J.N. (Y.N.) hagi N.J. (N.) vastu Aiandusühistu XXX tänaval X maatükil nr XXX asuva kinnistu täies ulatuses pärandaja G.N. (N) varaks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
25 000 krooni (1 597,80 eurot)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.N. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): J.N. Dragunova
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): N.J. (isikukood: XXXX), esindaja Andrei Abakumov
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsus
(sünd: XXX), esindaja Svetlana
2.Tühistada Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsus ja teha asjas uus otsus.
3.Jätta kinnistu (Viru Maakohtu kinnistusosakonna IdaViru jaoskonna registriosa nr XXX) asukohaga Vaivara vald Tõrvajõe küla, AÜ XX, krunt XXX, J.N. (sünd
XXX) omandisse.
4.
Välja mõista J.N. lt N.J. kasuks 599 eurot 17 senti (viissada üheksakümmend üheksa eurot 17 senti). Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.J.N. esitas hagiavalduse J.N. vastu, milles palus tunnistada Aiandusühistus XXX tänaval X maatükil nr XXX asuv kinnistu pärandaja G.N. varaks. Hagiavalduse kohaselt avanes 11.02.2005 G.N. i pärand, milleks on Vaivara vallas XXX külas Aiandusühistus XXX tänaval nr X maatükil nr XX asuv kinnistu. G. N pärandas kogu oma vara hagejale. Kostja esitas notarile avalduse, mille kohaselt ta pretendeerib 2/3 osale märgitud maatükist. Hageja arvates on kostjal õigus ainult 1/6 osale sundosast. 1966 eraldati maatükk hageja vanematele T ja G. N. Hageja ema suri 1982. Hageja, tema venna ja isa kokkuleppel anti pärand isale ning ajavahemikul 1983 - 1985 võeti ta ühistu liikmeks. Enne aiandusühistute ja aianduskooperatiivide erastamist oli G. N osaku omanikuks. Osaku koosseisu kuulus järgmine kooperatiivi vara: kinnistul asuv maja, majandushooned, istikud, siht- ja muud maksed, kooperatiivi liikmete kasutuses olev ühisvara. Osa oli G.N. i lahusvara. 29.06.1989 sõlmisid G. N ja J.N. abielu. 29.08.1993 oli nimetatud vara erastatud tasuta üleandmise teel. Asjaolu, et toimus maatüki nr 119 tasuta üleandmine aiandusühistu poolt G. N, ei tee kostjat vaidlusaluse vara omanikuks. Kostja pole oma isikliku tööga ning rahaliste vahenditega osalenud maja, aia jm soetamisel ning ehitamisel. Kostja ja G. N ei teinud abielu kestel aiamajale kulutusi. Nad kasutasid maja, aeda ja korjasid saaki. G. N ja J. N abielu kestel erastas G. N 1999 maatüki oma isiklike erastamisväärtpaberite (EVP) arvel 3 276 krooni eest. Maa erastamisel 1999 sai kinnistu abikaasade ühisvaraks, mille puhul eeldatakse, et abikaasade osad on võrdsed. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1⁄2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Pärandavara koosseisu kindlakstegemisel võib kohus kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kuigi vaidlusalune kinnistus sai G. N ja J. N abielu kestel nende ühisvaraks, puudub kostjal selles osa, mida saab väljendada numbriliselt või rahaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et pärandaja lahusvara koosneb vaidlusalusel maatükil asuvatest ehitistest ja istikutest summas kokku 21 724 krooni (25 000 krooni (kinnistu väärtus eksperthinnangu järgi) – 3 276 (maa erastamise hind)).
Alusetu on kostja väide, et G. N ja hageja ei ole kunagi tegelenud aiamaaga ja, et hagejal puudub võimalus Eestis käia ja hoolt kanda maatüki eest. Hageja leidis, et pärandi vabatahtlik jagamine on võimatu. Hageja palus jagada G. N pärandvara selliselt, et hagejale kuulub 3⁄4 osa pärandvarast ja kostjale 1⁄4 osa pärandarast. Hageja oli nõus hüvitama kostjale kuuluva osa väärtuse rahas.
2.J.N. vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuse kohaselt registreeriti G. N ja kostja abielu 29.06.1989. Kostja leidis, et ei oma tähendust millal ja kellele oli eraldatud maatükk, vaid on tähtis omandiõiguse tekkimise hetk. 15.10.1999 omandas G. N, olles abielus kostjaga, maatüki nr XXX, mille kohta on tehtud kanne kinnistusraamatus. Seega oli vaidlusalune kinnistu G. N ja kostja ühisomandis ning eeldatakse, et poolte osad on võrdsed. Ei vasta tõele hageja väide, et kostja ei osalenud maja ja aia soetamisel ja ehitamisel, sest 26.08.1994 toimus tulekahju ja kostja koos G. N taastasid ühiste vahendite arvel maja, mis asub vaidlusalusel kinnistul. Kostja ei olnud nõus, et kinnistul asuvad ehitised ja istikud on G. N lahusvara. Omand vaidlusalusele kinnistule tekkis maa erastamisega 23.08.1993, s.o G. N ja kostja abielu kestel ja kinnistu ega sellel asuvad ehitised ei saanud olla G. N lahusvaraks. Ei oma tähtsus, kelle nimele olid vormistatud EVP-d, mille arvel on toimunud erastamine. Kostja on pika aja jooksul ainuisikuliselt kandnud kulutusi kinnistu hooldamisega ja seega oleks äärmiselt ebaõiglane jätta vaidlusalune kinnistu hageja ainuomandisse.
3.Viru Maakohus jättis 2. veebruari 2010 otsusega hagi rahuldamata ning tunnistamata, et Aiandusühistus XXX tänaval X maatükil nr X asuv kinnistu on täies ulatuses pärandaja G. N vara.
4.Tartu Ringkonnkohus tühistas 11. juuni 2010 otsusega Viru Maakohtu 2. veebruari 2010 otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus rahuldas 12. juuli 2011 otsusega J.N. hagi osaliselt. Maakohus jättis Vaivara vallas N külas Aiandusühistus XXX tänaval nr X maatükil nr XX asuv kinnistu väärtusega 1 597,80 eurot N.J. ainuomandisse. Maakohus mõistis N.J. lt J.N. kasuks välja 665,77 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus, et hageja J.N. on G. N tütar; kostja N.J. ja G. N abielu registreeriti 29.06.1989; N.J. ja G. N ei sõlminud abieluvaralepingut; Aiandusühistus XXX tänaval nr X maatükil nr XXX asuv elamu oli N.J. ja G. N abielu registreerimise ajal vallasvara; Aiandusühistus XXX tänaval nr X maatükil nr XXX asuv elamu kuulus abiellumise hetkel G. N lahusvarana; Aiandusühistus XXXX tänaval nr X maatükil nr XXX asuva elamu juurde erastati maad N.J. ja G. N abielu kestel; 15.07.1989 testamendiga jättis G. N kogu oma vara J.N. le; G. N suri 11.02.2005 ja G. N surma ajal olid N.J. ja G. N abielus ning kostjal on õigus sundosale. Maakohus leidis, et käesoleva vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus (PKS). Poolte ühine tahe on suunatud vaidlusaluse kinnistu jagamisele. N.J. ja G. N abiellusid 29.06.1989. Elamu mõtteline osa kui vallasasi oli enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 järgi G. N lahusvara. Lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel
ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks. Riik ja G. N sõlmisid maa ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu 15.10.1999. G. N kanti kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 19.04.2000. Seega omandati vaidlusalune kinnisasi abielu kestel ning see tuleb enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa. Kuivõrd vaidlusaluse kinnistu näol oli tegemist abikaasade ühisvaraga, siis eelduslikult olid nende osad võrdsed. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-151-09 asunud seisukohale, et kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1⁄2 mõttelist osa abikaasade ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1⁄2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandava koosseisu määrates kalduda enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Aiandusühistu „XXX“ aktiga on tõendamist leidnud, et vaidlusalune maatükk oli erastatuna üleantud G. N 29.08.1993, s.o G. N ja J. N abielu kestel. Ida-Virumaa Päästeteenistuse 10.08.2005 tõendi kohaselt toimus 26.08.1994 põleng aadressil Aiandusühistu XXX tänava nr X krundi nr XXX. Selle tõendiga on lükatud ümber tunnistaja V.N. ütlused, et põlengut ei olnud. Tunnistajate V. N ja V. B ütlustega on tõendatud, et 1994. a tulekahju oli vaidlusaluses suvilas, oli rikutud katus ja selle vahetati uue vastu. Samuti tunnistajate V. N ja V. B ütlustega on tõendatud, et aiamaa ja maja korrashoidmisega tegeles alates 1989 kostja J. N. Hagejat kinnistul keegi ei näinud. Maakohus leidis, et ei ole esitatud veenvad tõendid, mis annaksid aluse kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Arvestades tunnistajate ütlusi ja asjaolu, et hageja elab püsivalt välismaal, leidis maakohus, et oleks õiglane jätta vaidlusalune kinnistu kostja ainuomandisse. Kuna poolte vahel puudus vaidlus, et kostjal on õigus sundosale ja maakohtul ei ole andmeid, et keegi seadusjärgsetest pärijatest loobus pärandist, siis lähtuvalt pärimisseaduse (PärS) § 105 lg-st 1 moodustab kostja sundosa pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Vastavalt 10.08.2009 Arco Vara eksperthinnangule on vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus 25 000 krooni. Kostja oleks seadusjärgse pärimise korral saanud 1/6 osa G. N pärandvarast, mille väärtus oleks 4 166,67 krooni, millest pool moodustab 2 083,33 krooni ehk 133,15 eurot. Seega kostja sundosa väärtus on 133,13 eurot. Kuna hageja saab pärida ainult 1⁄2 osa vaidlusolevast kinnisasjast, mida maakohus jättis kostja ainuomandisse, siis kostja peab hagejale kompenseerima tema osa rahas, mis moodustab 12 500 krooni ehk 798,90 eurot. Kuna kostja sundosa moodustab 133,13 eurot, tegi maakohus tasaarvestuse ja kohustas kostjat maksma hagejale välja 665,77 eurot.
6.Viru Maakohus rahuldas 12. septembri 2011 täiendava otsusega hageja taotluse täiendava otsuse tegemiseks. Maakohus täiendas Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsust ning jättis rahuldamata S. D. taotluse järelepärimise tegemiseks Vaivara Vallavalitsusele G. N kuulunud EVP-de kohta. Maakohus rahuldas taotluse enamtasutud eksperditasu tagastamiseks. Täiendava kohtuotsuse põhjenduste kohaselt palus hageja kohtul nõuda Vaivara Vallavalitsuselt välja andmed G. N poolt EVP-de kasutamise kohta vaidlusaluse kinnistu erastamisel 1999, mh palus hageja nõuda välja informatsiooni, kelle poolt, millal ja kui palju kanti sisse erastamisväärtpabereid. Maakohus jättis vastava taotluse rahuldamata, sest poolte vahel puudub vaidlus, et EVP-d, milledega tasuti maa erastamisel 3 276 krooni, kuulusid G. N.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.J.N. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistatakse J.N. omandiõigust 3⁄4 osale G. N pärandvarast; jätta kinnistu aadressil Aiandusühistu XXX tänava X maatükk nr XXX J.N. ainuomandisse, kohustades teda hüvitama N.J. le kuuluva 1⁄4 osa pärandavarast rahas, s.o 399,45 eurot. J.N. palub tagastada hagi esitamisel ja 26.02.2010 apellatsioonkaebuse esitamisel enamtasutud riigilõiv summas kokku 252,77 eurot. J.N. palub jätta menetluskulud N.J. kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) oli kinnisvara ühisvarana soetatud G. N lahusvara arvel ja kohtul oli alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ühisvaras ning kohaldada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-t 2. Maa erastamisega 1999 sai kinnistu G. N ja N.J. ühisvaraks. Seejuures esitas hageja tõendid selle kohta ja kostja nõustus, et kõik ehitised ja istikud olid juba ehitatud ning istutatud tema vanemate poolt enne G. N ja N.J. abielu sõlmimist. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et valdusalusel kinnistul asuvad ehitised olid G. N ja N.J. abielu ajal G. N lahusvara. Kostja võttis omaks, et maa oli ostetud G. N erastamisväärtpaberite arvel, mis olid saadud tema poolt tööaastate eest enne abielu sõlmimist. Kostja väited, et ta omas samuti EVP-sid, mis olid kasutatud pere huvides, ei oma tähtsust. Hageja palus määrata kindlaks kostja osa koos kohustusliku osaga 1⁄4 pärandvarast, s.o 1/10 abikaasa osa, mille lisandub 9/60 kohustuslikku osa; 2) jättis maakohus kinnistu kostja ainuomandisse põhjendades seda muu hulgas sellega, et hagejat pole kinnistul keegi näinud ja et ta pidevalt elab välismaal. Maakohus ei arvestanud hageja ütlusi, et pärast isa surma tekitas kostja kinnistul skandaale koos politsei väljakutsumisega. Maakohus ei võtnud arvesse asjaolu, et hageja on üles kasvanud Eestis, siin on tema sugulased ja ta elab mitte kaugel Narvast ning regulaarselt käib Eestis. Hagejal on eriline huvi kinnistu vastu, kuna see on tema vanemate vara. Kostja ei ole avaldanud oma erilist huvi kinnistu vastu. Kostja osa varas on hageja omast väiksem; 3) ei ole maakohus objektiivselt tõendeid hinnanud. Tunnistaja V. N ajas segi 1994 toimunud tulekahju kuupäeva. Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole V. N pärast majapõlengut seda maja vaatamas käinud ega ka käinud maja sees. Tunnistaja väide selle kohta, et kostja ostis ehitusmaterjale katuse taastamiseks, ei ole kinnitatud kostja poolt ühegi tõendiga. Tunnistaja V. B väitel on maja suur ja põles ära suur pind. Tegelikult ei ole maja kunagi olnud suur ega kahekorruseline. Hageja arvates on tunnistajad meelestatud hageja vastu. Tunnistaja V. B abikaasa teatas, et tema naine sõbrustab kostjaga. Maakohus ei andnud hinnangut tunnistaja V. N ütlustele selle kohta, et 1994 põletas isa maatükil vana ehituspraht. Kohale kutsutud päästjad tirisid põleva hunniku mööda maatükki laiali ja kustutasid põlengukoha. Samal aastal tegi V. N isaga katuse remonti. Maakohus asus ekslikule seisukohale, et Ida-Virumaa Päästeteenistuse 10.08.2005 tõend lükkab ümber tunnistaja V. N ütlused selle kohta, et tulekahju ei ole toimunud. Tunnistaja V. N ei ole eitanud, et tulekahju toimus, mitte aga sellises suuruses, nagu tunnistajad ja kostja väidavad. Ida-Virumaa Päästeteenistuse 10.08.2005 tõend on koostatud ebakorrektselt. Kui 1994 tulekahju tagajärjel oleks ehitis hävinud, oleks sellest olnud teatatud kindlustusandjale hüvitise saamiseks. Samuti oleksid säilinud dokumendid ehitusmaterjalide ostmise ja remonttööde tegemise kohta. Mingeid dokumente ega fotosid maja põlengust ja maja taastamisest kostja ei esitanud. Vaatamata kohtu järeldustele kinnitab Ida-Virumaa Päästeteenistuse 10.08.2005 tõend tunnistaja V. N ütlusi selle kohta, et tulekahju oli väike. Maakohtul puudusid tõendid tuvastamaks seda, et 1994 toimunud tulekahju tagajärjel oli rikutud katus ja see vahetati uue vastu;
4) ei ole kostja tõendanud, et maja oli taastatud abielu kestel abikaasade töö ja rahaliste vahendite arvel või ainult kostja enda töö ja vahendite arvel. G. N ja N.J. ei ole abielu kestel kinnistusse mingeid panuseid teinud. Asjaolu, et nad kasvatasid maatükil puu- ja juurvilju ning hoidsid korras maja ei saa vaadelda vara olulise suurendamisena, kuna seda tehti abikaasade endi jaoks; 5) hageja vaidleb Ida-Eesti Päästekeskuse 17.10.2011 tõendi materjalide juurde võtmisele vastu. Maakohus on 12.09.2011 täiendava otsusega leidnud, et hooned kuulusid vallasasjadena G. N lahusvara koosseisu ja maa oli erastatud G. N enda vahendite arvel.
8.N.J. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. N.J. palub jätta menetluskulud J.N. kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) oli vaidlusalune kinnistu G. N ja kostja ühisvara ning seda hoolimata sellest, et kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt oli kinnistu omanik G. N. Kuivõrd vaidlusaluse kinnistu näol oli tegemist abikaasade ühisvaraga, siis eelduslikult olid nende osad võrdsed; 2) väidab hageja, et G. N tööstaaž oli 40 aastat ning see oli saadud enne abielu. Kostja on töötanud kuni 2009 ning tema üldine tööstaaž on 51 aastat, s.o maa erastamise hetkel oli kostja tööstaaž sama kui G. N; 3) andis tunnistaja V. N vale ütlusi 1994 toimunud tulekahju kohta. Ida-Eesti Päästekeskuse 17.10.2011 tõendi kohaselt on 1994 tulekahju käigus hävinud maja katus, mansardkorrus, osaliselt vajus sisse korrustevaheline vahelagi. Tõendis on ka märgitud, et maja on saanud kahjustusi mitte ainult tulekahju käigus, vaid ka veest tulekahju kustutamise käigus. Seega ei vasta tõele nii tunnistaja V. N ütlused kui ka hageja väited, et majas ei ole kunagi olnud teist korrust. Samuti on ebaõiged hageja väited, et G. N ja kostja ei teinud mingeid rahalisi panuseid maja taastamiseks, sest käesoleva päeva seisuga on maja täielikult taastatud ning sellel on kaks korrust. Kostja palus võtta asja materjalide juurde Ida-Eesti Päästekeskuse 17.10.2011 tõend.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab kinnistu (Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru jaoskonna registriosa nr XXX) asukohaga Vaivara vald XXX küla, AÜ XX, krunt XXX, J.N. (sünd XXX) omandisse ning mõistab J.N. lt välja N.J. kasuks 599,17 eurot.
9.Nähtuvalt asja materjalidest suri 11.02.2005 G. N, tema testamendijärgne pärija on tütar J.N. ning seadusjärgne pärija abikaasa N.J. . Pooled on ühel meelel, et hagejal on õigus pärida testamendi järgi G. N pärandvara ja kostjal kui üleelanud abikaasal on õigus seadusest tulenevale sundosale pärandvarast. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärandvara hulka kuulub Vaivara vallas XXX külas Aiandusühistus XXX tänaval nr X maatükil nr XXX asuv kinnistu tervikuna või 1⁄2 mõttelises osas, s.o poolte vahel on vaidlus pärandaja vara koosseisu üle.
10.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-151-09 punktis 15 asunud seisukohale, et „Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1⁄2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kolleegiumi arvates võib kohus ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.“ Antud juhul on G. N vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud 19.04.2000, s.o abielu kestel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kinnistu oli PKS § 14 lg 1
alusel abikaasade ühisvara. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (nt Riigikohtu 3. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, 11. aprilli 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 ja 17. veebruari 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04).
11.PKS § 19 lg 2 p 3 kohaselt (enne 01.07.2010 kehtinud redaktsioon) võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja väite kohaselt on antud juhul pärandvara koosseisu määrates õigustatud kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest PKS § 19 lg 2 p 3 alusel, sest kinnistul asuvad ehitised olid G. N lahusvara ning maa oli erastatud G. N. erastamisväärtpaberite arvel, mis olid saadud tööaastate eest enne abielu sõlmimist kostjaga. Kostja on hageja väitele vastu vaielnud ning leidnud, et kuna aiandusühistu andis tasuta G. N omandi aiamajale, saunale, majandushoonele ja istikutele üle 29. augusti 1993 aktiga, s.o abielu kestel, siis on tegemist ühisvaraga. Samuti on kostja vaielnud vastu asjaolule, et maa ostueesõigusega erastamine toimus ainult G. N kuulunud erastamisväärtpaberite eest. Ringkonnakohus leiab, et kinnistul paiknev aiamaja, saun ja majandushoone ei olnud G. N lahusvara, vaid tegemist oli ühisvaraga. PKS § 14 lg 1 (kuni 01.07.2010 kehtinud redaktsioon) kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Nähtuvalt asja materjalidest andis aiandusühistu G. N tasuta omandi aiamajale, saunale, majandushoonele ja istikutele üle 29. augusti 1993 aktiga (II kd tl 81). Kuna omand ehitistele anti üle abielu ajal, siis vastavalt PKS § 14 lg-le 1 on tegemist ühisvaraga. Asjas ei esine PKS §is 15 sätestatud eeldusi, mis annaks aluse väita, et tegemist on lahusvaraga. Samas aga on ühisvara ehitiste näol omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (aiandusühistu liige oli G. N ja omand ehitistele anti üle tasuta seoses liikmelisusega aiandusühistus) ning seetõttu on õigustatud ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest.
12.Hageja on oma väite tõendamiseks, et maa oli erastatud G. N erastamisväärtpaberite arvel, viidanud 15.10.1999 sõlmitud maa ostu-müügilepingule ja asjaõiguslepingule (I kd tl 22-24), mille punkti 4.2. kohaselt oli ostja tasunud 3276 krooni erastamisväärtpaberites. Ringkonnakohus leiab, et viidatud lepingu punkt ei tõenda seda, et maa ostueesõigusega erastamise eest tasuti just G. N kuulunud erastamisväärtpaberitega, mitte aga kostjale kuulunud erastamisväärtpaberitega. Samuti ei tõenda asjaolu, et maa ostueesõigusega erastamise eest tasuti G. N kuulunud erastamisväärtpaberitega, tunnistaja V.N. ütlused (II kd tl 137-138), mille kohaselt „Isal oli suur tööstaaž, umbes 40 aastat. Tol ajal olid nn kollased kaardid, see oli isa raha“. Ringkonnakohus leiab, et G.N. erastamisväärtpaberite olemasolu ei tähenda seda, et maa ostueesõigusega erastamise eest nendega ka tasuti. Hageja ei ole esitanud asjas tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et maa erastamise eest tasuti erastamisväärtpaberitega, mis kuulusid G.N. e, kuigi kostja on kogu menetluse kestel sellele vastu vaielnud. Ringkonnakohus leiab, et lähtudes eeltoodust ei ole alust ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest seetõttu, et G.N. oleks tasunud maa ostueesõigusega erastamise eest lahusvaraga.
13.Tunnistajate V.N. ja V. B ütlustega (II kd tl 138-140) on tõendatud, et 1994. aastal toimus tulekahju vaidlusaluses aiamajas. Samuti tõendab tulekahju toimumist aiamajas 26.08.1994 IdaVirumaa Päästeteenistuse 10.08.2005 tõend (II kd tl 2). Tunnistaja V.N. ütlused selle kohta, et mingit tulekahju 1994. aastal ei olnud, vaid põles ehitusrisu, ei lükka ümber tunnistajate V.N. ja V. B ütlusi ja Ida-Virumaa Päästeteenistuse 10.08.2005 tõendit. Samas tunnistaja ütlused ega ka Ida-Virumaa Päästeteenistuse tõend ei võimalda tuvastada seda, kuivõrd suures ulatuses (ja kas) oli vajalik aiamaja remont seoses tulekahjuga ning seetõttu ringkonnakohus leiab, et pärandvara koosseisu tuvastamisel tuleb siiski arvestada asjaoluga, et ehitised (s.o aiamaja, saun,
majandushoone) olid omandatud ühe abikaasa (G.N. i) lahusvara arvel ja seetõttu on õigustatud ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest.
14.Ringkonnakohus leiab, et arvestades ehitiste omandamist G.N. i lahusvara arvelt, kuulub pärandvara hulka 3⁄4 mõttelist osa kinnistust asukohaga Vaivara vald XXX küla Aiandusühistus XXX tänaval nr X maatükil nr XXX ning 1⁄4 mõttelist osa kinnistust kuulub kostjale.
15.Vastavalt PärS §-le 180 kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti Kuna pärand avanes 11.02.2005, siis kuulub kohaldamisele kuni 01.01.2009 kehtinud PärS. PärS § 104 kohaselt kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Nähtuvalt asja materjalidest (II kd tl 70 – hageja vastus; II kd tl 92-93 – hageja vastus jne) ei ole hageja vaidlustanud seda, et kostjal on PärS §- st 104 tulenev sundosa õigus. Vastavalt PärS §-le 105 on sundosa pool pärandiosast, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Asja materjalide kohaselt on seadusjärgseid pärijaid kolm - G.N. i abikaasa, tütar ja poeg. Seega moodustab kostja sundosa 1/6 pärandvarast, s.o 1/6 kinnistu 3/4-st mõttelisest osast. Kokku jääb kostja osaks vaidlusalusest kinnistust 3/8 mõttelist osa (talle kuuluv osa 1/4 kinnistust + 1/6 osa pärandvarast) ning hageja osaks on 5/8 mõttelist osa. Pooled on mõlemad soovinud kinnisasja enda omandisse. Hageja väitel on tal kinnistu vastu huvi seoses sellega, et see kuulus tema isale ja emale ning tegemist on seetõttu kohaga, millega tal on emotsionaalne side. Kostja seisukoha kohaselt peaks kinnistu jääma tema omandisse, sest ta on harinud aiamaad, hoidnud korras aiamaja ning pärast tulekahju remontis seda. Ringkonnakohus leiab, et mõlema poole esitatud argumendid on kaalukad ning seetõttu otsustamaks, kumma omandisse kinnistu jätta, tuleb lähtuda nendele kuuluvast mõttelisest osast asjas. Kuna hagejale kuuluv osa on suurem, siis jätab ringkonnakohus kinnistu hagejale ning hageja peab hüvitama kostjale tema osa rahas 9 375 krooni (1/8 25 000 = 3125x3 = 9 375), s.o 599,17 eurot.
16.Kostja on esitanud ringkonnakohtule Ida-Eesti Päästekeskuse 25.10.2011 tõendi. Ringkonnakohus jätab esitatud tõendi tähelepanuta, kuna ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid.
17.Vastavalt 01.01.2006 jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt (kehtis kuni 01.01.2006) mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hagi osalist rahuldamist on õigustatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka sellega, et menetlus asjas on veninud seetõttu, et hageja ei ole suutnud kohtule esitada korrektset arusaadavat nõuet.
Samuti seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jätab ringkonnakohus menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.