt ka Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 p 10). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega ka selles, et käendajale ei laiene liisinguandja ja liisinguvõtja vahelised võimalikud kokkulepped nõude sissenõutavuse kohta, kuna käendaja ei ole liisingulepingu pooleks. Tulenevalt käendussuhte olemusest ja eesmärkidest ei saa võlausaldaja nõue käendaja vastu muutuda sissenõutavaks enne seda, kui see muutub sissenõutavaks põhivõlgniku suhtes. VÕS § 149 lg 1 kohaselt on käendajal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, sh ka vastuväiteid seonduvalt nõude sissenõutavusega. Kui enne liisinguandja hüvitisnõude lõpliku suuruse kindlakstegemist ja lepingu üldtingimuste p 10.6 kohase maksetähtaja andmist oleks liisinguvõtja (põhivõlgnik) võinud esitada vastuväite, et nõue ei ole veel muutunud sissenõutavaks, siis oleks samale vastuväitele saanud tugineda ka käendaja. Seega moodustab sissenõutavuse kokkulepe osa võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelisest võlasuhtest ning sellega on seotud ka käendaja.

kohaselt tuleb liisinguvõtjal liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Lg 4 kohaselt kuuluvad niisuguste kulude hulka üldjuhul ka ülesütlemisest tingitud lisakulud.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.