Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.
Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-167-11 Tartu, 20. veebruar 2012. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Lembit Ansperi ja Olga Ansperi pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamine Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 209-22362 Swedbank AS-i määruskaebus Võlgnikud Lembit Ansperi (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Olga Ansperi (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja pankrotihaldur Ly Müürsoo Huvitatud isik Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja vandeadvokaat Irina Žurina 30. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus
pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. See piirmäär on kehtestatud, et vältida ebaõiglaseid situatsioone, kus kogu menetlus toimub ühe pandieseme arvel ning pandipidajale jääb pärast kohtukulude ning massikohustuste mahaarvamist vaid murdosa tegelikust pandieseme võõrandamistulemist. Maksimaalne määr, mida on õigus pandiesemete müügist saadud rahast kulutada massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks, on 15%. Võlgniku I pankrotimenetluses võõrandas pankrotihaldur võlausaldaja nõude tagatiseks olnud korteriomandi 70 302 euro 81 sendiga. Sellest laekus võlgniku I pankrotipessa 35 151 eurot 41 senti. Pankrotimenetluse toimingute tegemisele on kulunud 9169 eurot 31 senti. Pankrotihalduri tasu on 6655 eurot 70 senti. Võlausaldajal on õigus saada ja haldur oleks pidanud tegema võlausaldajale 29 878 euro 70 sendi suuruse väljamakse, mis moodustab 85% pandiesemete müügist laekunud summast. Seega on võlausaldajale tehtud väljamakse seadusega ettenähtust 3527 euro 92 sendi võrra väiksem. Pankrotihaldur on kohustatud tegema võlausaldajale PankrS § 153 lg 2 alusel 3527 euro 92 sendi suuruse lisaväljamakse. Võlausaldaja palus jätta lõpparuanne kinnitamata, kuna talle tuleb teha lisaväljamakse. Võlgniku II osas märkis võlausaldaja, et tema pandiga tagatud nõude suuruseks on 2 706 881 krooni 25 senti. Pandieseme müügist laekus võlgniku II pankrotipessa 35 151 eurot 41 senti. Võlausaldajal on õigus saada ja haldur oleks pidanud tegema võlausaldajale 29 878 euro 70 sendi suuruse väljamakse, mis moodustab 85% pandiesemete müügist laekunud summast. Seega on võlausaldajale tehtud väljamakse seadusega ettenähtust 3382 euro 72 sendi võrra väiksem. Võlausaldaja palus jätta lõpparuanne kinnitamata, kuna talle tuleb teha lisaväljamakse.
kalduda. Praegusel juhul on nii võlgniku I kui ka võlgniku II pankrotimenetluses olukord, kus pankrotivaraks on vaid pandiese. Seaduse tõlgendamine ei saa viia olukorrani, kus haldur on pankrotimenetluses tööd teinud, kuid PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud piirangu tõttu ei ole haldurile võimalik tasu määrata isegi minimaalmääras. Lõpparuanded vastavad PankrS § 162 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele ning tuleb kinnitada. Kuna lõpparuandest ei nähtu, et võlgnik oleks pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele vastuväite esitanud, siis on kohtumäärus kooskõlas PankrS §-ga 168 nimetatud nõuete osas täitedokumendiks.
jaotusettepanekus jaotis, st suhtarv, kuid jaotusettepanekust ei nähtunud võlausaldaja õiguste rikkumist. Võlausaldaja võimalik õiguste rikkumine nähtus alles lõpparuandest. Praegusel juhul määrati jaotusettepanekus jaotis ehk suhtarv selliselt, et juba jaotusettepanekust nähtus, et pandipidajast võlausaldaja peab saama alla 85%, samuti määrati see, kui palju täpselt võlausaldaja alla 85% saama peab. Jaotusettepanekus kajastati nii jaotis kui ka täpselt võlausaldajale välja makstav summa. Lõpparuandes kajastatud summa vastas täpselt jaotisele ja jaotusettepanekus väljendatud summale. Ei saa väita, et võlausaldaja õiguste rikkumine oleks ilmnenud alles lõpparuandest. Võimalik rikkumine, millele võlausaldaja määruskaebuses tugineb, ilmnes juba jaotisest ning isegi uue lõpparuande koostamise kohustuse korral tuleks lähtuda samast (väidetavalt õigusvastasest jaotisest), mis on määratud seadusjõus ja vaidlustamisele mittekuuluva maakohtu määrusega.
seisukoht ei ole kooskõlas PankrS § 153 lg-ga 2. Võlausaldaja ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt on ta minetanud õiguse esitada lõpparuandele vastuväide. Jaotusettepanekus ning jaotusettepanekut kinnitavas maakohtu määruses sisalduv jaotis ei riku võlausaldaja õigusi, kuna jaotis ei näita veel võlausaldajale makstavat summat. Ringkonnakohtu seisukoha järgi on võlausaldaja õiguste rikkumine võimalik siis, kui haldur märgib jaotises prognoositava väljamakse summa, mitte konkreetse summa. Seega on võlausaldaja õiguste rikkumine pandud sõltuvusse sellest, kas haldur märgib jaotises väljamaksete summa või mitte.
ei piira võlausaldaja õigust esitada määruskaebus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise määruse peale juhul, kui kohtu kinnitatud jaotusettepanekus on PankrS § 143 lg 1 p 3 järgi märgitud pankrotimenetluse kulude suurus ja jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Järelikult pidid kohtud praeguses asjas hindama sisuliselt, kas pankrotimenetluse kulud ja võlausaldajale pankrotivarast jaotise alusel väljamakstav summa on PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi määratud õigesti. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuna pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohus enam ei kontrolli jaotise õigsust (vt PankrS § 162), siis ei saa võlausaldaja lõpparuande kinnitamise määrust vaidlustada põhjusel, et jaotis oli valesti määratud.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.