2-12-15752/13 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

2) oleks maakohus pidanud tegema hagi tagamise sõltuvaks tagatise andmisest TsMS § 383 lg 1 järgi. Tagatise andmiseks kohustamine on maakohtu diskretsiooniotsus, kuid arvestades asjaolu, et menetletakse rahalise nõudega hagi, siis pidi kohus tagama hagi üksnes juhul, kui antakse tagatis. Samuti pidi maakohus määrama ja põhjendama tagatise suuruse. Maakohus ei ole seda teinud ja on rikkunud menetlusnormi. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks ta ei pidanud vajalikuks teha hagi tagamise sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks, s.o kohus pidi põhjendama oma kaalutlusõigust TsMS § 383 lg 11 suhtes; 3) võib hagi tagamise määrus põhjustada kostjale kahju, sest kohus, ilma poolte ärakuulamiseta, ei tea, kas laenu tagastamise nõue üldse eksisteerib; 4) ei nähtu hageja esitatud tõenditest, et põhivaidlus toimub Rootsis. Euroopa maksekäsuavalduse täidetud formulari esitamine ei tõenda, et maksekäsuavaldus on kohtule esitatud, menetlusse võetud ning menetletakse hagi tagamise avalduse esitamise ja kohtmääruse tegemise ajal. 10.04.2012 elektroonkiri ei tõenda, et kohtumenetlus on algatatud ja seetõttu on alus hagi tagamise meetmete rakendamiseks; 5) ei ole maakohus tuvastanud, kas on võimalik rakendada hagi tagamise meetmeid. Antud juhul on tegemist maksekäsuavaldusega, mis on analoogne Eesti maksekäsu kiirmenetlusega. Hagi tagamise avalduse menetlemisel rakendatakse Eesti menetlusõigust. Eesti menetlusõigusest lähtudes ei saa maksekäsu kiirmenetluses kohaldada hagi tagamise abinõud. Järelikult ei saa Rootsis menetletava maksekäsuavalduse tagamiseks rakendada Eestis hagi tagamise meetmeid. Lähtudes Euroopa Liidu Nõukogu määruse 44/2001/EÜ (nn Brüsseli I) artikli 31 grammatilisest tõlgendamisest ei saa liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, kui teise liikmesriigi kohus ei aruta asi sisuliselt; 6) peab põhivaidlust lahendama Eesti kohus, kuna pooled ei leppinud kokku, et 17.02.2009 võlatunnistusest tulenevad suhted reguleerib Rootsi õigus ja vaidlus lahendatakse Rootsi kohtus. T.S. võlatunnistus on konstitutiivse ühepoolne võlatunnistus, mis ei ole kahepoolne leping. Järelikult oli T.S. nõus sellega, et võlatunnistusest tulenevad suhted reguleerib Rootsi õigus ja vaidlus lahendab Rootsi kohus, kuid teine poolt, st laenuandja, ei väljendanud oma soovi Rootsi õiguse kohaldamiseks. Seega ei olnud hageja ja T.S. vahel kokkulepet, et võlatunnistusest tulenevad suhted reguleerib Rootsi õigus ja vaidlus lahendatakse Rootsi kohtus.

2) ei oleks ärakuulamisõiguse rakendamine asjas ka sisuliselt midagi muutnud. Kehtiv menetlusseadus peab põhistamise juures hagi tagamise küsimuse otsustamisel eelkõige silmas vajadust põhistada oma argumente kohtule, mitte vastaspoolele. Antud juhul on kohus hageja põhistusi veenvaks pidanud ning hagi tagamine on põhjendatud. Antud asjas on oluline, et hagi tagamine on toimunud välisriigis toimuva menetluse raamides ja põhinõue on esitatud Rootsi kohtule. Põhivaidlusega seotud sisulisi küsimusi ei ole võimalik arutada käesoleva määruskaebemenetluse raames. Seega on asjakohatud kostja väited selles, et maakohus pidanuks hakkama välja selgitama nõude endaga seotud sisulisi asjaolusid. Hagi tagamise raames on oluline üksnes välisriigis nõude esitamise fakt, millises osas on hageja kohtule vastavad tõendid esitanud. Nõude endaga seotud vastuväiteid on kostjal võimalik esitada Rootsis peetava sisulise menetluse raamides. Euroopa Liidu Nõukogu määruse 44/2001/EÜ (nn Brüsseli I määrus) artikli 27 p-dest 1 ja 2 tulenevalt arutab asja kohus, kellele esitati hagi esimesena. Antud juhul pole hageja oma nõuet Eesti kohtule esitanud, mistõttu ei tõusetu üldse küsimust sellest, millises kohtus asja menetleda. Kui kostja leiab, et poolte poolt kokkulepitud kohtualluvus tema suhtes ei kehti, siis saab ta selle vastuväite esitada Rootsis toimuva menetluse raamides. Ilma Rootsi kohtu vastava seisukohata on kostja seisukoht kohtualluvuse osas ilmselgelt ennatlik; 3) on asjakohatud kostja väited selles, et maakohus pidanuks nõudma hagi tagamise tagatise tasumist, sest hageja on hagi tagamise taotluse esitamisel tasunud hagi tagamise tagatise. Arusaamatuks jääb kostja arutelu sellest, kas Rootsis esitatud avaldus kuulub Rootsis arutamisele sisulises või mõnes muus menetluses. Nimetatud menetlus toimub Rootsi õiguse alusel. Hagi tagamise seisukohast ei oma mingit õiguslikku tähendust asjaolu, kas tegemist on lihtsustatud või mingi muu menetlusega. Ka lihtsustatud menetlus eeldab asja sisulist läbivaatamist ning kostja kitsendav tõlgendus ei vastaks kaitsemeetmete kasutamise eesmärgile ja mõttele. Hageja osundab, et määruse 44/2001/EÜ art 31 ei näe selles osas ette mingeid kitsendavaid piiranguid või välistusi. Seega on Eesti kohus pädev rakendama hagi tagamise abinõusid siseriikliku õiguse alusel. Maakohus on andnud kostjale võimaluse hagi tagamise tühistamiseks rahasumma maksmisega rahandusministeeriumi kontole või pangagarantii andmisega. Kostjal on see võimalus jätkuvalt olemas.